11 mai 2016

Eurovisioon

Ma olen alati olnud suur Eurovisioonifänn - vähemalt seda ma arvasin. Tegelikult olen ma säänne vaataja, kes enne terve nädala vaimustunult kõigile räägib, et Eurovisioon tuleb, kes õigel päeval kõikidel teistel ükskõik, mida muud vaadata keelab ja ... seejärel ise millegi muuga samal ajal tegeleb. Eile keerasin ka kohusetundlikult õigel ajal teleka ja raadio lahti (ilma Rahvaomakaitseta on vaatamine suhteliselt mõttetu) ning jälgisin poole silmaga võistlust. Rahvaomakaitse on selles suhtes hea saade, et see kaitseb kuulajate kõrvu Eurovisioonilt kostva õuduse eest, nii et seetõttu jäid minulgi enamik laule kuulmata - Juur ja Kivirähk lihtsalt rääkisid peale. Ma usun, et ma ei jäänud paljust ilma. Küll aga jõudsin märgata, et lavashow'd lähevad aina asjassepuutumatumaks ning et minu maitsele seal muusikat ei leidu. Oot, näed, minu maitse on selline:


No ja Jürist on mul lihtsalt kahju, et tal ei lubatud laval kenasti seista, vaid sunniti kaarditrikke ja sadat muud asja tegema. Ma kujutan ette, et kui mina oleksin 20-aastaselt Eurovisioonile läinud, oleksin eelistanud ilusasti seismist ja laulmist. Siiani eelistan.

Kommentaare ei ole: