Mõtlesin täna hommikul, et oh, paneks ka kirja oma tavalise nädalavahetuse, hea aastate pärast lugeda, kui igavat/põnevat elu ma elasin. Jätkem kõrvale fakti, et sellist asja, nagu "tavaline nädalavahetus" siin majapidamises ei eksisteeri, aga ... läksin siis hommikul suure rõõmuga Ernstiga jalutama, lõin ukse enda selja taga kinni ja avastasin, et kõik asjad jäid sisse, kaasa arvatud võti. Uks läks loomulikult snepprisse. Olin siis Ernstiga ukse taga ja mõtlesin, millised on šansid, et magav Sten mu koputamist kuuleb või et ma ise ukse maha murda suudan. Toda viimast ma ei proovinud, esimest aga küll, kuid tulutult. Hindasin siis olukorra ümber ja leidsin, et pole häda midagi - mul olid kaasas laps, vanker, telefon, peotäis kamapalle ja liivakastimänguasjad, ning sellise varandusega võib õues päris kaua hakkama saada. Igaks juhuks helistasin emale, äkki on ta juhuslikult linnas. Oligi. Ilm oli ka ilus, nii et pärast mõningast mänguväljakul viibimist ja niisama vankerdamist läksime kohvikusse, kus ma ema sõnutsi sain hakkama seltskondliku fopaaga. Ernst hullas seal ringi ja nagu ikka, tuli temaga suhtlema üks sama vana tüdruk, kelle ema siis viisakalt uuris, kui vana mu beebs on. Vastasin, et aastane ja EI KÜSINUD MIDAGI VASTU. Ema ütles pärast piinlikkust tundes, et alati tuleb vastu küsida, sest noortele emmedele see nii meeldib, kui neilt küsitakse midagi nende tite kohta. Mina aga olen jube halb small talk'is ja seega ma lihtsalt ei küsi asju, mis mind ei huvita. See suhtumine on mulle muidugi ka varem kätte maksnud, aga kui mind ikka ei huvita, siis ma ka ei vestle sel teemal. No vot, aga see olevat suur eksimus noorte emade reeglistiku vastu.
Ma vist pole siis see õige noor ema, sest kuigi ma mänguväljakutel ei poe üksinda nurka ega jookse eest ära, kui keegi rääkima tuleb, siis ma ei ole ka vaimustusest minestamas, kui keegi Ernsti kohta küsima tuleb. Teised lapsed mind ka nii palju ei huvita, et ma nende eluloo vastu huvi tunneks - tore, kui nad mängivad ja veel toredam, kui nad väga lärmakad ja vägivaldsed pole. Olen ma siis ebaviisakas? Vist küll, aga vähemalt siis aus.
Pärast kohvikut mõtlesin, et äkki nüüd saan koju sisse. Steni telefon oli otse loomulikult välja lülitatud, nii et ma igaks juhuks läksin veel ühele mänguväljakule. Seal sain ma rahumeeli oma ebaviisakust praktiseerida, sest me olime seal ainukesed, kui mitte arvestada üht jääknähtudega meesterahvast, kes trenni teha üritas ja ausalt, tema ilmselt poleks mu viisakaid suhtlemispüüdlusi hinnata osanud. Ja kui koju läksime, siis saimegi sisse, oh seda rõõmu! Olgu õnnistatud kõik töötavad sisetelefonid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar