20 aprill 2016

Need ideaalsed mehed

Viimastel päevadel on siin internetimaailmas palju juttu olnud Andres Sõbrast ja tema antud intervjuust, milles ta oma naise vastu just kõige suuremat austust üles ei näidanud. No minu arvamus Sõbra kohta muidugi kriitikat ei kannata, aga kogu see kisakära tõi mulle meelde need ajad, kui ma veel baarides-pubides liikusin, kus keskmisest enam alkoholi tarbiti. Ma ei ole kunagi käinud neis kohtades eesmärgiga leida endale üheöösuhteid või niisama sebitavaid, aga tundub, et ma olin vähemuses, sest liigagi tihti ristusid mu teed mõne mehehakatisega, kes julgustuseks oli paar klaasi üleliia võtnud ja leidis siis, et on õige aeg sebima tulla. Alguses üritasin ma viisakalt minema hajuda, aga vahel viskas kopa ette ja ütlesin üsna otsekoheselt, aga ka viisakalt, et ma ei ole edasisest suhtlemisest huvitatud - see on ikkagi minu aeg, mida ma siin purjus ibale raiskan, ja ma saaksin seda kasutada targemalt, tantsides või aknast välja vaadates näiteks. Arvate, et sebija selle peale viisakalt vabandades lahkus? Oh ei! Sain kuulda, et ma olen "pipar ja nõme" - sest otse loomulikult ei saa mu äraütlemise põhjuseks olla see, et ligitikkuja ise on paks, rõve ja purjus vanamees. Selliseid juhtumeid oli nii minul kui ka mu ilusatel sõbrannadel rohkem kui üks ja ma imestasin alati siiralt, kas need pervarid peeglisse või passi ei taibanud enne vaadata? Või siis seda, kas nad oma varbaid üldse näevad. Ausalt, ma ei hinda inimesi nende kehakaalu järgi, aga kui inimene veel lisaks sellele nõme ka on ja bravuuritseb, milline pealiskaudne vuhva ma olen ja AINULT välimust vaatan ... no andke andeks, vaevalt see pervargi minuga filosoofilisi traktaate arutada tahab. Ja millegipärast arvasid just need kõige ilasemad vanamehed, et neil on õigus kommenteerida kauneid noori tütarlapsi ja nende juures vigu otsida.

Vot säänsed mõtted tulid mulle pähe, kui igasuguseid järelkajasid Sõbra intekale lugesin ja lisaks ta pilti vaatasin, millel ta nägi välja nagu tiine ninasarvik. Endine sportlane peaks ikka teadma, kuidas ennast vormis hoida, või mis?

Tegelikult saan ma aru, et kui inimesed on olnud aastaid abielus, siis tekivad igasugused omavahelised naljad, mida teised mõista ei pruugi, aga ma ei hakkaks elu sees kaamera ees või suures seltskonnas rääkima, et näe, elaks ma Saksas, oleks ma hoopis Neueriga abielus või et ah, Steni parim omadus on see, et ta talub mu idiootsusi. Ja kui Sten üritaks mainida, et ta parema meelega oleks abielus hoopis mõne modelliga, lendaks ta aknast kiiremini, kui ta lause lõpetatud saaks. Ma võin olla küll igav koduperenaine, aga eneseaustust mul on ja sellist käitumist ei salliks. Ükski naine ei tohiks sallida. Minu arvates pole kooselu selline eksisteerimisvorm, kui üks pool hullab ringi, teeb tööd ja vabadel päevadel viskab jalad seinale (mees) ja teine pool ootab kodus pliidi ääres (naine). Ma ei suudaks üle paari kuu isegi kaugsuhtes olla, kui just äärmiselt suurt vajadust pole, sest minu jaoks ei kompenseeri teenitav raha üksiolekut. Kooselu peaks ju olema mõlemale poolele nauditav ja kes taluks kogu aeg allasurutust? Muide, inimesed, kes siiralt arvavad, et naine peabki kodus see särav ingel olema, kes kõik ära kannatab ja vinguda ei tohi, peaasi, et abielu püsib, võiksid ennast siit ühiskonnast kuidagiviisi eemaldada, sest vot nende pärast eksisteerivadki palgalõhe ja sooline diskrimineerimine.

Kommentaare ei ole: