04 mai 2016

Tartu, mu arm


Meil oli vahepeal minipuhkus ja seega lasime Tartul oma meeli hellitada, nagu Tartu seda ikka teeb. Sel korral suutsid taevased väed meid eriti hellitada - ilm oli neil päevil nii suvine, et suvelgi pole nii hää! Loomulikult kasutasime seda sajaga ära ja veetsime iga vaba hetke alates ärkamisest kuni uinumiseni väljas. Hommikune kohvipaus majatrepil - mis saaks veel parem olla? Sõitsime Tartusse volbril, mis oli ühest küljest vahva, sest linn rõkkas inimestest, aga teisest küljest ka nõme, sest suur osa neist inimestest olid korporandid, mina aga korporante ei salli. Kunagi ammuses nooruses sattusin ma ka ise koos korporantidega volberdama ning juba siis vaatasin, et isver, millised ülbikud. Nüüdseks on see arvamus iga aastaga aina enam kinnistunud. Ma lihtsalt ei saa nende funktsioonist aru ning veel enam sellest, kuidas nende Deckel  neile rohkem õigusi andma peaks. Sel aastal aga hoidsin ma teadlikult korpidest kaugemale ja suundusin UGsse, kus veetsin äärmiselt lõbusalt aega Epu ja Igoriga. Lisaks sellele pidasin ma Meelisega (baarmeniga) sellise dialoogi.

mina: "Ma võtaks ühe ingveriõlle!"
M: "Sa ikka tead, et see on alkoholiga?"

Epp leidis, et see dialoog on ehtne näide sellest, et just UGs on mu tõelised sõbrad, kes mu pärast muret tunnevad. Veidi liigset muret küll, aga parem kui mitte midagi. Peale selle vestlesime väga daamilikel teemadel ehk jagasime kogemusi, kuidas me pubipeldikutesse kinni oleme jäänud - Epu suurim hirm on nimelt avalikku peldikusse suremine (ja arvestades viimatisi sündmusi Tartus pole see hirm sugugi põhjendamatu). Õhtu oli meeleolukas ja samamoodi ka järgnevad päevad, mil me Steniga erinevaid toredaid kohti külastasime. Näiteks ühel päeval ärkasin lihtsalt talumatu krepiisuga - mida muud teha, kui sammud Creppi seada! Meenutan siiani kerge ilanirega suunurgas neid imelisi pannukaid. Samal päeval aga veidi hiljem, kui olin lõpetamas kaltsukatuuri, jäi koduteele ette Aparaat. Olin selle kohta kuulnud, et tegemist on Tartu variandiga F-hoonest, nii et loomulikult olin huvitatud. Koht oli armas ja külalislahke, aga parandagem ühe eksiarvamuse - see pole ikkagi hipsterikoht. Ma olen elanud Tallinna hipsterikantsis ja seega olen suhteliselt kursis hipsterlike sisekujundusreeglitega, millest esimene ja kõige tähtsam on: kõik lauad ja toolid peavad olema erinevad! Aparaadis olid aga kombekalt ühesugused lauad ja toolid, nii et ei mingit hipsterlust. Söök seevastu oli maitsev ja vesi tasuta, mis arvestades väljas valitsenud kuumakraade, oli igati teretulnud. 


Ja siis käisime me veel jõe ääres ja UGs ja botaanikaaias ja Supikas ja massaaži õppimas. Lõunakas ka ja ... neis kohtades, mis mulle meelde ei tule. Tahtsin veel minna Aurasse ka, võtsin suisa bikiinidki kaasa, aga kuidagi ei tahtnud siseruumi minna - mine tea, äkki läheb vahepeal ilus ilm ära. Selle asemel siis jalutasime ringi, nii et päkad tulitasid.


Nüüd oleme tagasi Tallinnas, sest ühel meist oli täna leerikool ja kombekale tütarlapsele kohaselt ei saa ju sellest muude lõbustuste tõttu puududa. Kusjuures - aru ma ei taipa, miks iga kord, kui ma läbi kesklinna leerikooli kõnnin jooksen, keegi minuga kõnelema tuleb ja numbrit tahab. Ma iga kord mõtlen, et seekord võtan piibli välja ja hakkan hoopis piiblist rääkima, aga pole veel julgenud.

2 kommentaari:

k2pik . ütles ...

"Näiteks ühel päeval ärkasin lihtsalt talumatu krepiisuga "
Kolm korda võid aravata, mida ma esimese hooga (ja nüüd ka) välja lugesin.

Madli ütles ...

Hahaa .. ma kirjutades üldse ei mõelnud, kuidas seda lugeda saab :) Aga no mis seal siis ikka, elu on selline.