26 aprill 2016

Ühistranspordirõõmud

Mul seisab ees üks väike Tartureis ja et on teada, kui keeruline on aastase lapsega reisimine, olen ma püüdnud mitu päeva välja mõelda kõige optimaalsemat reisivarianti. Kindel on see, et laps peab olema rongis, aga kes temaga seal veel on, on hetkel lahtine. Minu pakkumine oli, et üks meist läheks bussiga ja teine Ernstiga rongiga, sest nii tuleb kokkuvõttes odavam - me kõik ju teame ometi, milline ihnur ma olen. Sten aga leidis, et rongis on kahekesi raske ja peaks ikka kolmekesi minema, et oleks rohkem lõbustajaid Ernstil. Seepeale tegin ma uue plaani, et mina lähen Ernstiga kahekesi rongiga ja Sten bussiga. Uusi lahendusi pole veel Steni poolt tulnud, aga ma loodan siin salamisi, et äkki ta ohverdab ennast ja ma saan siiski üksi bussiga minna - ma pole sellist luksust juba üle aasta nautida saanud.

Eile sattusin ma aga lugema, et tegelikult ei tohiks üldse väikeste lastega rongis sõita, sest kärud ja kotid võtavad nii palju ruumi ja lapsed on üleüldse üks lärmakas nähtus. Ma muutusin kohe veidi kurvaks, sest kui ma selle nõuande järgi talitaksin, peaksin ma järgmised 18 aastat Tallinnas passima - autot mul ju pole. Siiani olin pidanud just rongi kõige lapsesõbralikumaks variandiks (kui see rõlge uksepiiksumine välja arvata), sest seal saab lasta lapsel kärus magada ja vajaduse korral veidi ringi jalutada. Aga tutkit. 

Äkki ma seletaksin siis lastetutele inimestele, kuidas mina reisin? Siiani olen sõitnud päris palju rongiga ja võin kinnitada, et Ernst ei ole selle aja jooksul kordagi röökinud või teisi seganud. Kui ta on veidi rahutumaks muutunud, on ta sülle võetud ja lauldud või söödetud. Sellist asja, et ma laseks oma lapsel üksi ringi joosta või karjuda, siin majas ei aktsepteerita. Ma ise ei salli kisavaid pärdikuid ja otse loomulikult ei lase ma seda teha ka enda omal. Kuidagi olen ma saanud alati ta tähelepanu kõrvale juhtida: söögiga, jalutuskäiguga, lauluga, aknavaadete või mänguasjadega. Nende rongisõitude jooksul olen aga näinud rohkem kui vaja selliseid lapsi, kelle vanemad aga minuga samu seisukohti ei jaga, ja pidanud nt maid jagama tittedega, kes on lastud rongi peale hullama ja kes selle käigus nt Ernsti asju näperdavad või jalus koperdavad või karjuvad. Vanemaid pole kunagi läheduses näha olnud ja kui ma olen tuvastanud kusagilt teisest rongi otsast vanemad, siis on nood elavas omavahelises vestluses ja unustanud hoopis, et neil ka laps on. See on jube ja seega ma täiesti mõistan neid inimesi, kes on tulnud rongi lootusega rahus sõita ja magada, aga peavad taluma kasvatamatuid tittesid, ja kes pärast kõiki rongilapsi vihkavad. Ma ise olin/olen samasugune, kui see kõikide rongilaste vihkamine välja jätta. Teine asi: kompsud ja kärud. Ma proovin alati võimalikult vähe ruumi võtta ja suruda pakid pagasiriiulile ning käru selleks ettenähtud kohta, kuid ikka võtan ma lisaks enda kohale vähemalt ühe istme veel enda alla, sest uutes rongides pole lihtsalt piisavalt ruumi kärudele. Need rongid on ilmselgelt mõeldud inimestele, kes vaid hommikul tööle ja õhtul töölt tagasi sõidavad ning äärmisel juhul portfelliga reisivad. Mida teen aga mina, kes ma olen kohvri, käru ja lapsega? Lähen jalgsi Tartusse?

Ühistranspordist ka. Ma eelistan üldiselt Tallinnas jalgsi liigelda, aga igale poole ei saa ka. Näiteks arsti juurde Pelguranda ja ema juurde Õikale lähen ikka bussiga ning kui Ernst on kaasas, siis ka käruga. Üldiselt on mu kogemused neutraalsed - inimesed küll eriti ei aita, aga samas nad ka ei vingu, nii et plusspunkt neile sellegi eest. Ma pargin ka linnaliinides käru alati ettenähtud kohta ning proovin meid kõiki märkamatuks muuta, sest äkki satub bussi mõni selline, kes lapsi nähes minestab, aga õhtul anonüümsetes foorumites teeb naistele selgeks, et nende kohus on sünnitada. Viimasel ajal on Ernst avastanud bussis magamise õndsa maailma, aga ka enne, kui ta magamist ei sallinud, ei jätnud ma teda vankrisse karjuma, vaid võtsin sülle ja lõbustasin, nii et võin praegu 100% kindlusega öelda, et mitte ükski inimene, keda Ernst on bussis kohanud, pole teda kisamas kuulnud. Ma vist juba mainisin, et ma ei salli kisavaid lapsi? Veel enam aga ei salli ma selliseid lapsevanemaid, kes jätavad oma lapsed kisama või lasevad neil üksi ringi joosta. Igatahes - kui see kõik kõrvale jätta, siis on vankriga linnaliikluses käimine ikka äärmiselt ebameeldiv, sest bussid on tihti kõrged, inimesed ebaviisakad, tänavad liiga inimtäis, et mööda mahtuda ja ... kui lisada juurde veel need pilgud, mis ütlevad otsesõnu, et kui sa juba lapse oled suvatsenud saada, siis peaks sul olema auto, soovitatavalt veel eralennuk ja isiklikud tänavad, siis vähemalt mina muutun küll veidi kurvaks. Mina ju omalt poolt teen kõik, et kõik, nii lastega kui lasteta inimesed saaksid mugavalt olla, miks siis ei võiks see vastastikune olla?

Kommentaare ei ole: