31 mai 2016

Kui laps läheb lasteaeda

Ma olen üldiselt seda meelt, et kolmeaastane koduspassimine ei mõju naisele hästi. Ei tema vaimsele tervisele, karjäärile ... mitte millelegi. Nii tekivadki need üleguugeldajad, kes arvavad, et neil on kohustus kõikidele teistele lastekasvatamise osas nõu anda, ja mina selliseks saada ei taha ka püstoliähvardusel. Nii olengi ma alati teadnud, et kui Ernst on pooleteisene, läheb ta lasteaeda ja mina tööle. Õnneks saigi ta koha, nii et kõik oleks justkui hästi, aga kui ma rõõmsalt kõigile teatan, et jee, Ernst läheb lasteaeda, saan ma vastu vaid kaastundlikke pilke. Nii vara! Kas tõesti muudmoodi ei saa? No kuidas siis nii, ta on ju nii väike? Ja mina mõtlen, et huvitav, kas ma olen naiivne või midagi, sest ma olen siiani aru saanud, et lasteaiad on vahvad lastele mõeldud alusharidusasutused, mitte vanglad või tapamajad - ilmselt olen aga valesti aru saanud. Peaksin ehk muretsema?

Muidugi on see mugavustsoonist väljaastumine, sest siis ma ei saagi igal hommikul kell 11 Ernstiga koos ärgata, paar tundi hommikumantlis kohvi juua ja pärast Politseiparki päevitama minna. Samas aga ei saanud ma neid asju ka tavapärasel tööpäeval lastetuna teha ega nurisenud kordagi. Olgu, paar korda ikka (päevas). See on lihtalt paratamatus minu jaoks, et tööd on vaja teha, raha on vaja teenida ja ennast on vaja arendada. Too viimane punkt tundub küll paljude jaoks ebavajalik, aga minu jaoks mitte. Kindlasti leidub naisi, kes näevadki eneseteostusena vaid kodu ja lapsi, aga mina selline pole, mul on vaja ka tööd, majanduslikku iseseisvust, õppimist ja muud säärast. Ilmselt see kõik kokku ongi põhjuseks, miks ma isegi ei kaalunud kolmeaastast kodusistumist. Hetkekski. Kuna aga kõik küsivad, kas ma ei karda Ernsti nii väiksena üksi jätta, siis pean vahel ka endale tunnistama, et veidi ikka kardan. Äkki ta ei harju piisavalt kiiresti? Äkki ta ei sobi teistega, kes lasteaias käivad? Praegu on näha, et talle meeldivad teised lapsed, kuigi ta alustab nendega suhtlust veidi kummalisel viisil, aga ... äkki tulevad sinna lasteaeda mingid kaagid, kes kiusavad? Äkki on ta siis kogu aeg haige ja ma ei saa ikkagi tööl käia? Äkki ma ise hakkan liiga palju muretsema? Äkki on vaja, et ta lasteaeda minnes oskaks mingeid asju, mida ta ei oska, ja see kõik on minu süü? Äkki, äkki, äkki ...

Teistel hetkedel rahunen ma maha. Ma ju tean, et lasteaias oleks tal palju parem, kui minuga kaksi kodus passida. Kui ma sügiseks tööd pole teha saanud, siis on minust niikuinii saanud turris juustega paaniline mutt ja kes sellisega ikka tahaks kahekesi kodus passida? Aga ma ei oska kuidagi viisakalt seenele saata neid "Oi, kui vara!" karjujaid. Või peaks neile tegema ettepaneku, ise mu last hoidma tulla? Või mulle mu tavapärast kuupalka maksma hakata?

4 kommentaari:

Marca ütles ...

Minu kogemus on see, et neile "nii vara?!"-tajatele tuleb alati nukralt vastata, et ei tule kuidagi muidu rahadega välja, kui hakata pajatama eneseteostusest või mainida, et lausa ise tahadki tööle minna, siis saad veel rohkem kõõrdpilke :)
Mul läks esimene aasta ja viiekuusena, teine kahe ja poolesena lastehoidu (kus on küll väiksem kollektiiv kui riiklikus lasteaias) ning mingit vahet kohanemises või tervises küll ei täheldanud. Kohanesid hästi ja tervis läks mõlemal käest, aga sellest tuleb lihtsalt välja kasvada ilmselt.

Madli ütles ...

Jah, see ise tööle minna tahtmine tundub eriti rongaemalik :) Eks ma seda rahaasja olen maininud ka, aga siis järgnevad ka tihti sellised kaastundlikud pilgud, et no kuidas siis te ühe palgaga hakkama ei saa. Kas siis teised pered saavad? Sest meil on minu palk ikka oluline osa pere sissetulekutest, mitte minu taskuraha.

Ketlin ütles ...

Ma olen poole aasta pärast sama küna ees. Ka mulle vaadatakse kõõrdi, kui selgub, et pean (jah just pean) tööle minema. See ei aita, kui olen vastu küsinud, et kas soovivad mind ise rahaliselt toetada :D
Endal on plaan esimesed pool aastat (st siis kuni lapse 2a saamiseni) käia tööl poole kohaga - aga tõenäosus, et täpselt õigeks ajaks ka lasteaia koha saab on väike - 2a saab sügisel, selleks ajaks ikka saab. Ju enne hakkab käia kuskil lastehoius vms. Rohkem ette ei rutta, näis mis selleks ajaks üldse saab.
Täiesti kodune ema 3a kindlasti olla ei soovi, samas päris täiskohaga tööle ka veel ei kipu. Eks tasakaal tuleb leida.

Lapse tervis eislagu saab põntsu kindlasti. Eelnevalt pole ju viibinud nii "kirjus keskkonnas" ning sellega harjumine võtab aega. Sellega aga tuleb arvestada, et eks lapsed ikka haigeks jäävad, mõni rohkem, teine vähem. Enamasti piiirduvad need jamad esimese kahe aastaga.

Ah, läks lohisema. Tahtsin vaid seda öelda, et saan aru mida antud teema puhul mõtled-tunned.

Madli ütles ...

Noh, ideaalis veedaks ma ka pikemat aega last lasteaiaga harjutades, nii umbes paar kuud, aga kui ei ole seda võimalust, siis pole midagi teha, tuleb hakkama saada. Eks see haigusteperiood tuleb ka kuidagi üle elada, õnneks on mul tööl ainult naised, neist enamik on lapsevanemad, nii et nad vist oskavad seda oodata :) Aga ega see lapse ja töö omavaheline sobitamine ole kerge tõesti.