05 aprill 2016

Tõeline filoloog

Ma olen ehtne näide sellest, et filoloogid ei oska arvutada: eelmises postituses kirjutasin, et olin 97. aastal 10-aastane, aga tegelikult olin ... kõigest seitse. Täna päeval alles tulin selle peale, et midagi oli vist valesti. Ei ole kerge see eluke, kui arvutada ei oska. Nii et kõik, kes mõtlesid (raudselt oli neid sadu), et olen vahepeal müstiliselt kolm aastat vanemaks saanud, võivad nüüd kergendatult hingata.

Ega ma tegelikult imesta, et arvutamisoskus vahepeal lahkunud on. Pärast laupäevast pidu on mu peast lahkunud ka viitsimine koristada ja üldse midagi koduperenaiselikku teha ning asendunud sooviga lugeda ja kirjutada ja jalutada. Nii olengi hoopis lugenud läbi Mats Traadi "Ingeri", käinud Kaisaga kaltsukates (jah, ta on tagasi, jee) ning jalutanud niisama mööda Tallinna tänavaid. Täna korraks koristasin ka, aga siis tuli uni ja ma vandusin alla. Mis teha, minus pole ikka veel seda koduperenaisegeeni.

Kommentaare ei ole: