29 mai 2016

Kuhu kaob raha?

Olen ka lugenud inimeste lugusid teemal, kuhu nad raha kulutavad ja nii hakkasin isegi mõtlema, millele mul pole kahju raha kulutada. Esimene mõte oli, et sellist asja pole. Teisena hakkasid siiski mõned asjad välja kooruma.

Söök. Eks ma jälgin ikka soodukaid, aga mitte nii, et reklaamlehed läbi puuriks, vaid ikka poes ringi käies. Iga päev pardifileed ei osta, aga kuna mu tervis nõuab värsket kraami, siis jäävad minust poodi ka viinerid, ketšupid, kohupiimakreemid ja muu säärane. Eelistan ise näha, mida ma sisse söön. Samamoodi aitab söögikulusid kokku hoida see, et ma ei tee sääraseid emotsioonioste, et "omg, mul on täiega seda šokolaadi vaja". Sellist asja lihtsalt ei juhtu. Väljas käies muidugi kulub rohkem, sest kuna see on üsna haruldane sündmus mu elus, siis ei maksa sel puhul sente lugeda. Ma muidugi ei pea siinkohal silmas uhkeid restorane, vaid pigem ikka pitsakaid või hipsterikohti.

Kingitused. Kui ma endale üldiselt asju osta ei raatsi, siis teiste puhul mul kahju pole, kui ma tean, et inimene, seda kindlat asja väga tahab. Mõttetut kraami ma ei osta, isegi lastele mitte. Ma olen nimelt see inimene, kes umbes paar kuud ette hakkab inimestelt küsima, mida nad sünnipäevakingiks tahavad, et siis varuma saaksin hakata. Ma vihkan muidu seda, kui öeldakse: "Ah, ei midagi!" eriti, kui seda öeldakse enne pulmi, kuhu niikuinii ilma kingita ei minda. Järgmine kord ma lähengi kingita, kui nii öeldakse.

Laps. Kulutused on üsna minimaalsed, sest ta sööb põhimõtteliselt sama, mida meie (kui sööb) ja riided olen ma varunud taaskasutusest. Ja ei, ta ei käi ringi kaltsudes, vaid korralikes ja kvaliteetsetes riietes. Mänguasjahulka olen proovinud samuti minimaalsena hoida, aga millegipärast on neid ikkagi igal pool. Peaksingi pooled ema juurde viima hoopis. Muud kulutused lapsele on mähkmed (jah, mul on piinlik, et ma teda veel mähkmevabaks pole saanud), vahel mõni massaaž ja vahel mõni mängutuba. Nii on see praegu, aga ilmselt lasteaeda minnes kulutused kasvavad. Üldiselt ma ei saa öelda, et mul lapse peale kahju kulutada oleks, aga kindlasti ei osta ma talle mõttetult asju kokku, sest "nii armsad on juu". Pigem eelistan hoida madalat profiili ja varuda raha (ja kannatust) hetkedeks, mil ta asjadest kui sellistest aru saama hakkab.

Riided. Mu praegune riietus maksab umbestäpselt 10 eurtsa ning sellest kõige kallim osa on ilmselt aluspesu. Ma olen saanud lõviosa oma riidekapi sisust kaltsukatest ja et ma olen juba sellise hinna ja kvaliteedi suhtega harjunud, keeldun ma tavapoodidest ostmast. 20 eurtsa mingi ilmetu särgi eest? no nii vihane ma ka raha peale pole. Samas jalatsitele raatsin ma rohkem kulutada, sest need peavad rohkem vastu pidama - näiteks paar aastat tagasi ostsin u saja eurtsa eest saapad, mis on siiani mind ustavalt läbi tuiskude ja tormide teeninud. Vaba aja jalatsitega on sama teema - kuna ma iga kuu uusi ei raatsi osta, siis eelistan kvaliteeti. Loomulikult jälgin ka siin soodusmüüke, täishinnaga ostan ikka vaid siis, kui king jalast laguneb.

Kosmeetika ja ehted. Kas seebid ja šampoonid kuuluvad ka siia alla? Kui jah, siis paari kuu tagant ostan endale Natura Siberica šampooni ja palsami, vajadusel korral ka uue kehaseebi, aga rohkem küll ei kulu. Hambapastale kulutan ka. Mu praegune kosmeetikakott leiab üsna harva kasutust, aga juhul kui ma midagi juurde ostma peaksin, siis eelistan kvaliteeti ja olen nõus selle eest ka pisut rohkem maksma. Samas aga on mul selline maanaise nahk, mis eelistab vaid puhast vett ja mitte midagi muud, nii et kreeme ja muud säänset manti mul vaja ei lähe. Suvel tuleb juurde muidugi päikesekreem, aga  ... kas ma tõesti ei kasuta siis midagi? Ahjaa, porgandiõli ja aaloe on ka mu iluarsenalis, aga need maksavad üsna vähe ja ma ei mäleta, millal ma oma praegused üldse ostsin. 

Raamatud. Minu hinnapiir on siin vist 20 eurtsa, kui raamat sellest rohkem maksab, siis mõtlen umbes minut aega pikemalt, kas see mulle ikkagi koju mahub. Enamasti ikka mahub. Viimasel ajal olen hakanud rohkem raamatukogus käima, aga samas tahan ma ka, et mul mingid raamatud kodus olemas oleksid: kirjandusklassika, sõnastikud, Eesti autorite teosed ja mu lemmikautorite teosed, Nii on mul olemas näiteks kõik Remarque'i raamatud, sest varastes kahekümnendates elasin ma vaid nende rütmis.

Reisid ja elamused. See on vist koht, kuhu ma kõige enam olen nõus kulutama, aga see "nõus olemine" tähendab ka seda, et mul on see raha pärast kommunaalkulusid, sööki ja lapse vajaduste katmist olemas. Mulle meeldib investeerida headesse mälestustesse ja nii olen ma säästnud ja leidnud raha oma unistuste reiside - Pariisi, Hispaania, Riviera ja Itaalia - ja lemmikartistide (Muse!!!) kontsertide jaoks. Samuti üritan ma igas kuus vedada oma perekonda mõnesse muuseumi või kinno või mujale meelelahutust nautima. Selline tuulutamine annab nii palju positiivset energiat ning seda on mul eriti praegu väga vaja. Samuti ei meeldi mulle koonerdada kohvikus - kui ma olen juba kellegagi kokku saanud ja kohvikusse läinud, siis ma ei istu seal, käed süles, ega loe teiste suutäisi. Vahelepõikena pean mainima, et ma ei salli absoluutselt seda, kui ma kellegagi kohvikus, tellin endale kohvi ja koogi (enamasti) ja see teine inimene ütleb:"Ah, ma ei taha midagi," ja hakkab siis minu kohvi jooma ja kooki sööma. Mitte et mul kade meel oleks, oh ei! Ma olen alati nõus teisele inimesele välja tegema (no ... tegelikult mitte igaühele ikka), aga mul on mingi kummaline kiiks oma toidu ja joogiga, et ma ei suuda taluda, kui keegi mu taldrikust sööb. Lihtsalt ei suuda.

***

Ühesõnaga, pole vist ühtegi sellist kohta, kuhu ma raha mõtlematult kulutaks. Isegi enne Robbie Williamsi kontserti mõtlesin hetke, kas see 80 eurtsa ikka on mul üle. Oli. Hetkel vist isegi ei oleks, nii et jumal tänatud, et ta õigel ajal siin käis. Ma jätsin nimekirjast välja sellised asjad, kuhu mul raha üldse ei kulu, nagu igasugused nipsasjad, sisustustooted, elektroonika, telefonid ... Ehete juures unustasin mainida, et ma ei kanna mitte midagi peale abielusõrmuse ja koolisõrmuse. Mu parim kokkuhoiunipp ongi vist asjade mitteostmine, sest ma ei salli otstarbetuid asju, eriti kui nad kodus tolmu koguvad. Fuhh. 

Mõtlesin veidi. Ilmselt ainus juhus, mil ma ilma pikemalt mõtlemata rahakotirauad avaksin, oleks siis, kui mõne mu lähedase elu või tervis sellest sõltuksid. Ma loodan, et sellist juhust ei tule (mitte mu rahakoti pärast, vaid mu lähedaste pärast). Kas ma iseenda pärast ka nii käituksin? Ma ei tea .. olen avastanud, et olen üsna destruktiivse loomuga, nii et väga kindel ma pole.

Kommentaare ei ole: