Tallinna tänavad

Sten on meil teadupoolest tartlane ja seega olen võtnud oma südameasjaks talle Tallinna põnevate kohtade tutvustamise. Täpsemalt siis selliste kohtade, kus ma olen a) elanud, b) pidutsenud ja c) töötanud. Häbi tunnistada, aga esimene on neist kõige arvukamalt esindatud. Ka ilma minuta teeb Sten ristiretki mööda Tallinnat ja nii saabus ta paar päeva tagasi koju ja rääkis õhinal, et sattus kogemata Magasini tänavale, milline vahva kant! Mulle aga meenus kohe, et ammustel aegadel, kui ma noor pubipiff olin, sattusin ka mina Magasini tänavale ja seda üldse mitte liiga harva. Nimelt suhtlesin ma siis ühtede toredate noormeestega, kes olid kahepeale seal korteri üürinud ning kuigi see korter oli pisike ja suhteliselt räämas, oli selle ülihea asukoht põhjuseks, miks inimesed ikka ja jälle ennast enne ja pärast pidusid sealt avastasid. Lisaks sai seal ka ohtralt väga kummalisi filmiõhtuid peetud: ühel neist vaatasime järjest ära filmid "Saag 1", "Saag 2", "28 päeva hiljem" ja "28 nädalat hiljem". Võis juhtuda, et järgnes veel mõni õudukas, ma enam nii täpselt ei mäleta. Korteri üks huvitavamaid aspekte oli aga kõrvalkorteriga ühine tualettruum, mis võib-olla poleks üldse nii häiriv olnud, kui naabrid oleks aga normaalsed olnud. Aga nad polnud. Vähemalt pooltel kordadel, kui mina seal korteris käisin, kostis nende juurest karjumist ja asjade loopimist, ülejäänud pooltel kordadel oli seal tavaline laaberlung. Samas pean ma neile ka tänulik olema, sest kui ma ühel korral tollesama tualettruumi ukse taha kinni jäin (sissepoole ikka), olid just nemad need, kes mind välja aitasid - küll ukse hinnaga, aga daamide elu on ikka tähtsam. Eks see mu sõprade korter oligi selline mõnus peatuspaik, kus enne pubirallit paar jooki teha või kuhu pärast pidusid uimerdama maanduda. Peaksin vist mainima, et mina kui korralik naisterahvas väga tihti seda viimast võimalust ei kasutanud, teised aga küll. Nii oligi tavaline reede õhtul kellelegi helistades avastada, et oi, ta on ju Magasinis. Ükskord, kui mu juures üks sakslane elas, tahtsin talle ka näidata, kuidas eestlased pidutsevad, ning viisin ta sinna. Paraku olin valinud kehva aja, sest kohale jõudes avastasime korterist pudelikorkide-krõpsude-seletamatu prahi alt paar mu sõpra, kes olid paar päeva juba pidutsenud ja koos sellega ka oma värskuse minetanud. Ei pea vist mainima, et sakslane, väga korralik ja minust noorem neiu, oli šokeeritud.

Siis aga lõpetasin ma keskkooli, kolisin Tartusse ning Magasini korteriga juhtus see, mis juhtub alati kohtadega, kust ma ära kolin: see mandus ja lõpuks kolisid mu sõbrad sealt üldse ära. Eile jalutasin sealt aga uuesti mööda ja tore oli vaadata, et ajal, mil Tallinnat kenasti üles vuntsitakse ja maju korrastatakse, on selle maja peal ikka legendaarne appihüüe kirjutatud, lause, mille järgi me ka ööpimeduses selle maja ära tundsime: "I want do die!"