08 mai 2016

Valikuvabadused

Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene, sest ma olen saanud palju asju, mida ma tahan, teha nii, nagu ma tahan. Jäi segaseks? Mulle ka. Näiteks on mul töö, kus mind hinnatakse ja ei alavääristata ning mis mulle väga meeldib ja - see on minu jaoks tähtis - ma saan olla sellisena, nagu ma olen. Meil pole tööl mingeid vormirõivaid ega kirjutamata reegleid, et kõik naised meigituna tööle! Ma võin mõni päev minna killerkontsades ja täismeigis, teine päev aga tenniste, teksade ja värvimata silmadega. Ma võin ka soengut kasvõi iga päev muuta. Tundub väike asi, aga minu jaoks oluline. Ma saan olla, see, kes ma tahan. Ma sain pärast kooli valida eriala, mille soovisin, ma ei pidanud arvutama lävendeid ja vaatama, kuhu saan sisse, kuhu ei saa - pea kõik uksed olid lahti. See, kas tehtud sai õige valik, on omaette küsimus muidugi, aga fakt on, et ilma selle valikuta poleks ma siin. Ma olen saanud valida elukohti, mehi, vaba aja veetmise võimalusi, riideid, toitu ja olnud nende valikute eest peaasjalikult ise vastutav. Mulle meeldib väga valida oma elu ja siis ise selle eest ka vastutada. Ma tegelikult ei teadnud, kui väga see mulle meeldib kuni.

Umbes aasta ja veidi peale selle pole ma saanud eriti valida ja see on raske. Et on keegi, kes on nii väike, aga kes teeb minu eest valikud, mida ma söön, kas ma üldse söön, millal ma magan, millal lähen välja, millal viskan jalad seinale, kas tohin olla haige, kas tohin võtta valuvaigisteid. Sellise elukorraldusega harjumine oli minu jaoks väga raske ja seda just sellepärast, et ma ei olnud arvestanud, kui väga mulle valimine meeldib. Ma olin arvestanud paljude asjadega, kaasaarvatud kõige eelnevaga, mida mainisin, aga mitte sellega, et valikuvabaduse puudumine mind sedavõrd stressi viib. Võib-olla ongi see paljude hädade põhjuseks, hakkasin eile mõtlema - mine sa tea. 

Praegu ju tundub, et valikuvõimalusi on nii palju, et silme eest kirju, aga samas on ikkagi nii, et mõned valikud on õigemad kui teised. Eriti hakkasin seda tajuma siis, kui lapseootel olin ja veidi siis ootusaja ja lapsekasvatamise kohta lugesin. Poodides on palju mähkmesorte, aga kui sa neid kõige ökomaid ei kasuta, oled halb ema. On ka palju beebisööke, aga kui sa ise ei püreesta/keeda/auruta, oled sa halb ema. Vankrid - miljon erinevat tüüpi, aga kui sa söandad valida kõige odavama, oled halb ema. Arendavaid mänguasju ja kõige ökomaid puuvillaseid riideid ei osta? Selge, halb ema. Ei suuda loomulikult sünnitada? Halb ema. Ei imeta / imetad "liiga" kaua? Halb, halb, halb ema. Aga ega keegi ju seda otsesõnu välja ütle - ikka peidetakse hinnangud soovituste ja nõuannete taha ning räägitakse jutte stiilis "no mina teen nii, sest ma tahan oma lapsele parimat" ning jäetakse kõik teised, kes nii ei tee juurdlema, kas nad on siis halvad. Jah. Niiviisi leiab peidetud hinnanguid igalt poolt. Ei meigi / tee süüa / kanna kleite / tööta mõnel naisele sobival töökohal ? Mis naine sa selline õige oled?

Ma ju lubasin, et ma ei lasku lapsekasvatusõpetustasandile, aga näed, siin ma olen.

***

Aga emadus on üks vahva asi. Mulle meeldib, et ma tean täpselt, mis mu lapsele meeldib, mida ta mis kell ta mida tahab, mida ta sööb, kuidas talle süüa meeldib, kuidas ta magama jääb, kaua ta tavaliselt magab, kuidas teda rongis vait saada ning sada muud sarnast väikest pisiasja, mille nimel olen ma pidanud võib-olla ohverdama mõned tunnid iseendale, aga saanud vastu rohkelt armastust.

2 kommentaari:

Britt ütles ...

Suva see ühiskond ja hinnangud. Oma lapse jaoks oled alati maailma parima ema :)

Madli ütles ...

Jah, ma vaatasin, et mu kirjatükk kukkus välja melanhoolsem, kui ma tahtsin. Tegelikult ma ei lasegi ennast igasugustest ootustest kõigutada :)