16 mai 2016

Mehed maksavad

Olen avastanud, et viimasel ajal võtavad hästi paljud sõna elatise teemal, lisaks sattusin lugema üht solvunud arvamusavaldust, et seisukoht "naised peavad saama nii palju lapsi, kui nad ise üles kasvatada suudavad" on vale. Elatisest ei hakka ma rääkima, sest mul pole selle kohta teadmisi, aga et ma kasvatan last ja kulutan raha, siis rahaasjade teemal võtaks sõna küll. Ma ei kujuta ette, mis kohaga mõtlevad need naised, kes last saada otsustades loodavad majanduslikult ainult mehele toetuda. Ma ei pea üldse silmas seda, et mehed minema jooksma kukuvad, aga elus tuleb ju kõike ette - lahkuminekuid, haigusi, töökaotusi, surma, vigastusi, haigusi - ja mõtlevad inimesed arvestavad selle kõigega. Mitte loomulikult iga päev paanitsedes ja välja minna mitte julgedes, aga niimoodi normaalselt. Seega leian mina, et iga inimene, kes on otsustanud lapse saada, peab esmalt mõtlema kahele asjale: a) kas tema ise suudaks lapse üksi üleval pidada ja b) kas tema partner suudaks lapse üksi üles kasvatada.

Minu lapsesaamisotsusele eelnes pikk kaalutlemisperiood, mis lõppes arusaamisega, et ma suudaks majanduslikult ka üksi hakkama saada ning et ma olen töökohas piisavalt oma positsiooni kindlustanud. Loomulikult ei ole ka kumbki neist järeldustest 100% kindel, aga vähemalt sain ma panustada sellele, et mis ka ei juhtuks, vähemalt esialgu saaksin ma üksinda hakkama. See ei tähendanud, et ma oleksin Steni uksest välja ajanud ja käratanud: "Minu laps, minu õigused!" Koos on ju alati kergem, aga iga mõistlik inimene, eriti siis, kui ta vastutab kellegi teise elu eest, mõtleb samamoodi nagu mina. Ma loodan. Kellegi teise peale vastutuse panemine tundub minu jaoks nii vale ja ... ma ei suudaks niiviisi vist päevagi elada, kui ma teaks, et ma ise ei kontrolli oma lapse ja enda heaolu. Või et mul poleks tagalat. Nii et ma leian siiski, et iga inimene peaks mõtlema uue elu ilmaletoomise eel, kas ta suudab seda elu ka järgmised aastad kaitsta. Ka siis, kui kõik muu ümberringi kokku variseb. Ja need, kes mõistavad, et nad pole selliseks suureks vastutuseks (veel) valmis, kes näevad, et nad ei saaks üksi hakkama, kes tahavad ennast veel kindlustada, on minu arvates palju suuremat kiitust väärt kui need koduperenaised, kelle elu moto on "Las mehed maksavad."

Kommentaare ei ole: