26 mai 2016

Jälle blogimisest

Mulle meeldiks õudselt, kui inimesed, kes mu blogi regulaaselt või mitte nii regulaarselt lugema satuvad, kirjutaks, miks nad seda teevad, mida nad siit leida loodavad ja mida nad tegelikult leiavad. Eks ma tegelikult tean, et enamik muidugi ei kirjuta midagi, eriti need, kes mulle mõnes vestluses poole pealt mainivad: "Muide, ma loen su blogi," ja jäävad siis ootavalt mind silmitsema. Ja mina ei oska kuidagi reageerida - kas tunda piinlikkust või rõõmu või ... Enamasti pobisen ma vastu "Ahah" ja vahetan teemat, sest mulle ei meeldi tegelikult silmast silma inimestega sellest rääkida, millest ma kirjutanud olen. Jah, nii imelik inimene ma olengi, meeldiv tutvuda. 

Kuigi ma alustasin kirjutamist suhteliselt ekspromt, mõtlemata sellele, millest, kuidas ja kas üldse kirjutada, siis viimasel paaril aastal olen mingi teemavaliku teinud. Näiteks ma ei salga oma perekonna olemasolu, aga ma ei kirjuta ka Ernsti igapäevaelust või arenguetappidest. Samuti ei postita ma eriti palju pilte ega üldse mitte videoid, ei arvusta mingeid tooteid, kohti vms, ei viitsi kirjutada oma igapäevastest jalutuskäikudest, kui neil just mõnd põnevat sündmust ette tule (kas äkki peaksin kirjutama, kuidas ma viimasel ajal üsna tihti natuke paljastavamate riietega õue satun, kui ma tegelikult sooviks? Ja kuidas ma seda alles liiga hilja avastan?). Nii jääbki mu teemaring üsna ahtaks, sest ma mõtlen tihti, et fui, keda see ikka huvitaks, ja jätan kirjutamata. Sten nurises mõned päevad tagasi, miks ma üldse raamatutest ei kirjuta, kuigi ma neid nonstop loen, aga ... mulle ei meeldi endale lugeda raamatuarvustusi ja seega eelistan ma neid ka mitte kirjutada. Väga harva, kui mul on hästi kindel arvamus, mis seest välja trügida tahab, siis kirjutan, aga näiteks kõikidest Rootsi krimkadest, mida loen, ma küll midagi asjalikku kirjutada ei oska. Parem siis juba avaldan arvamust šovinistlikel teemadel. Aga mida neistki kogu aeg rääkida? No vot, nüüd olengi hetkeks punktis, kus ma ei oskagi millestki rääkida. Elan siis vahelduseks tavapärast elu, mis hetkel koosneb igapäevastest jalutuskäikudest Kodu parki, raamatutest, suurest hulgast kohvist ja planeerimisest.

No ja kui millestki muust kirjutada pole, siis blogimisest ikka on.

Ja mis postitus saaks lõppeda ilma tagasivaateta? Seekord siis aastasse 2007:

Also, jetzt sind wir hier, im Otzenhausen. Tegelt ei tahtnud ma üldse saksa keeles alustada, aga kahe päevaga on see nii külge hakanud. Saksa keel on ju meil siin igapäevakeel. Aga muidu on siin ülimalt tore olla, aga tõesti, ääretult palju tööd on kogu aeg. Iga päev mitu projekti tarvis ette kanda, saksa keeles loomulikult, ettevalmistusi teha, tekste analüüsida jne. Kahetsen vahel siin ikka sügavalt, et ma väga intensiivselt saksa keelt õppinud pole. Praegu veedame ka mõnusalt aega, koostame nimelt dokumentaalfilmi jaoks tekste. Teema on: Sicherheit versus Freiheit in EU in Jahr 2057.Nii palju siis tööst. Ei taha eriti sellele mõelda praegu, eriti, kuna praegu veidike vaba aega on. Ja vaba aega on siin tõesti ääretult vähe. Selle, mis siin on, veedame siin linnakese vahel käies. Siin on kaks poodi ja bensiinijaam, mingi tehnikapood, alkoholipood ja autokool. Ahjaa, kirik ka. Rohkem pole siin tõesti meelelahutusi. Kui need umbekasvanud võrkpalli- ja jalgpalliväljakud välja arvata. Aga loodus.... see on lihtsalt vaimustav! Siin on ju suvi praegu. Väljas on 27 kraadi sooja, linnud laulavad, lilled õitsevad jne. Koht on suvitamiseks lihtsalt suurepärane. Europa-Akademia, maja, kus me nädalake elame, asub künka otsas, seega on see peaaegu igast linna otsast näha. Eluruumid on ka ägedad, täielik euro. Kohe näha, et Lääne-Euroopa. Pilte olen siin ka päris palju teinud, kui tagasi Tallinnas olen, siis laen need kindlasti ka siia. Või siis mõned neist, on asju, mis pole teiste silmadele.:)Inimesed, kellega koos oleme, on ka toredad. Vähemalt eestlased. Siin tunnen alatasa, milline õnn on rääkida eesti keeles. See nagu ühendab ka meid, eestlasi, omavahel. Ega sakslastel ka väga midagi viga ole, aga nendega on aeg-ajalt suhtlemisprobleemid. Siis, kui nad kiiresti räägivad. Aga fakt on see, et sakslased on avatumad. Kui meil on siin suurele ringile küsimus esitatud, pole kordagi sellist olukorda tekkinud, nagu Eestis, et keegi ei vasta ja tekib piinlik vaikus, kuna keegi lihtsalt ei julge oma arvamust avaldada. Sakslased lähevad kohe põlema ja arutavad kaasa ja nii edasi. Meie oleme vait ja teeme lihtsalt targad näod pähe.Nüüd ma saan ka aru, miks keskeurooplased ütlevad, et Eesti naised on ilusad. Siinsete neidude ja naistega on lugu nii, et välimusel pole neil viga nagu midagi, aga nad absoluutselt ei hoolitse enda eest. Absoluutselt. Ka riietumisstiil on selline, mida eestlased vist vaid kodutöödel kannavad. Sest see on mugav ju. Ja nende arusaam meikimisest on see, et silmad tuleb musta silmapliiatsiga ümbritseda. Das ist alles.Siiasõit lennukiga oli samuti äge, eriti, kuna see mul esimene kord oli. Turvaväravad muidugi piiksusid üksteise võidu mu nabarõnga peale. Lennukisõit polnudki nii hull, kui kartsin, aga vaade ülevalt oli tõeliselt vapustav. Ma jääkski vaid nüüd lennukiga sõitma. Saksamaa siselennuk oli meil väga armas - koera näoga.

4 kommentaari:

Marca ütles ...

Mina loen täitsa regulaarselt sinu blogi, aga ma ei mäleta enam, mis ajast. Ilmselt mingi postitus jäi silma ja siis jäin lugema. Kuna ma loen üsna erinevaid blogisid, siis ma otseselt ei oota, et keegi millestki kindlast kirjutaks. See on tegelikult üsna raske küsimus, et miks loed. Ilmselt hakkad lihtsalt kaasa elama teise inimese elule ja mõtetele ning on hea, kui saad vaikselt kaasa noogutada, et "mul on ka nii" või "täitsa õiged mõtted". Pigem loed ju ikka neid blogisid, millega ennast kuidagi seostada oskad, kui sa siin EKREt toetama hakkaksid või iga päev Hiinast tulnud pakke lahkaksid, siis ilmselt enam ei loeks :)

Madli ütles ...

Kui ma EKREt toetama hakkaksin, siis ma olen ilmselt peast segi läinud, kohe päriselt. Hiina pakkidega on ilmselt sama lugu - ma ei kujuta ette, millised koledad asjad juhtuma peaks, et ma neid tellima hakkaks ja nendest kaltsudest pilte ja postitusi vorbiks.

Aga eks ma ise loen teiste blogisid umbes samamoodi, äratundmise, uute ideede ja niisama huvitava jutu pärast. Kui keegi minust väga erinev on, siis ma lugeda ei viitsi. Tootearvustusi ja rasedusjutte ka ei viitsi lugeda.

uurija ütles ...

Tere! Mina loen mõnesid blogisid sisu pärast, aga mõnesid stiili pärast. Sinu blogi läheb teise kategooriasse, ma naudin su stiili ja huumorimeelt, aga eks vahel läheb mõni sinu teemadest ka mulle ikka korda :)

notsu ütles ...

Seda, mis mind siia tõi, ma ilmselt väga seletama ei pea.