Kui laps läheb lasteaeda

Ma olen üldiselt seda meelt, et kolmeaastane koduspassimine ei mõju naisele hästi. Ei tema vaimsele tervisele, karjäärile ... mitte millelegi. Nii tekivadki need üleguugeldajad, kes arvavad, et neil on kohustus kõikidele teistele lastekasvatamise osas nõu anda, ja mina selliseks saada ei taha ka püstoliähvardusel. Nii olengi ma alati teadnud, et kui Ernst on pooleteisene, läheb ta lasteaeda ja mina tööle. Õnneks saigi ta koha, nii et kõik oleks justkui hästi, aga kui ma rõõmsalt kõigile teatan, et jee, Ernst läheb lasteaeda, saan ma vastu vaid kaastundlikke pilke. Nii vara! Kas tõesti muudmoodi ei saa? No kuidas siis nii, ta on ju nii väike? Ja mina mõtlen, et huvitav, kas ma olen naiivne või midagi, sest ma olen siiani aru saanud, et lasteaiad on vahvad lastele mõeldud alusharidusasutused, mitte vanglad või tapamajad - ilmselt olen aga valesti aru saanud. Peaksin ehk muretsema?

Muidugi on see mugavustsoonist väljaastumine, sest siis ma ei saagi igal hommikul kell 11 Ernstiga koos ärgata, paar tundi hommikumantlis kohvi juua ja pärast Politseiparki päevitama minna. Samas aga ei saanud ma neid asju ka tavapärasel tööpäeval lastetuna teha ega nurisenud kordagi. Olgu, paar korda ikka (päevas). See on lihtalt paratamatus minu jaoks, et tööd on vaja teha, raha on vaja teenida ja ennast on vaja arendada. Too viimane punkt tundub küll paljude jaoks ebavajalik, aga minu jaoks mitte. Kindlasti leidub naisi, kes näevadki eneseteostusena vaid kodu ja lapsi, aga mina selline pole, mul on vaja ka tööd, majanduslikku iseseisvust, õppimist ja muud säärast. Ilmselt see kõik kokku ongi põhjuseks, miks ma isegi ei kaalunud kolmeaastast kodusistumist. Hetkekski. Kuna aga kõik küsivad, kas ma ei karda Ernsti nii väiksena üksi jätta, siis pean vahel ka endale tunnistama, et veidi ikka kardan. Äkki ta ei harju piisavalt kiiresti? Äkki ta ei sobi teistega, kes lasteaias käivad? Praegu on näha, et talle meeldivad teised lapsed, kuigi ta alustab nendega suhtlust veidi kummalisel viisil, aga ... äkki tulevad sinna lasteaeda mingid kaagid, kes kiusavad? Äkki on ta siis kogu aeg haige ja ma ei saa ikkagi tööl käia? Äkki ma ise hakkan liiga palju muretsema? Äkki on vaja, et ta lasteaeda minnes oskaks mingeid asju, mida ta ei oska, ja see kõik on minu süü? Äkki, äkki, äkki ...

Teistel hetkedel rahunen ma maha. Ma ju tean, et lasteaias oleks tal palju parem, kui minuga kaksi kodus passida. Kui ma sügiseks tööd pole teha saanud, siis on minust niikuinii saanud turris juustega paaniline mutt ja kes sellisega ikka tahaks kahekesi kodus passida? Aga ma ei oska kuidagi viisakalt seenele saata neid "Oi, kui vara!" karjujaid. Või peaks neile tegema ettepaneku, ise mu last hoidma tulla? Või mulle mu tavapärast kuupalka maksma hakata?

Kuhu kaob raha?

Olen ka lugenud inimeste lugusid teemal, kuhu nad raha kulutavad ja nii hakkasin isegi mõtlema, millele mul pole kahju raha kulutada. Esimene mõte oli, et sellist asja pole. Teisena hakkasid siiski mõned asjad välja kooruma.

Söök. Eks ma jälgin ikka soodukaid, aga mitte nii, et reklaamlehed läbi puuriks, vaid ikka poes ringi käies. Iga päev pardifileed ei osta, aga kuna mu tervis nõuab värsket kraami, siis jäävad minust poodi ka viinerid, ketšupid, kohupiimakreemid ja muu säärane. Eelistan ise näha, mida ma sisse söön. Samamoodi aitab söögikulusid kokku hoida see, et ma ei tee sääraseid emotsioonioste, et "omg, mul on täiega seda šokolaadi vaja". Sellist asja lihtsalt ei juhtu. Väljas käies muidugi kulub rohkem, sest kuna see on üsna haruldane sündmus mu elus, siis ei maksa sel puhul sente lugeda. Ma muidugi ei pea siinkohal silmas uhkeid restorane, vaid pigem ikka pitsakaid või hipsterikohti.

Kingitused. Kui ma endale üldiselt asju osta ei raatsi, siis teiste puhul mul kahju pole, kui ma tean, et inimene, seda kindlat asja väga tahab. Mõttetut kraami ma ei osta, isegi lastele mitte. Ma olen nimelt see inimene, kes umbes paar kuud ette hakkab inimestelt küsima, mida nad sünnipäevakingiks tahavad, et siis varuma saaksin hakata. Ma vihkan muidu seda, kui öeldakse: "Ah, ei midagi!" eriti, kui seda öeldakse enne pulmi, kuhu niikuinii ilma kingita ei minda. Järgmine kord ma lähengi kingita, kui nii öeldakse.

Laps. Kulutused on üsna minimaalsed, sest ta sööb põhimõtteliselt sama, mida meie (kui sööb) ja riided olen ma varunud taaskasutusest. Ja ei, ta ei käi ringi kaltsudes, vaid korralikes ja kvaliteetsetes riietes. Mänguasjahulka olen proovinud samuti minimaalsena hoida, aga millegipärast on neid ikkagi igal pool. Peaksingi pooled ema juurde viima hoopis. Muud kulutused lapsele on mähkmed (jah, mul on piinlik, et ma teda veel mähkmevabaks pole saanud), vahel mõni massaaž ja vahel mõni mängutuba. Nii on see praegu, aga ilmselt lasteaeda minnes kulutused kasvavad. Üldiselt ma ei saa öelda, et mul lapse peale kahju kulutada oleks, aga kindlasti ei osta ma talle mõttetult asju kokku, sest "nii armsad on juu". Pigem eelistan hoida madalat profiili ja varuda raha (ja kannatust) hetkedeks, mil ta asjadest kui sellistest aru saama hakkab.

Riided. Mu praegune riietus maksab umbestäpselt 10 eurtsa ning sellest kõige kallim osa on ilmselt aluspesu. Ma olen saanud lõviosa oma riidekapi sisust kaltsukatest ja et ma olen juba sellise hinna ja kvaliteedi suhtega harjunud, keeldun ma tavapoodidest ostmast. 20 eurtsa mingi ilmetu särgi eest? no nii vihane ma ka raha peale pole. Samas jalatsitele raatsin ma rohkem kulutada, sest need peavad rohkem vastu pidama - näiteks paar aastat tagasi ostsin u saja eurtsa eest saapad, mis on siiani mind ustavalt läbi tuiskude ja tormide teeninud. Vaba aja jalatsitega on sama teema - kuna ma iga kuu uusi ei raatsi osta, siis eelistan kvaliteeti. Loomulikult jälgin ka siin soodusmüüke, täishinnaga ostan ikka vaid siis, kui king jalast laguneb.

Kosmeetika ja ehted. Kas seebid ja šampoonid kuuluvad ka siia alla? Kui jah, siis paari kuu tagant ostan endale Natura Siberica šampooni ja palsami, vajadusel korral ka uue kehaseebi, aga rohkem küll ei kulu. Hambapastale kulutan ka. Mu praegune kosmeetikakott leiab üsna harva kasutust, aga juhul kui ma midagi juurde ostma peaksin, siis eelistan kvaliteeti ja olen nõus selle eest ka pisut rohkem maksma. Samas aga on mul selline maanaise nahk, mis eelistab vaid puhast vett ja mitte midagi muud, nii et kreeme ja muud säänset manti mul vaja ei lähe. Suvel tuleb juurde muidugi päikesekreem, aga  ... kas ma tõesti ei kasuta siis midagi? Ahjaa, porgandiõli ja aaloe on ka mu iluarsenalis, aga need maksavad üsna vähe ja ma ei mäleta, millal ma oma praegused üldse ostsin. 

Raamatud. Minu hinnapiir on siin vist 20 eurtsa, kui raamat sellest rohkem maksab, siis mõtlen umbes minut aega pikemalt, kas see mulle ikkagi koju mahub. Enamasti ikka mahub. Viimasel ajal olen hakanud rohkem raamatukogus käima, aga samas tahan ma ka, et mul mingid raamatud kodus olemas oleksid: kirjandusklassika, sõnastikud, Eesti autorite teosed ja mu lemmikautorite teosed, Nii on mul olemas näiteks kõik Remarque'i raamatud, sest varastes kahekümnendates elasin ma vaid nende rütmis.

Reisid ja elamused. See on vist koht, kuhu ma kõige enam olen nõus kulutama, aga see "nõus olemine" tähendab ka seda, et mul on see raha pärast kommunaalkulusid, sööki ja lapse vajaduste katmist olemas. Mulle meeldib investeerida headesse mälestustesse ja nii olen ma säästnud ja leidnud raha oma unistuste reiside - Pariisi, Hispaania, Riviera ja Itaalia - ja lemmikartistide (Muse!!!) kontsertide jaoks. Samuti üritan ma igas kuus vedada oma perekonda mõnesse muuseumi või kinno või mujale meelelahutust nautima. Selline tuulutamine annab nii palju positiivset energiat ning seda on mul eriti praegu väga vaja. Samuti ei meeldi mulle koonerdada kohvikus - kui ma olen juba kellegagi kokku saanud ja kohvikusse läinud, siis ma ei istu seal, käed süles, ega loe teiste suutäisi. Vahelepõikena pean mainima, et ma ei salli absoluutselt seda, kui ma kellegagi kohvikus, tellin endale kohvi ja koogi (enamasti) ja see teine inimene ütleb:"Ah, ma ei taha midagi," ja hakkab siis minu kohvi jooma ja kooki sööma. Mitte et mul kade meel oleks, oh ei! Ma olen alati nõus teisele inimesele välja tegema (no ... tegelikult mitte igaühele ikka), aga mul on mingi kummaline kiiks oma toidu ja joogiga, et ma ei suuda taluda, kui keegi mu taldrikust sööb. Lihtsalt ei suuda.

***

Ühesõnaga, pole vist ühtegi sellist kohta, kuhu ma raha mõtlematult kulutaks. Isegi enne Robbie Williamsi kontserti mõtlesin hetke, kas see 80 eurtsa ikka on mul üle. Oli. Hetkel vist isegi ei oleks, nii et jumal tänatud, et ta õigel ajal siin käis. Ma jätsin nimekirjast välja sellised asjad, kuhu mul raha üldse ei kulu, nagu igasugused nipsasjad, sisustustooted, elektroonika, telefonid ... Ehete juures unustasin mainida, et ma ei kanna mitte midagi peale abielusõrmuse ja koolisõrmuse. Mu parim kokkuhoiunipp ongi vist asjade mitteostmine, sest ma ei salli otstarbetuid asju, eriti kui nad kodus tolmu koguvad. Fuhh. 

Mõtlesin veidi. Ilmselt ainus juhus, mil ma ilma pikemalt mõtlemata rahakotirauad avaksin, oleks siis, kui mõne mu lähedase elu või tervis sellest sõltuksid. Ma loodan, et sellist juhust ei tule (mitte mu rahakoti pärast, vaid mu lähedaste pärast). Kas ma iseenda pärast ka nii käituksin? Ma ei tea .. olen avastanud, et olen üsna destruktiivse loomuga, nii et väga kindel ma pole.

Jälle blogimisest

Mulle meeldiks õudselt, kui inimesed, kes mu blogi regulaaselt või mitte nii regulaarselt lugema satuvad, kirjutaks, miks nad seda teevad, mida nad siit leida loodavad ja mida nad tegelikult leiavad. Eks ma tegelikult tean, et enamik muidugi ei kirjuta midagi, eriti need, kes mulle mõnes vestluses poole pealt mainivad: "Muide, ma loen su blogi," ja jäävad siis ootavalt mind silmitsema. Ja mina ei oska kuidagi reageerida - kas tunda piinlikkust või rõõmu või ... Enamasti pobisen ma vastu "Ahah" ja vahetan teemat, sest mulle ei meeldi tegelikult silmast silma inimestega sellest rääkida, millest ma kirjutanud olen. Jah, nii imelik inimene ma olengi, meeldiv tutvuda. 

Kuigi ma alustasin kirjutamist suhteliselt ekspromt, mõtlemata sellele, millest, kuidas ja kas üldse kirjutada, siis viimasel paaril aastal olen mingi teemavaliku teinud. Näiteks ma ei salga oma perekonna olemasolu, aga ma ei kirjuta ka Ernsti igapäevaelust või arenguetappidest. Samuti ei postita ma eriti palju pilte ega üldse mitte videoid, ei arvusta mingeid tooteid, kohti vms, ei viitsi kirjutada oma igapäevastest jalutuskäikudest, kui neil just mõnd põnevat sündmust ette tule (kas äkki peaksin kirjutama, kuidas ma viimasel ajal üsna tihti natuke paljastavamate riietega õue satun, kui ma tegelikult sooviks? Ja kuidas ma seda alles liiga hilja avastan?). Nii jääbki mu teemaring üsna ahtaks, sest ma mõtlen tihti, et fui, keda see ikka huvitaks, ja jätan kirjutamata. Sten nurises mõned päevad tagasi, miks ma üldse raamatutest ei kirjuta, kuigi ma neid nonstop loen, aga ... mulle ei meeldi endale lugeda raamatuarvustusi ja seega eelistan ma neid ka mitte kirjutada. Väga harva, kui mul on hästi kindel arvamus, mis seest välja trügida tahab, siis kirjutan, aga näiteks kõikidest Rootsi krimkadest, mida loen, ma küll midagi asjalikku kirjutada ei oska. Parem siis juba avaldan arvamust šovinistlikel teemadel. Aga mida neistki kogu aeg rääkida? No vot, nüüd olengi hetkeks punktis, kus ma ei oskagi millestki rääkida. Elan siis vahelduseks tavapärast elu, mis hetkel koosneb igapäevastest jalutuskäikudest Kodu parki, raamatutest, suurest hulgast kohvist ja planeerimisest.

No ja kui millestki muust kirjutada pole, siis blogimisest ikka on.

Ja mis postitus saaks lõppeda ilma tagasivaateta? Seekord siis aastasse 2007:

Also, jetzt sind wir hier, im Otzenhausen. Tegelt ei tahtnud ma üldse saksa keeles alustada, aga kahe päevaga on see nii külge hakanud. Saksa keel on ju meil siin igapäevakeel. Aga muidu on siin ülimalt tore olla, aga tõesti, ääretult palju tööd on kogu aeg. Iga päev mitu projekti tarvis ette kanda, saksa keeles loomulikult, ettevalmistusi teha, tekste analüüsida jne. Kahetsen vahel siin ikka sügavalt, et ma väga intensiivselt saksa keelt õppinud pole. Praegu veedame ka mõnusalt aega, koostame nimelt dokumentaalfilmi jaoks tekste. Teema on: Sicherheit versus Freiheit in EU in Jahr 2057.Nii palju siis tööst. Ei taha eriti sellele mõelda praegu, eriti, kuna praegu veidike vaba aega on. Ja vaba aega on siin tõesti ääretult vähe. Selle, mis siin on, veedame siin linnakese vahel käies. Siin on kaks poodi ja bensiinijaam, mingi tehnikapood, alkoholipood ja autokool. Ahjaa, kirik ka. Rohkem pole siin tõesti meelelahutusi. Kui need umbekasvanud võrkpalli- ja jalgpalliväljakud välja arvata. Aga loodus.... see on lihtsalt vaimustav! Siin on ju suvi praegu. Väljas on 27 kraadi sooja, linnud laulavad, lilled õitsevad jne. Koht on suvitamiseks lihtsalt suurepärane. Europa-Akademia, maja, kus me nädalake elame, asub künka otsas, seega on see peaaegu igast linna otsast näha. Eluruumid on ka ägedad, täielik euro. Kohe näha, et Lääne-Euroopa. Pilte olen siin ka päris palju teinud, kui tagasi Tallinnas olen, siis laen need kindlasti ka siia. Või siis mõned neist, on asju, mis pole teiste silmadele.:)Inimesed, kellega koos oleme, on ka toredad. Vähemalt eestlased. Siin tunnen alatasa, milline õnn on rääkida eesti keeles. See nagu ühendab ka meid, eestlasi, omavahel. Ega sakslastel ka väga midagi viga ole, aga nendega on aeg-ajalt suhtlemisprobleemid. Siis, kui nad kiiresti räägivad. Aga fakt on see, et sakslased on avatumad. Kui meil on siin suurele ringile küsimus esitatud, pole kordagi sellist olukorda tekkinud, nagu Eestis, et keegi ei vasta ja tekib piinlik vaikus, kuna keegi lihtsalt ei julge oma arvamust avaldada. Sakslased lähevad kohe põlema ja arutavad kaasa ja nii edasi. Meie oleme vait ja teeme lihtsalt targad näod pähe.Nüüd ma saan ka aru, miks keskeurooplased ütlevad, et Eesti naised on ilusad. Siinsete neidude ja naistega on lugu nii, et välimusel pole neil viga nagu midagi, aga nad absoluutselt ei hoolitse enda eest. Absoluutselt. Ka riietumisstiil on selline, mida eestlased vist vaid kodutöödel kannavad. Sest see on mugav ju. Ja nende arusaam meikimisest on see, et silmad tuleb musta silmapliiatsiga ümbritseda. Das ist alles.Siiasõit lennukiga oli samuti äge, eriti, kuna see mul esimene kord oli. Turvaväravad muidugi piiksusid üksteise võidu mu nabarõnga peale. Lennukisõit polnudki nii hull, kui kartsin, aga vaade ülevalt oli tõeliselt vapustav. Ma jääkski vaid nüüd lennukiga sõitma. Saksamaa siselennuk oli meil väga armas - koera näoga.

Nädalavahetus ehk Tallinnas on vahva!

Ühel päeval otsustas Kaisa, et meie elus on liiga vähe punki, ning kamandas mu reedeks Vennaskonna kontserdile. Loomulikult olin ma nõus, sest kuidas saakski sellisele pakkumisele ära öelda - mina ja Vennaskond oleme ju otsekui taevas laulatatud paar. No või vähemalt midagi sarnast. Nii seadsimegi reede õhtul sammud mu kõrvalmajja kontserdile - üks kesklinnas elamise eelised on kahtlemata see, et Rock Café on mu majast umbestäpselt kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel. See asjaolu tingib ka selle, et saan valida veidi ebamugavamaid riideid ja jalatseid, sest ei pea neil terve linna läbi taaruma. Kontsert oli aus ja hea, mõnus värskendus pärast reedest tööpäeva. Veetsime seal mõnusalt aega ja selle käigus palusin ma Kaisal mind hoiatada, kui ma mõnele mittepandavale tüübile kogemata naeratan - mu silmanägemine on nimelt vahepeal õige halvaks muutunud. Kaisa hea inimesena lubas mind sellistel rasketel hetkedel toetada, aga õnneks sellist vajadust ei ilmnenud. Veidi häiris mind see, et Trubetski kandis oma tavapärase nahktagi asemel halli värvi villast pintsakut, mis muutis ta otsemaid paarkümmend aastat vanemaks - üks õige punkar ikka nii ei käitu. 

Naljakas, kuidas mõned inimesed kasvavad mõne aastaga kodusteks ja teised jälle punkariteks.

Laupäeval ei saanud ma poole päevani magada ja eelmist õhtut meenutada, vaid läksin hoopis varahommikul kirikusse lühtreid puhastama. Leerilaste rõõmud. Kirikus oli mõnus, kuigi vähesed unetunnid olid oleku veidi hõredaks muutunud ning redeli otsas turnimine ja lühtrite tupsutamine ei muutnud olukorda paremaks. Pärast paari(kümment) tassi kohvi tundsin ma aga ennast taas inimesena ja leidsin, et ega sellist ilusat päeva saa ju ometi lõppenuks lugeda - miks mitte minna hoopis ragbit vaatama? Pallimängud eesotsas jalgpalliga on mulle ju alati meeldinud. Nii vedasingi oma meespere Kalevi staadionile ning üritasin seal sotti saada,kuidas need reeglid ragbis ikkagi on. Ega väga hästi aru küll saanud, aga et Eesti võitis (mäng oli Slovakkiaga), olin siiski rahul. Ja siis koju, sest pühapäevaks oli tarvis valida leerikleit. Tegelikult oli see mul juba mõttes välja valitud, aga ma olin ekslikult arvanud, et see kleit on mulle paras. Vale puha! Ma olen vahepeal kaalu päris tugevalt kõigutanud, nii et mu kaunis sinine kleidike, mida kanda tahtsin, lotendas mu seljas nagu kartulikott. Vaatasin siis oma traditsioonilist leerikleiti, mille olin 16-aastaselt ostnud, et seda toona leeris kanda. See oli isegi paras, aga paistis nii tohutult läbi, et ilmselt oleksid inimesed kirikus arvanud, et ma eksisin uksega, kui tegelikult stripiklubisse esinema minna tahtsin. Mis siis teha? Õnneks oli mul järel ka 9nda klassi lõpetamiseks ostetud kleit (mida ma toona ei kandnud) ja mis nüüd ikka veel kenasti paras oli - valik tehtud! Siis veel kingad ja sukad ja soeng ja ...

Pühapäev oli siis kauaoodatud leeripäev. Õnneks oli ilm ideaalselt päikeseline, tuulevaikne ja soe, nii et ei pidanudki tormiga võideldes kirikusse minema. Kogunesime varem kirikusse, paanitsesime, kas usutunnistus on ikka peas ja ... hakkaski pihta! Kes pole enne jumalateenistusel käinud, see ilmselt ei tea ka, kuidas leeritalitus käib ja ma ei viitsi seda üksipulgi lahkama ka hakata, aga olgu siis öeldud, et väga ilus oli. Isegi armulauavein ei tilkunud kleidile, kuigi ma seda alguses veidi kartsin. Minestamist kartsin ka, aga isegi see ei juhtunud, nii et üks tõeliselt õnnelik leeriõnnistamine.

Pärast läksime Lyoni hommikusöögile ja pärast seda Kalamaja päevadele. Ma ei tea, kas seal oli mingi programm ka, sest meie jalutasime sealt lihtsalt läbi ja kuna Ernst ilmutas magamajäämise märke, siis hoidsime lärmakamatest kohtadest eemale. Sellegipoolest istusime ka mõnes mõnusas kohvikus ja nautisime ilusat ilma.

Vanadele rongiistmetele tehtud kohvik tekitas mus nostalgiat ja tõi meelde need korrad, kus ma pühapäevaõhtuti Tartusse kooli sõitsin. Oleksin tahtnud kohvikus edasi nostalgitseda, aga kohad olid otse loomulikult täis.

Uus nädal tuleb ilmselt rahulikum, aga kui ilm vähegi lubab, tahaks ikka võimalikult palju aega väljas olla.

Iibeprobleemist

Ma tahaks ikka muust ka kirjutada kui lastekasvatamisest, aga no kuidagi ei lasta.

Tegelikult pole Martin Helme muidugi ainus mees, kes arvab, et naised on kõndivad inkubaatorid - kunagi kirjutas Varro umbes sama juttu, aga igavamalt, nii et ilmselt keegi ei viitsinud seda lugeda (peale minu). Kui aga otsesõnu välja öeldakse, et 27-aastane lastetu naine on kõigis hädades süüdi, tõusevad loomulikult kõik 27+ lastetud naised tagajalgadele. Ja mina, kes ma olen 26-aastane lapsega naine, aga väga suure solidaarsustundega. Aga Martin, ma tean, et sa ei loe seda, aga võta teatavaks, et ka mina hakkan olema Eesti iibeprobleemi põhjus, sest rohkem lapsi ma juurde toota ei kavatse ka, kuigi sinusugused paistavad arvavat, et sünnitamine ja lapsekasvatamine on aasalt lillede noppimine.

Ma nüüd kordan ennast, aga kuna inimestel on tihti mäluga probleeme, siis: laste mittesaamine on paljudel juhtudel oluliselt vastutustundlikum tegu kui nende saamine. See on ka üks põhjustest, miks Ernst jääb mul viimaseks. Teised põhjused on seotud kõiksuguste lapsesaamisega seotud füüsiliste probleemidega, aga mitte neist ei taha ma rääkida. Hoopis sellest, et kummaline, et kuigi me peaksime kõik elama ühel ja samal ajal ja nägema ühtesid ja samu probleeme, siis ... me ei näe neid. Mina elan nt maailmas, kus naised saavad ise oma keha üle otsustada, ise tööalaseid valikuid teha, aga samas ka võitlema õiglase palga ja võrdse kohtlemise nimel. Martin ja Varro elavad ilmselt mingil sellisel ajastul, kus naine on mehe vallasvara, kus tal pole mingeid õigusi, aga samas ka mitte varalisi kohustusi.

Tegelikult on hea, kui kõik traditsiooniliste vaadetega mehed oma seisukohti avaldavad, sest seda enam on inimesi, kellele ma kirju hakkan saatma, kui majanduslikud raskused tekkima peaksid. Oma sõnade eest tuleb ju vastutada, kas pole?

Mehed maksavad

Olen avastanud, et viimasel ajal võtavad hästi paljud sõna elatise teemal, lisaks sattusin lugema üht solvunud arvamusavaldust, et seisukoht "naised peavad saama nii palju lapsi, kui nad ise üles kasvatada suudavad" on vale. Elatisest ei hakka ma rääkima, sest mul pole selle kohta teadmisi, aga et ma kasvatan last ja kulutan raha, siis rahaasjade teemal võtaks sõna küll. Ma ei kujuta ette, mis kohaga mõtlevad need naised, kes last saada otsustades loodavad majanduslikult ainult mehele toetuda. Ma ei pea üldse silmas seda, et mehed minema jooksma kukuvad, aga elus tuleb ju kõike ette - lahkuminekuid, haigusi, töökaotusi, surma, vigastusi, haigusi - ja mõtlevad inimesed arvestavad selle kõigega. Mitte loomulikult iga päev paanitsedes ja välja minna mitte julgedes, aga niimoodi normaalselt. Seega leian mina, et iga inimene, kes on otsustanud lapse saada, peab esmalt mõtlema kahele asjale: a) kas tema ise suudaks lapse üksi üleval pidada ja b) kas tema partner suudaks lapse üksi üles kasvatada.

Minu lapsesaamisotsusele eelnes pikk kaalutlemisperiood, mis lõppes arusaamisega, et ma suudaks majanduslikult ka üksi hakkama saada ning et ma olen töökohas piisavalt oma positsiooni kindlustanud. Loomulikult ei ole ka kumbki neist järeldustest 100% kindel, aga vähemalt sain ma panustada sellele, et mis ka ei juhtuks, vähemalt esialgu saaksin ma üksinda hakkama. See ei tähendanud, et ma oleksin Steni uksest välja ajanud ja käratanud: "Minu laps, minu õigused!" Koos on ju alati kergem, aga iga mõistlik inimene, eriti siis, kui ta vastutab kellegi teise elu eest, mõtleb samamoodi nagu mina. Ma loodan. Kellegi teise peale vastutuse panemine tundub minu jaoks nii vale ja ... ma ei suudaks niiviisi vist päevagi elada, kui ma teaks, et ma ise ei kontrolli oma lapse ja enda heaolu. Või et mul poleks tagalat. Nii et ma leian siiski, et iga inimene peaks mõtlema uue elu ilmaletoomise eel, kas ta suudab seda elu ka järgmised aastad kaitsta. Ka siis, kui kõik muu ümberringi kokku variseb. Ja need, kes mõistavad, et nad pole selliseks suureks vastutuseks (veel) valmis, kes näevad, et nad ei saaks üksi hakkama, kes tahavad ennast veel kindlustada, on minu arvates palju suuremat kiitust väärt kui need koduperenaised, kelle elu moto on "Las mehed maksavad."

Kui mina saaksin Eurovisiooni korraldada ...

... tuleks seal vot säänset muusikat:









Ja siis veel laule, aga ma ei viiiitsi neid siia sängitada. Lihtsan mõtlesin veidi oma muusikamaitset jagada, et oleks arusaadav, miks mulle see eurojama eriti ei istu, kuigi ma seda ikkagi vaatan

Eurovisioon vol2

Ma ei hakka pikka juttu tegema, panen kirja lihtsalt emotsioonid ja mõtted, mis mul teise poolfinaali laule kuulates pähe tulid.

1. Läti

See on vist selline moodne muusika, mida kõik tänapäeval kuulavad? Iseenesest paha ju pole ning plusspunktid selle eest, et mingit tarbetut tilulilu taustaks polnud. Näete, kui vähenõudlikuks Eurovisioon mind muutnud on.

2. Poola

Sten: "See on nüüd küll hea!"

mina (üllatunult): "Laul või?"

Sten: "Ei! Ma räägin õllest!"

Veits liigne undamine mu jaoks. Laulja miimika meenutas aga jubedalt Rolf Juniori.

3. Šveits

Laulja tegi selliseid liigutusi, justkui oleks tal äsja enne lavaletulekut rinnahoidja katki läinud ja nüüd püüab ta seda varjata. Näha oli mõjutusi Florence and the Machine'i loomingust, mis mulle iseenesest väga meeldib, aga selline vaese mehe variant mind paraku eriti ei köitnud. Seelik oli ka kole.

4. Iisrael

Ma ei saa aru, miks seda favoriidiks peetakse - jälle üks undamine ju. Pealegi mind häirivad meigitud mehed  - ma võin olla küll tolerantne, aga näe, ikka häirib.

5. Valgevene

Oo, hundid! Tegelikult ju väga hea laul, aga esitus jäi lahjaks. Oleks selle hipi asemel mõni tugevama häälega laulja olnud, oleks kindlasti laul paremini mõjule pääsenud. Väga mittevalgevenelik laul ja esitus ning kuna valgevenelaste elu pole kerge, siis tuleb lihtsalt nende poolt olla. Mind igatahes jäi see laul kummitama ja videoshow oli ka äge.

6. Serbia

See pidi siis olema naistevastase vägivalla vastane laul, jah? Iseenesest ju tore, aga laul ise oleks võinud siis kuidagi meeldejäävan ja erilisem olla, praegu oli tegemist sellise tüüpilise eurostiilis karjumisega.

7. Iirimaa

Mu ema rääkis enne, et näe, Westlife'i poiss esineb, nii et veidi isegi ootasin seda laulu, sest Westlife'i "Mandy" on kindlasti üks mu nutulaule. No too poiss oleks võinud pärast bändi millegi muuga tegelema asuda - no nii mõttetu laul. Hästi tüüpiline popplugu, mille võiks suvaline arvutiprogramm valmis genereerida - null üllatust. Riimid olid ka nii klišeelikud, et anna abi. Pealegi: mis kuradi sõnad on "Katsu, keda tahad"? Õige variant oleks "Enne, kui kedagi katsud, tuleb luba küsida". Eelmise laulu ponnistused hetkega maha pühitud.

8. Makedoonia

Mul pole lihtsalt sõnu. Tsiteerin siis Mart Juurt: "Selliseid inimesi tuleks nuhelda." Ma ei kujuta ette, kuidas tuleb kellelgi mõte midagi sellist kirjutada ja siis mõelda: "Oh, see oleks hea laul, mida Eurovisioonile saata!" 

9. Leedu

Ka üks tüüpiline popplugu, mis absoluutselt meelde ei jää. Poiss oli ka liiga lakutud mu jaoks. Hakkasin laulu ajal hoopis mõtlema, milline siis on mu meestemaitse, kui üks on liiga moosikas, teine liiga pikkade juustega, kolmas liiga ... Kuna tegemist oli huvitavate mõtetega, siis laul jäi tagaplaanile.

10. Austraalia

Kvaliteetne laul ja ilus kleit, aga sellise muusika kontserdile ma ilmselt ei läheks. Samas Eurovisioonil mõjus ta päris hästi ja no austraallaste poolt võiks ju olla - on teised ju nii kaugelt kohale tulnud. Samas, kas nii igava lauluga ikka oleks pidanud tulema ...

11. Sloveenia

Laulja näeb nii tüüpiline slaavlane välja, isegi tukk on kivikõvaks lakitatud. Taustal toimunud tilulilu oli asjassepuutumatu ja häiriv, laul nii meeldejäämatu, et ei tekitanud mingeid emotsioone.

12. Bulgaaria

Selle järgi oleks ülihea tantsida, lihtsalt raadiost ma seda ilmselt kuulata ei viitsiks. Tavalisest eurostiilist erinev ning see on ju ainult hea.

13. Taani

Taas üks igav popplaul - miks selliseid toodetakse, miks?

14. Ukraina

Lõpuks üks poliitiline laul ka. Ühest küljest on ju hea näidata oma poliitilisi seisukohti, mitte olla vait ja lasta ennast taguda, kuid samas, ma ei leia, et Eurovisioon peaks muutuma laulude kolmandaks maailmasõjaks, kus riigid lauludega üksteist ründavad ning pärast siis kõik pooli peavad valima. Laul oli minu jaoks taas meeldejäämatu ning mul hakkab juba tekkima kahtlus oma mälu funkltsioneerimise suhtes.

15. Norra

Selle laulu kohta öeldi, et rütm muutub häirivalt tihti. Muutus tõesti, kas nüüd häirivalt, seda ma ei ütleks. Mulle isegi meeldis, sest see oli ainus laul, mida ma pärast laulda mäletasin. Äge kostüüm oli ka.

16. Gruusia

Eurovisiooni jaoks liiga ebatraditsiooniline laul? Nii, tuleb telekas kõvemaks panna. Tõesti, värskendav vaheldus, aga kui laul Eurovisiooni kontekstist ära võtta, on tegemist tavalise indie-rokklauluga. Väga narko videopilt - huvitav, mis tunne seda kivis peaga vaadata oleks? 

17. Albaania

Selle laulu ajal pidasime maha hoopis sellise vestluse:

mina: "Albaania on päris vaene maa."

Sten: "Üks mu sõber, kes seal käis, ütles, et seal pole eriti liiklusmärke."

mina: "Muidugi, miks raisata raha asjadele, mida keegi ei kasuta."

Laulust ei mäleta ma mitte midagi peale selle, et lauljal oli väga jube soeng.

18. Belgia

Oh, see on nagu "Boogie Wonderland", mõnus tantsukas! Kuuldavasti olevat enne olnud irinat, kuidas selle laulu sõnad ja mõte arusaamatuks jäävad. Oot, nüüd olen ma segaduses - kas pole Eurovisioon mitte viimane koht, kust mõttekaid laule otsida? Mõned riigid muidugi arvavad, et nende rahulaulud hullult kedagi mõjutavad, aga tegelikult ei kuula keegi ju sõnu.

Logistika ajab segadusse

Asun mina esmaspäeval eriarstile aega panema, kui mu silm märkab midagi kahtlast. Mis mõttes mu haigekassa kehtib kõigest septembri lõpuni? Ikka kauem peaks ju! Pärast väikest guugeldamist avastan, et see tähendab ühtlasi, et mu vanemahüvitis saab siis läbi, mitte detsembris, nagu ma arvanud olin. Aga ... siis pean ma ju tööle minema ja Ernsti lasteaeda panema ja tegema neid asju, mida ma ei taha! Või oot, tegelikult ju tahan? No olgu, aga ma oleksin tahtnud selliste otsustega veidi kauem mediteerida, mitte olla nendeks sunnitud. Mina ja mu valimisarmastus.

Terve teisipäeva olin väikeses paanikas, sest kusagilt ei paistnud sobivaid lahendusi. Pidasin plaani väike kodune töö suveks vaadata, uurisin eralasteaegade kohta, minestasin, kui nende hindu nägin ja olin lihtsalt veidi ärevil. Ei saa öelda, et see kuidagi aidanud oleks või mu unekvaliteeti parandanud oleks.

Kolmapäev aga - otsekui ära vahetatud! Esiteks kirjutati mulle töölt, et juulis oleks vaja üks kataloog tõlkida - pole probleemi! Ongi see kodune elu siin pikale kiskunud. Teiseks tuli paar tundi hiljem kiri, et Ernst on saanud lasteaiakoha. Õikale, otse mu vana elukoha kõrvale - no kas saab midagi paremat olla? Ma elan küll teises linnaservas, aga ma tõesti ei tahtnud teda panna Kesklinna lasteaeda, sest siin pole kusagil sobivat õuemängukohta ning arvestades, mis lugusid ma Kesklinna lasteaedades käivatest lastest kuulnud olen - no ei. Parem see armas ja suure aiaga lasteaed Õismäel, kus ma ise pärdikuna mängimas käisin - lasteaias ma ju käinud pole.

Nii et elu on ilus.

Eurovisioon

Ma olen alati olnud suur Eurovisioonifänn - vähemalt seda ma arvasin. Tegelikult olen ma säänne vaataja, kes enne terve nädala vaimustunult kõigile räägib, et Eurovisioon tuleb, kes õigel päeval kõikidel teistel ükskõik, mida muud vaadata keelab ja ... seejärel ise millegi muuga samal ajal tegeleb. Eile keerasin ka kohusetundlikult õigel ajal teleka ja raadio lahti (ilma Rahvaomakaitseta on vaatamine suhteliselt mõttetu) ning jälgisin poole silmaga võistlust. Rahvaomakaitse on selles suhtes hea saade, et see kaitseb kuulajate kõrvu Eurovisioonilt kostva õuduse eest, nii et seetõttu jäid minulgi enamik laule kuulmata - Juur ja Kivirähk lihtsalt rääkisid peale. Ma usun, et ma ei jäänud paljust ilma. Küll aga jõudsin märgata, et lavashow'd lähevad aina asjassepuutumatumaks ning et minu maitsele seal muusikat ei leidu. Oot, näed, minu maitse on selline:

No ja Jürist on mul lihtsalt kahju, et tal ei lubatud laval kenasti seista, vaid sunniti kaarditrikke ja sadat muud asja tegema. Ma kujutan ette, et kui mina oleksin 20-aastaselt Eurovisioonile läinud, oleksin eelistanud ilusasti seismist ja laulmist. Siiani eelistan.

Valikuvabadused

Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene, sest ma olen saanud palju asju, mida ma tahan, teha nii, nagu ma tahan. Jäi segaseks? Mulle ka. Näiteks on mul töö, kus mind hinnatakse ja ei alavääristata ning mis mulle väga meeldib ja - see on minu jaoks tähtis - ma saan olla sellisena, nagu ma olen. Meil pole tööl mingeid vormirõivaid ega kirjutamata reegleid, et kõik naised meigituna tööle! Ma võin mõni päev minna killerkontsades ja täismeigis, teine päev aga tenniste, teksade ja värvimata silmadega. Ma võin ka soengut kasvõi iga päev muuta. Tundub väike asi, aga minu jaoks oluline. Ma saan olla, see, kes ma tahan. Ma sain pärast kooli valida eriala, mille soovisin, ma ei pidanud arvutama lävendeid ja vaatama, kuhu saan sisse, kuhu ei saa - pea kõik uksed olid lahti. See, kas tehtud sai õige valik, on omaette küsimus muidugi, aga fakt on, et ilma selle valikuta poleks ma siin. Ma olen saanud valida elukohti, mehi, vaba aja veetmise võimalusi, riideid, toitu ja olnud nende valikute eest peaasjalikult ise vastutav. Mulle meeldib väga valida oma elu ja siis ise selle eest ka vastutada. Ma tegelikult ei teadnud, kui väga see mulle meeldib kuni.

Umbes aasta ja veidi peale selle pole ma saanud eriti valida ja see on raske. Et on keegi, kes on nii väike, aga kes teeb minu eest valikud, mida ma söön, kas ma üldse söön, millal ma magan, millal lähen välja, millal viskan jalad seinale, kas tohin olla haige, kas tohin võtta valuvaigisteid. Sellise elukorraldusega harjumine oli minu jaoks väga raske ja seda just sellepärast, et ma ei olnud arvestanud, kui väga mulle valimine meeldib. Ma olin arvestanud paljude asjadega, kaasaarvatud kõige eelnevaga, mida mainisin, aga mitte sellega, et valikuvabaduse puudumine mind sedavõrd stressi viib. Võib-olla ongi see paljude hädade põhjuseks, hakkasin eile mõtlema - mine sa tea. 

Praegu ju tundub, et valikuvõimalusi on nii palju, et silme eest kirju, aga samas on ikkagi nii, et mõned valikud on õigemad kui teised. Eriti hakkasin seda tajuma siis, kui lapseootel olin ja veidi siis ootusaja ja lapsekasvatamise kohta lugesin. Poodides on palju mähkmesorte, aga kui sa neid kõige ökomaid ei kasuta, oled halb ema. On ka palju beebisööke, aga kui sa ise ei püreesta/keeda/auruta, oled sa halb ema. Vankrid - miljon erinevat tüüpi, aga kui sa söandad valida kõige odavama, oled halb ema. Arendavaid mänguasju ja kõige ökomaid puuvillaseid riideid ei osta? Selge, halb ema. Ei suuda loomulikult sünnitada? Halb ema. Ei imeta / imetad "liiga" kaua? Halb, halb, halb ema. Aga ega keegi ju seda otsesõnu välja ütle - ikka peidetakse hinnangud soovituste ja nõuannete taha ning räägitakse jutte stiilis "no mina teen nii, sest ma tahan oma lapsele parimat" ning jäetakse kõik teised, kes nii ei tee juurdlema, kas nad on siis halvad. Jah. Niiviisi leiab peidetud hinnanguid igalt poolt. Ei meigi / tee süüa / kanna kleite / tööta mõnel naisele sobival töökohal ? Mis naine sa selline õige oled?

Ma ju lubasin, et ma ei lasku lapsekasvatusõpetustasandile, aga näed, siin ma olen.

***

Aga emadus on üks vahva asi. Mulle meeldib, et ma tean täpselt, mis mu lapsele meeldib, mida ta mis kell ta mida tahab, mida ta sööb, kuidas talle süüa meeldib, kuidas ta magama jääb, kaua ta tavaliselt magab, kuidas teda rongis vait saada ning sada muud sarnast väikest pisiasja, mille nimel olen ma pidanud võib-olla ohverdama mõned tunnid iseendale, aga saanud vastu rohkelt armastust.

Tartu, mu arm

Meil oli vahepeal minipuhkus ja seega lasime Tartul oma meeli hellitada, nagu Tartu seda ikka teeb. Sel korral suutsid taevased väed meid eriti hellitada - ilm oli neil päevil nii suvine, et suvelgi pole nii hää! Loomulikult kasutasime seda sajaga ära ja veetsime iga vaba hetke alates ärkamisest kuni uinumiseni väljas. Hommikune kohvipaus majatrepil - mis saaks veel parem olla? Sõitsime Tartusse volbril, mis oli ühest küljest vahva, sest linn rõkkas inimestest, aga teisest küljest ka nõme, sest suur osa neist inimestest olid korporandid, mina aga korporante ei salli. Kunagi ammuses nooruses sattusin ma ka ise koos korporantidega volberdama ning juba siis vaatasin, et isver, millised ülbikud. Nüüdseks on see arvamus iga aastaga aina enam kinnistunud. Ma lihtsalt ei saa nende funktsioonist aru ning veel enam sellest, kuidas nende Deckel  neile rohkem õigusi andma peaks. Sel aastal aga hoidsin ma teadlikult korpidest kaugemale ja suundusin UGsse, kus veetsin äärmiselt lõbusalt aega Epu ja Igoriga. Lisaks sellele pidasin ma Meelisega (baarmeniga) sellise dialoogi.

mina: "Ma võtaks ühe ingveriõlle!"

M: "Sa ikka tead, et see on alkoholiga?"

Epp leidis, et see dialoog on ehtne näide sellest, et just UGs on mu tõelised sõbrad, kes mu pärast muret tunnevad. Veidi liigset muret küll, aga parem kui mitte midagi. Peale selle vestlesime väga daamilikel teemadel ehk jagasime kogemusi, kuidas me pubipeldikutesse kinni oleme jäänud - Epu suurim hirm on nimelt avalikku peldikusse suremine (ja arvestades viimatisi sündmusi Tartus pole see hirm sugugi põhjendamatu). Õhtu oli meeleolukas ja samamoodi ka järgnevad päevad, mil me Steniga erinevaid toredaid kohti külastasime. Näiteks ühel päeval ärkasin lihtsalt talumatu krepiisuga - mida muud teha, kui sammud Creppi seada! Meenutan siiani kerge ilanirega suunurgas neid imelisi pannukaid. Samal päeval aga veidi hiljem, kui olin lõpetamas kaltsukatuuri, jäi koduteele ette Aparaat. Olin selle kohta kuulnud, et tegemist on Tartu variandiga F-hoonest, nii et loomulikult olin huvitatud. Koht oli armas ja külalislahke, aga parandagem ühe eksiarvamuse - see pole ikkagi hipsterikoht. Ma olen elanud Tallinna hipsterikantsis ja seega olen suhteliselt kursis hipsterlike sisekujundusreeglitega, millest esimene ja kõige tähtsam on: kõik lauad ja toolid peavad olema erinevad! Aparaadis olid aga kombekalt ühesugused lauad ja toolid, nii et ei mingit hipsterlust. Söök seevastu oli maitsev ja vesi tasuta, mis arvestades väljas valitsenud kuumakraade, oli igati teretulnud. 

Ja siis käisime me veel jõe ääres ja UGs ja botaanikaaias ja Supikas ja massaaži õppimas. Lõunakas ka ja ... neis kohtades, mis mulle meelde ei tule. Tahtsin veel minna Aurasse ka, võtsin suisa bikiinidki kaasa, aga kuidagi ei tahtnud siseruumi minna - mine tea, äkki läheb vahepeal ilus ilm ära. Selle asemel siis jalutasime ringi, nii et päkad tulitasid.

Nüüd oleme tagasi Tallinnas, sest ühel meist oli täna leerikool ja kombekale tütarlapsele kohaselt ei saa ju sellest muude lõbustuste tõttu puududa. Kusjuures - aru ma ei taipa, miks iga kord, kui ma läbi kesklinna leerikooli kõnnin jooksen, keegi minuga kõnelema tuleb ja numbrit tahab. Ma iga kord mõtlen, et seekord võtan piibli välja ja hakkan hoopis piiblist rääkima, aga pole veel julgenud.