04 aprill 2016

Päevad, mis ajasid segadusse

Laupäeval oli uue Eesti filmi "Päevad, mis ajasid segadusse" esilinastus. Kuigi ma olen üldse suur Eesti filmide ja raamatute fänn, siis selle filmiga sidus mind veidi rohkem kui puhas patriotism - filmis võis tervelt viis sekundit näha mu õlga. Ja no muidugi Igor oli seal ka. Jättes aga kõrvale kõik veresugulused, tutvused ja omakasu, pean ma ikkagi ütlema, et kuradi hea film on! Kõik Eesti filmid ei ole head, oh ei! Näiteks "Free Range" oli täiesti kohutav ja ma ei tea isiklikult ühtegi inimest, kellele oleks meeldinud "Püha Tõnu kiusamine", aga vot see film oli. Eriti, kui arvestada seda, et režissöör on sama vana kui mina (jah, ma tunnen piinlikkust oma saamatuse pärast) ning et see on tema debüütfilm. Ja kui ka seda mitte arvestada, on tegu igati korraliku teosega. 

"Päevad, mis ajasid segadusse" räägib 1997. aasta suvest Lõuna-Eestis ja seda just kohalikke osside pilgu läbi. Kõige paremini iseloomustaks filmi Juhan Ulfsaki poolt filmis lausutud repliigid: "Vaesus pole kedagi vabaks teinud, töö ei tee vabaks, inimene peab olema vaba." See tundubki olevat pea kõikide filmitegelaste ja miks mitte kogu üheksakümnendate moto. Ilmselt leiavad need. kes ühendakümnendatel adekvaatses vanuses olid, filmist palju äratundmiskohti, aga ka mina, kes ma 97ndal vaid kümneaastane olin, sain palju nostalgitseda. Autentsus on "Päevade" puhul väga suur pluss: pisimadki detailid ja sündmused olid sellised, nagu vaataksid sa mitte filmi, vaid 90ndate külaelu. Ma olen isiklikult viibinud sellistel pidudel ja suhelnud selliste inimestega nagu filmis. Oleksin ma 90ndatel vanem olnud, oleksin ka samasugune piff olnud, nagu neid seal leidus. Õnneks kõike, mida filmis näidati, ma siiski läbi elanud pole, aga ega see polnudki minu eluloofilm. Võib-olla kellegi teise? Kõik ju teavad, et 90ndad oli aeg, mis kõike võis juhtuda ning ükski reproduktsioon ei saa olla ülepakutud.

Kellele ma fili ei soovita? Ilmselt neile, kelle jaoks tegelik elu on liiga labane, kes kardavad ropendamist ja purjus inimesi. Alaealistele ka mitte. Teised aga: minge vaatama!

***

Igor oli esilinastusel õhtujuht ning tal õnnestus mind tervelt kaks korda piinlikku olukorda panna. Esiteks kutsus ta lavale näitlejad nimepidi ja seejärel lausus: "Nüüd palun lavale kõik teised näitlejad, ka need, kes filmis kasvõi vaid õlga kehastasid." Nähes et ma ei liigu: "Eriti Madli U*****!" Vedasin ennast piinlikkusega lavale. Teine piinlikkushetk oli juba aftekal, kus ta peaosatäitjale ütles, et too peab mind kallistama, sest "Muidu Madli hakkab nutma". Teades, kui emotsionaalne ma olen, pean mainima, et oht nutmahakkamiseks oli väga reaalne.

4 kommentaari:

Anu ütles ...

"Kõik Eesti filmid ei ole head, oh ei! Näiteks "Free Range" oli täiesti kohutav ja ma ei tea isiklikult ühtegi inimest, kellele oleks meeldinud "Püha Tõnu kiusamine"..."

No miks sa Veiko Õunpuud kiusad :D Aga nojah, saan aru küll. "Tõnu" veel kuidasgi käras minu arust, aga "Free Range" oli tõesti igav.

Madli ütles ...

Ilmselt pole Õunpuu filmid lihtsalt minu maitse :) "Püha Tõnu kiusamist" ma tõesti üritasin vaadata, aga ei suutnud ning kuna ma olin kodus, siis panin selle lihtsalt kinni. "Free Range'i" vaatasin aga kinos ja viisaka inimesena ei saanud ma ära ka minna keset filmi ... ikka väga piinarikas oli see aeg.

Unknown ütles ...

Minu arvutuste kohaselt olid Sa enamuse osa 97ndast aastast mitte 10, vaid 7 aastane :)

Madli ütles ...

Jah, ma ajasin sassi - filoloog ei peagi oskama arvutada :) Mul on kogu aeg oma vanuse meenutamise ja arvutamisega probleeme ja kui keegi küsib, kui vana ma olen, siis pean veidi aega mõtlema.