Suvest ja privaatsusest

Paljud asjad siin maailmas tekitavad minus küsimusi. Ega ma selle üle üldse imestagi, sest ma pole ju kunagi arvanud, et ma kõikidest asjadest aru saan, aga vahel mõtlen siiski. Kas üle või mitte, selles on küsimus. Näiteks blogisid lugedes või siis neist kusagil mujal lugedes - kuidas inimesed teavad teiste inimeste, keda nad tihti isiklikult kohanud pole, kasside, koerte, meeste ja laste nimesid? Kuidas nad mäletavad? Ja miks? Või üldse igasuguseid eraelulisi fakte. Ma saan aru, et neid jagatakse, aga miks need siis inimestel meeles püsivad? Või olen mina lihtsalt see mäluta ja huvitu inimene, kes kõik sellise kohe unustab. Eks see teiste eraelust huvitumine ole ka mu jaoks veidi kummaline, aga noh, kui tahetakse, miks mitte. Ma ise lihtsalt eelistan lugeda blogisid, milles räägitakse asjadest, millega ma saan ennast samastada - nt arvamusavaldusi. Kuidas ma samastan ennast kellegi reisi- või lastejutuga? Väga vist mitte. Ja kuidas inimesed, ma pean nüüd siinkohal silmas blogijaid, kes on tõesti blogijad, mitte nagu mina, tavaline harrastuskirjutaja - kuidas nad julgevad oma eraelu niiviisi netti laotada ja nn "maha müüa" (kui blogi kaudu reklaami müüakse, siis see oleks justkui müümine)? Sest mina küll kardaks. Mitte nüüd nii, et ma palkaks endale turvameeskonna või hangiks kaitseriietuse, aga ... mul on vist pigem see hirm, et äkki ma pillan kogemata mingi liigpaljastava fakti, mida keegi kunagi halvasti kasutada võib. Ja see, kui keegi tuleks mulle tänaval vastu ja ütleks, et ta teab mu perest ja kodust kõike, isegi korteriplaani ja seinte värvi, see oleks nii õõvastav.

Äkki olen ma lihtsalt paranoiline. 

Aga noh, ma ei mõistagi kedagi hukka, ma olen lihtsalt nõutu, et kuidas inimesed julgevad.

***

Jaanipäevajärgne linnaelu on ikka mõnus küll, sest sääski pole ja vot see ongi õnn. Üldiselt ma pole eriline sääsemagnet, aga kuna maal oli neid parvedena, siis pidid mõned nõrgemad ka minuga leppima. Jube! Ma vist ikka eelistan linnasuve, sest ma lihtsalt ei talu putukaid, ka jaanipäeval pidin poole öö pealt Steni tuppa kärutama, et ta kardinalt mardikad eemaldaks. Maaelu lahutamatu osa, ma tean, aga minu jaoks nii öudne. Mu kõige hullemad lapsepõlvemälestused on seotud marjakorjamise ja putukatega. 

Aga nüüd on hää, sest reedel lähen tööle ega peagi siin aega surnuks lööma. Sellega seoses on vaja ette võtta igasuguseid erinevaid harjutamisi, mida ma üldse ei oota, aga noh, ka seda on vaja. Lapsega elu juures ongi vist kõige raskem see reeglite järgimine. Lihtne on ju paika panna, et ärkame siis ja sööme siis ja kindlasti laua taga ja magame kindlalt siis, aga .. siis on õhtul jalka, mida tahaks jubedalt vaadata, hommikul on uni nii magus ja kiigelkäigu ajal tahaks hoopis magada. Siis ma mõtlen küll, et Madli, sa pead kindlat päevakava pidama! Lapsed vajavad rutiini! Ja järgingi, vaatan kella, et liiga kaua ei jalutaks ja et õigel ajal sööks, kuigi mõni päev tahaks hoopis lasta kõigel niisama minna. Raske on see elu siinmail.

Suvenädalavahetusteks oli mul meeletult grandioosseid plaane, aga juuli esimese nädalavahetuse oma ma just tühistasin, sest on vaja ju lapsele ka mõelda. Reedel lähen ju tööle ja kuidagi kummaline tunduks kohe pärast seda Tartusse sõita ja Ernstile autosõidustressi ja võõra koha stressi tekitama hakata. Nii et tuleb hoopis üks kodune nädalavahe, mil ma proovin hakata eriti rutiinseks. Jube, ma tean.

Jaanid

Mulle tundub alati nii jabur see, kui räägitakse alkoholivabast elustiilist kui millestki kangelaslikust. Või kui paanitsetakse enne pidusid, kas ikka 20 õlut on üheks õhtuks piisav, sest äkki saab alkohol otsa ja oh issand, kui jube see oleks. Mina veetsin näiteks väga mõnusad alkoholivabad jaanid (ja ülejäänud päevad) ega läinud seda kusagile kuulutama kui suursündmust. Sest see pole. See on tavaline elu. Ma ei mõista hukka muidugi neid, kes pidutsedes alkoholi eelistavad, aga selline paaniline hirm, et äkki pole alkoholi või mis saab, kui pole piisavalt alkoholi või kust ikka saada kõige paremat (ja rohkem) alkoholi ... kas see pole siis jabur?

Ilmselt on asi selles, et mul pole sõltuvusi - ma võin nt vabalt tõmmata täna ära terve paki suitsu ning elada seejärel aasta ilma nikotiinikeseta. Sama lugu on alksi, kohvi, suhkru ja muude meelemürkidega.

See muidugi ei tähenda, et ma tegelikult suitsetaks, eksole.

Mul oli suurejooneline plaan rääkida ka jaanipäevast, aga ma tegelikult ei viitsi eriti, sest midagi tohutult huvitavat ei toimunud. Olime maal ja nautisime sääski hoopis. Ujusime, grillisime, tegime lõket ja vaatasime jalgpalli - tavaline jaanipäev ühesõnaga.

Haritust ja köha ei saa varjata

Sattusin täna poolkogemata ühes kommentaariumis arutama ühe artikli üle, mille sõnakasutus polnud just kõige viisakam. Sisust ma rääkida ei viitsi, see oli üsna olematu, aga vorm oli minu jaoks liiga labane. Ma olen ju alati viisakuse poolt ja ise ka viisakas ning eeldan, et ajakirjanduses mõeldakse samamoodi. Jah, ma tean, et see kõlab jube naiivselt, aga mis teha.

Miks ma üldse arvamust avaldama sööstsin, tavaliselt ma proovin hoiduda olukordadest, kus võib kippuda vaidluseks? Asi selles, et kommentaariumist jäi mu pähe kummitama kellegi arvamus, et kui inimene on piisavalt palju elus saavutanud, võib ta veidi ülbitseda. Esiteks, mis on piisavalt? Kas mina nt olen piisav siin oma filoloogiharidusega? Ma eriti ei usu. Ma ei ole absoluutselt sellise seisukoha poolt, sest see on ju ilmselge enese teisteks paremaks pidamine. Mõnel määral ka ebakindlus, ma ütleks, sest enesekindlad ja targad inimesed ei ülbitse. Ma ei kujuta ette nt David Vseviovi tulemas Raadiomajja ja fa-fa olekuga inimestele teada andmas, et nood on tema kõrval tühised. Või Mihhail Lotmani mõnitamas kõiki, kes pole sama targad kui tema. Targad inimesed nii ei tee.

Võib-olla ei tohiks ma üldse ülbuse teemal sõna võtta, sest mulle on ka mõista antud, et ma olen ülbe. Enda meelest olen ma lihtsalt vaikne, eriti suurtes seltskondades, aga vot, mõned tõlgendavad seda ülbusena. Või siiski olen? Kes on mind juhuslikult päriselus kohanud, võib nüüd sellele küsimusele vastata. Eriti on oodatud need vastused, mis sisaldavad lauset: "Madli, sa oled kõige ägedam!"

Labasusest ka. Ma olen juba mõnda aega märganud, et jube populaarseks on muutunud lühikesed ja konkreetsed ärapanemised, ropendamine ja nn kiired lahendused. Pikad analüüsid on nõrkadele - kellel siis neid aega lugeda on? Selle sama artikli kommentaariumis (huvitav, kas ma peaksin selle siia linkima ka) tekkis ka arutelu viisakuse üle, mis millegipärast läks üle aruteluks poliitkorrektsuse üle. Ilmselt ärkas minus filoloogigeen, sest mind ajab ikka jubedalt närvi, kui inimesed kasutavad mõisteid valesti. Otsekohesuse vastand ei ole poliitkorrektsus, vaid keerutamine. Viisakuse vastand ei ole labasus, vaid ebaviisakus. Poliitkorrektsena saab väga ebaviisakas ja hoolimatu olla. Ebaviisakus ei tähenda ilmtingimata labasust ja otsekohene saab olla väga viisakalt. Näiteks mu õde - pisikest kasvu naine, aga suudab nii täismehed kui ka vihased pubekad viisakalt, konkreetselt ja väga otsekoheselt, kuid absoluutselt ilma igasuguse labasuse ja roppude sõnadeta paika panna nii, et nood nutavad. See on imeline oskus mu meelest, sest olgem ausad, ropendada oskame me kõik. Mis on rasket öelda inimesele, et ta on tropp, idioot ja rõve lehm? Hoopis keerulisem on seda öelda viisakalt. Ja selline kiire ärapanemine näitab minu jaoks rohkem võimetust seletada ja analüüsida.

Mitte, et ma roppude sõnade peale minestaks - täna näiteks ütlesin sõbrannale: "Ma toon sulle maasikad homme, sest kui täna need valmis ostan, lähevad need homseks pasaks". Ma eelistan lihtsalt mitte nii kirjutada, kuigi jah, praegu ma just seda tegin. Samuti vajaks vahel suurt tsenseerimist minu ja Epu jutt UGs, kui mõnd kirgikütvamat teemat arutame. Kõigeks on aga oma aeg ja koht ning ajakirjandus pole minu jaoks see õige koht. Võtab veidi tõsiseltvõetavust ära. 

Üldiselt hindan ma inimesi väga suurel määral nende keelekasutuse järgi ja ma ei pea siin silmas vaid ropendamist, vaid nii paljusid asju, et ei suudagi siin kokkuvõtet teha. Peamine on aga see, et just kõnepruugi ja keelekasutuse järgi tunnen ma ära inimese harituse - ega kaua ei suuda sellist asja varjata. Pealegi on minu jaoks tõeline filoloogiline nauding kuulata/lugeda inimest, kes räägib või kirjutab ilusasti ja omanäoliselt. Vahel ma naudingi rohkem stiili kui sisu.

90ndate Eesti muusika

Mu telefonis on üsna eklektiline muusikavalik ja millegipärast on sinna sattunud paar lugu 90ndatest. Näiteks Flame - Tee läbi enese. Täna keriski just see laul ette ning ma hakkasin mõtlema, kas toona kuulatavat muusikat ka tehti? Tehti ju? Mu enda mälestused on muidugi üsna ähmased, sest ma olin ikka pärdik, mis pärdik, aga miski siiski meenus.

Paljudele seostuvad üheksakümnendad kindlasti selle lauluga:

Või siis toonase vaipakloppimis-päkapikudiskoga. Kanal2-s oli 90ndate muusika kohta oluliselt põhjalikum ülevaade, kui mida kunagi anda suudaksin, aga mind jäi tsipa häirima see ühekülgsus - põhiliselt keerutatigi Jami ja 2 Quick Starti ümber ning unustati, et leidus ka palju head. Vaid üks saade oli siis "alternatiivsest" muusikast. See viga tuleb nüüd parandada.

Mr Lawrence on minu arvates üks parimaid Eesti ansambleid läbi aegade ja nende parim omadus on see, et nende muusikal pole ajamärki küljes. Just eile kuulasin laulu "Stoney Ground" ja unelesin. Jube kahju, et nad enam ei tegutse! Mu suur lemmik on aga see:



Seda kuulasin ma eile ikka rohkem kui ühe korra.

No ja otse loomulikult Metro Luminal ja Vennaskond. Kes siis ei teaks "Pille-Riinu"? Vot see laul iseloomustab minu jaoks üheksakümnendaid, mitte mingi Mono Fans vms. Lapsena õnnestus mul läbi lugeda ka see raamat, mille põhjal too laul kirjutatud on, aga kahjuks on see nüüd kadunud. Vennaskonna ja Metro sulest ilmus veelgi puhast kulda.

Sel ajal, kui teised tšikid minu klassist Spice Girlsi fännasid, olin mina suur Smilersi austaja. Olen siiani ja ma ei valeta, kui ütlen, et mul on peas absoluutselt kõik Smilersi laulud. 90ndate lõpus kuulasin ma igatahes andunult plaate "Olen kuul" ja "Mõistus on kadunud".  Minu suur lemmik oli "Nagu hunt":



Mis ma olin siis ... 8-9-aastane ega saanud muhvigi sõnadest aru, aga ikkagi tundus see nii ahvatlev: "Kas sa tunned, kuidas elu sulle ohvriks mind toob ... " nüüd olen ma neid laule kümneid ja sadu kordi üle kuulanud ja veendunud, et mul oli ikka kuradi hea muusikamaitse.

Terminaator meeldis mulle ka, aga rohkem mõju hakkas avaldama alles siis, kui ma tiinekaeas olin ja esimeste armastuste järele õhkasin. Ilmselt lootsin toona, et keegi laulab kunagi mulle ka nii:


Kas ma pean mainima, et see jäigi vaid unistuseks? Termikat kuulasin ma aga ka oma ülikooliaegadel ja hiljemgi. Mingitel segastel asjaoludel õnnestus mul üht nende laulu ka karaokes laulda. Millist, sellest vaikib ajalugu. Olen kuulnud nurinat, et Termikas pole mingi rokkbänd, aga samas - ega ma polnud 90ndatel ka eriline rokipiff, nii et mulle sobis!

***

See väike kokkuvõte oli küll üsna mainstream-muusikale suunatud, aga nagu mainitud, siis olin ma toona liiga väike, et süviti muusikamaailma uurida ja praeguseks on ka mälu oma tööd teinud. Kirjutasingi välja selle, mis mul meeles on, sest ma olen nimelt see laisk inimene, kes kunagi fakte guugeldada ei viitsi. Kui keegi teab aga veel midagi ägedat Eesti üheksakümnendatest - ja ei, Click OK ei ole äge - võib rõõmsalt oma teadmisi minuga ka jagada.

Maitseküsimus

Pärast blogiauhindade jagamisel käimist sattusin järelkaja lugedes igasugustele stiili ja moodi puudutavatele kirjatükkidele. Eriti hämmastas mind, kui ühe kauni noore tütarlapse (minust noorema) kohta öeldi, et ta polnud oma vanusele vastavalt riides, vaid oli liiga tütarlapselik ja värviline ja LIIGA LÕBUS. Kusjuures ta polnud läbipaistvates ja litsakates riietes või lehvide ja kiisupiltidega, vaid igati kaunis punases kleidis, mis igati ta rõõmsa olekuga kokku läks. Ma olin veidi aega sõnatu, kui aru sain, et eestlaslikult konservatiivsele maitsele on see liig mis liig - mõelda vaid, keegi julgeb olla lõbus ja värviline! Marss koju, krunn pähe ja hallid riided selga, mis sentimeetritki nahka ei paljasta! Lisaks jäi ette, et ta hakkab abielluma ja siis ei tohi ju ... lõbus olla? Värvilisi riideid kanda? Mein Gott, mul on hea meel, et sellised moraalijüngrid ei näe, kuidas ma vabal ajal ringi käin: kui lühikeste kleitide, kui läbipaistvate pluuside ja milliste jalkasärkidega. Vahel suisa punaste kleitide, punaste pükste ja sädelevate riietega! Äärmiselt kombetu minust ma tean, eriti, kuna ma olen abielunaine, ema ja see tähendab mõistagi vaid üht: ei mingeid seelikuid, mis lõppevad pahkluust kõrgemal, ei mingeid erksaid värve, null dekolteed. Tegelikult ka?

Aga nali naljaks. Kui ma kingajahil käisin, vaatasin oma professionaalse pilguga riiete poole ka, äkki satub ette midagi ilusat. Ei sattunud. Mõtlesin siis, kas mul on tõesti nii range maitse, millele tänapäeva mood ei vasta, ja otsustasin kirja panna asjad, mida ma hea meelega ei kannaks.

- liiga pastelsed värvid, eriti koos valge värviga. Igav, igav, igav!

- must pits, eriti koos punase värviga. Isegi minu jaoks on see liiga litsakas kooslus.

- trikotaažist kleidid, eriti halli värvi. Midagi pole teha, minu jaoks seostub hall trikotaaž dressidega.

- lohvakad, taskutega kleidid

- A-lõikelised kleidid

- haaremipüksid

- lillelised püksid

- 7/8-pikkuses püksid (eriti lillelised, need toovad kananaha ihule)

- pintsakud

- kuldsete kettidega kleidid, pluusid, püksid

- beežid riided

- leopardimustrilised riided

- suurte firmalogodega riided (siia alla käivad ka Michael Korsi kotid, millega beibed uhkelt ringi käivad)

- suurte lillede või neerumustriga riided - eriti neerumustriga!

- pikitriibud

- tepitud joped

- ...

Nüüd tuli päris pikk nimekiri, aga paraku pole see veel kõik. Mul vist ikka on nõudlik maitse. Samas, eks mõned asjad meeldivad mulle ka - rockabilly kleidid näiteks. Ma võtan juba pikka aega julgust, et endale üks korralik puhvkleit tellida ja sellega igapäevaselt ringi käima hakata. Kui need vaid nii kallid poleks ...

Muusika

Lugesin hommikul Marca postitust muusikalemmikute ja kontsertide kohta ning hakkasin ka enda omi meenutama. Esiteks otsisin muidugi Genesise kolmikplaadi välja ja panin mängima, sest Genesis on kindlasti üks mu suuremaid lemmikuid. Phil Collins üksinda ka, aga Genesis ikka rohkem. Nende tuntumaid laule teab ilmselt igaüks, aga minu lemmikud on "Mama" ja "Home by the sea". Tegelikult on muidugi terve esimene plaat puhast kulda täis (teised kaks on veidi liiga proged mu maitsele). Phil Collinsi hääl on lihtsalt nii eriline.

Samal lainel edasi minna, siis Yes on ka kindlasti üks ansambel, mida ma iga ilmaga kuulaks. Mäletan, et kui seda Igorile mainisin, siis oli ta nii üllatunud, et mul Epuga kardinaalselt erinev maitse on - Epp nimelt fännab Black Velvetit ja BSBd.

Rammstein. Mu sakslasest õpetaja tutvustas kunagi, kui viiendas klassis käisin, saksa muusikat ja alustas Rammsteinist. Ma ei mäleta, kas ta kaugemale jõudis, ilmselt mitte, sest ilmselgelt läksid need pärlid sigade ette. Aga mina olin haaratud, sest oo, kui hea! Sellest ajast saati olen kõik Rammsteini plaadid läbi kuulanud ja pähe laulnud. Lemmiklaulud ... äkki "Adios"? Neid on veel. Mul on jube kahju, et Rammstein viimastel aastatel Eestisse pole jõudnud - kui ta siin käis, olin ma veel liiga pärdik, et üksi kontserdile minna.

Muse. Album "The 2nd law" on mu lemmik, käisin ma ju ka selle kontserdil, aga häid laule on veel: "Bliss" näiteks. Ilmselgelt valin ma lemmikuid häälte järgi, sest ka Muse'i puhul paelub mind enim Matt Bellamy hääl, kuigi see objektiivselt võttes just kõige tugevam pole.

Eesti muusikutest on mu lemmik Allan Vainola ja ma ei oskagi öelda, milline ta bändidest mu lemmik on. Ilmselt siiski Metro Luminal, aga samas on mõni Sõpruse Puiestee laul Metro omadest kõrgelt üle: "Aknajuuli" näiteks. Ma olen sellel teemal siin ilmselt halanud ka, aga miks, MIKS ei ole enam Metro kontserte? Kus ma siis käima pean nüüd? Ja kelle lugusid lauldes hääle ära laulma?

Kosmikud ka. Mulle meeldib kergelt morbiidse sõnumiga melanhoolne muusika ja Kosmikud on seda kahtlemata. Ka nemad ei esine enam ja no arvata on, et mul on selle üle väga kahju. 

Monster Magnetit tutvustas mulle Sten, vana rokkar. Üldiselt meil muusikamaitse ei kattu, näiteks Motörheadi ma ise peale ei pane, aga Monster Magnet ja Depeche Mode on need, mida me üksmeelselt kuulata saame. Näiteks see album. 

Nirvanat kuulan ma siis, kui olen mõtetega pahuksis ja tunnen end kui Holden Caulfield. Sellised protestihetked siis. Vahel ka muul ajal, sest no kellele ei meeldiks Kurt Cobain? Meenus, et kinkisin Kaisale ta eluloo, peaksin selle nüüd talt laenuks küsima tagasi. 

Depeche Mode'i ma juba mainisin. Sügisel veetsin ma rohkelt aega Tallinna Depeche Mode'i baaris ja veendusin, et polegi vist laulu, mis mulle ei meeldiks. See meeldimine on muidugi tekkinud alles viimasel paaril aastal, enne kuulasin vist ainult Rammsteini ja Robbiet. 

***

Kindlasti on lemmikuid veel ja ma räägiks neist veel, aga paraku algab nüüd jalgpall. Inglismaa vs Inglismaa. Või oli see Wales?

Soostereotüüpidest vaba lastetuba

Igale lapsevanemale on oma laste kasvatamise juures erinevad asjad tähtsad - kellele tervislik toitumine, kellele hea haridus, kellele huviringid, aga mulle on kõige tähtsam see, et Ernst kasvaks tolerantseks inimeseks ja eriti just sugudevaheliste erinevuste suhtes. Mul pole plaanis teda kasvatada õndsas teadmatuses erinevate sugude ja lastesaamise kohta, aga ma tahaks, et ta ei arvaks, et mingid tööd, värvid, huvid, riietusesemed ja palju palju muud oleks vaid naiste või meeste omad. Ja et ta ei mõistaks hukka teiste inimeste valikuid, mis pole soostereotüüpsed. Idealistlik, kas pole? Võiks ju arvata, et kui ma ise väga stereotüüpne naine pole, siis piisab mul vaid talle sõnad peale lugeda: "Ära diskrimineeri naisi!" aga ilmselt asjad ikka nii lihtsalt ei käi. Aga kuidas need siis käivad?

Ilmselt eeskujude kaudu. Laps võtab üle ju väikesed käitumisharjumused kodust. Näiteks kes teeb süüa, kes koristab, kes poes maksab. Ema ja isa omavahelised vestlused: kas lastakse teisel inimesel oma arvamust avaldada, kas otsused sünnivad koostöös või peab emb-kumb lihtsalt alluma, kes teeb üldse otsuseid. Lastetuba ise: kas lastakse lapsel teha vabu valikuid, või öeldakse: "Ei, poisid/tüdrukud nii ei tee"?

Ma hakkasin sellele juba paar kuud tagasi mõtlema: kuidas väikeste asjadega Ernstis sellist hoiakut kasvatada. Nii olen ma püüdnud talle mitte osta väga soostereotüüpseid riideid ja mänguasju. Mida veel? Huviringide jaoks on veel liiga vara, aga ma luban endale, et ma ei sunni teda jalgpalli mängima. Ega vaatama. Olgu, seda viimast võib-olla siiski, sest ma ju ise muud ei teegi, aga ma vähemalt üritan. Kusjuures ma mõtlen juba pikemat aega, et tahaksin talle osta mängimiseks mingi kodumängimise komplekti, aga pole veel sinnani jõudnud. Ilmselt teen selle ikkagi ära, olgugi, et sellised asjad on "tüdrukute asjad". Ainult asjadega aga seda ära ei tee. Kuidas veel? Kui keegi teab häid nippe, siis võib rõõmsalt jagada. Mul on tõesti äärmiselt idealistlikud plaanid, aga minu jaoks on see nii-nii oluline, et mu kodus ei kasvaks uus Varro Vooglaid, kes hakkaks teistele ette kirjutama, kuidas ikka on õige elada.

Ma tahan, et Ernst hindaks õnne rohkem kui "õigesti" elamist.

Meie laupäev ehk blogiauhinnad ja Shimo

Suvi tundub küll tervelt kolm kuud pikk olevat, aga ikka on nii, et kõik nädalavahetused on täis planeeritud ja mõni suisa mitmekordselt - nii jäävadki pooled asjad tegemata, mida tahaks. Juunikuu on meie perekonnas veel eriti tihe, sest enamik on otsustanud just siis sündida, nii et pool aega veedan ma igas juunis sünnipäevalt sünnipäevale joostes. Nii ka nüüd: reedel pidasime ema ja Epu sünnipäeva ja seega olin juba ette teinud plaani, et laupäev on puhkepäev. Paraku oli aga sellel plaanil juba eos määratud nurjuda, sest ühel hetkel tuli mulle meelde, et blogiauhindade jagamine toimub ju siis! Kõikide muude tegevuste kõrvalt olin jõudnud selle juba unustada. Ega mul olnudki plaanis sinna minna, sest a) ma pole eriliselt kuulus blogija, b) kellega minna??? c) samal ajal on Inglismaa-Venemaa. Miski hakkas ikkagi sees kripeldama ja nii ma meelitasingi Kaisa jutuga tasuta alksist kohale. Punane kleit selga, huulepulk peale ja läksime!

PILT: DELFI

Pealegi leidsin ma, et kuna ma enne kõiki siin osa võtma agiteerisin, oleks ebaviisakas ise boikoteerida. Pidu toimus Wabaduses, kus ma enne käinud polnudki. Inimesi oli meeletult palju, fotograafe ja filmijaid ka, nii et pool aega veetsin ma TV3-e eest põgenedes. Mitte, et nad minuga meeletult intekat teha oleks tahtnud - oh ei! Ma kartsin lihtsalt, et äkki nad arvavad, et ma olen ka mõni kuulus, aga neile tundmatu blogija, ja teevad igaks juhuks inteka. Pildile me siiski jäime - oma tavapärasest kohas, juustuvaagna ees. Lisaks juustule-leivale pakuti veel vitamiinivett ja õllekokteile, jäätist ja snäkke. Pealse selle sai veel lasta endale maniküüri teha. Korralduslik pool oli superhea - mina ei suuda ilma hulluks minemata sünnipäevagi korraldada, rääkimata siis veel sellisest auhindade, esinejate ja söökidega peost, kuhu pole teada, palju inimesi tuleb. Müts maha! Nii et ma ei virisekski üldse mitte millegi üle, kui siis veidi auhindade üle - aga seda vaid väga vaikselt.

Lisaks auhindadele jagati VIP-pääsmeid Vabanki, aga need jätsime me võtmata, sest minu kogemused Vabangist (olen sellest ka siin enne kirjutanud) on näidanud, et tegu pole minu masti kohaga ja pealegi, kas ma juba ei maininud, et samal õhtul oli Inglismaa-Venemaa? Igatahes läksime me pärast paari tundi Wabaduses hoopis mängu vaatama, sest milline õige fänn jätaks sellise mängu vaatamata? Kaisa teadis rääkida, et sel ajal, kui Dublinerid ja muud säänsed kohad on paksult rahvast täis, nii et midagi ei näe ega kuule, saab Shimos täiesti rahus ja vaikuses viisakalt jalkat vaadata. Nii oligi - kohale jõudes avastasime, et Shimos on peale meie vaid paar väsinud rokkarit, kes jalgpallist ei huvitunud, nii et suur ja mugav, seinale projetseeritud mängu ja diivanitega täidetud ruum on meie päralt. Üks inglane, kes end suureks jalkafänniks nimetas, tuli ka millalgi vaatama, aga me hakkasime kohe tema fännistaatuses kahtlema, kui ta ei märganud oma telefonimängu kõrvalt isegi seda, kui arvuti korraks üles ütles. Meie see eest märkasime ja seda väga häälekalt. Mäng oli tõeliselt põnev ja käis kogu aeg ühe värava alt teise alla - ei mingit keskväljal veeretamist. Oleks ma veel kummagi fänn olnud, oleksin vast millalgi südamerabanduse saanud. Rääkides aga fännidest, siis ütles pärast mängu lõppu meile Shimo omanik (teatavasti lõi Venemaa eelviimasel lisaminutil viigivärava), et üks ta sõber pani kihlveokontoris Inglismaa võidu peale 350 eurot ja ilmselt nüüd katkub juukseid välja. Vaene inimene! Kuigi mina ei panustaks vist isegi siis, kui mängiksid kaks väga ebavõrdset klubi, Saksamaa ja Eesti nt. Pall on ju ümmargune ja kunagi ei tea, mis juhtuda võib.

Selline vahva õhtu! Koju tulnud, otsustasin veel blogiauhindade tulemused üle vaadata ja nii avastasin kaks üllatavat asja: keegi oli mu blogi arvamusblogide alla kirja pannud ja ma olin seal saanud tervelt 149 häält. Ma tean, et tuhandete lugejatega blogide jaoks on see pisku, aga minu jaoks ikkagi väga suur au, eriti juba sellepärast, et ma tõesti-tõesti ei pea ennast eriliseks blogijaks. Ma kirjutan ju sellest, mis pähe lööb, vahel (okei, tihti) oma arvamusest, vahel niisama elust. Ma mäletan tegelikult küll, et mõtlesin oma blogi kuhugi kirja panna, aga kuna ma ei suutnud ennast raamidesse paigutada, siis jäi see ära. Nii et aitäh! Ja tunnistage üles, kes hääletas.

Järgmisel blogiauhindadel aga osalen juba jalgpalliblogina!

UEFA 2016

See on küll nii leierdatud lause, aga tänase päeva puhul siiski:

Fußball ist ein einfaches Spiel: 22 Männer jagen 90 Minuten lang einem Ball nach, und am Ende gewinnen immer die Deutschen

Ehk elagu Saksamaa! 

Kuidas herr Ernst endale nime sai

Mulle meeldib väga lugeda ja kuulda igasuguseid nimelugusid, sest minu arvates ütleb see, mis nimi oma lapsele pannakse, nii palju nimepanija kohta. Pealegi on nii huvitav teada, mille järgi üldse nimesid valitakse - kas tähenduse, levimise, kõla ... Minu jaoks on üsna tähtis näiteks see, et nimi poleks kuidagi ebameeldiva või halva tähendusega, sest ma usun mingil määral nime mõjusse. Mitte sellesse, et kogu saatus on nimega ette määratud, vaid pigem, et kui panna mingi väga kummaline nimi, siis kuidagi hakkab see ikkagi eelarvamusi tekitama, olgu siis inimene ise nii tore ja tark kui tahes. Võimalik, et mina olen lihtsalt väga pealiskaudne inimene, aga ma kortsutan küll hetkeks kulmu, kui näen nime Syrelyn-Chrysetta-Desyr vms. Õnneks on see eelnev minu vaimusünnitis, aga ega paljud eksisteerivad nimed sellest paraku kaugele jää. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Alustuseks väga lühidalt minu enda nimest. Ega siin pikka lugu taga olegi, juhtus lihtsalt nii, et mina ja Madis sündisime madisepäeval ja nii polnud vaja pikalt mõelda: Madis sai nimeks Madis ja mina lihtsalt midagi kokkusobivat. Ma olen oma nimega üldiselt üsna rahul, sest see on piisavalt vähelevinud, et iga teine sama nimega poleks, ja samas piisavalt levinud, et inimesed seda kirjutada oskaksid. Välismaalased välja arvatud loomulikult. Lisaks on see üsna eatu nimi ja ei tekita - ma naiivselt arvan muidugi - mingeid kummalisi assotsiatsioone.

Nüüd aga Ernsti nimest. Kui oli teada, et laps tuleb, siis hakkas kohe suurem nimeloome pihta. Õnneks polnud meil Steniga suuri vaidlusi ja kaklusi, sest esiteks on Sten äärmiselt vastutulelik ja rahumeelne inimene ja teiseks olid meil üsna sarnased tingimused. Kui oleks tulnud tüdruk, siis oleks tekkinud suuremat sorti valimine nimede Linda ja Luisa vahel (ja minu poolt veel Ursula), aga et tuli poiss, siis ... olime me esmalt päris nõutud. 

Minu tingimused olid:

- ei tohi olla kaks nime

- ei tohi olla moenimi (Sebastian, Robin, Rasmus ...)

- ei tohi olla ühegi tuttava nimi

- lühike

- perekonnanimega sobiv

- hea tähendusega

- soovitatavalt kuidagi kirjandusega seotud

- soovitatavalt mõni suguvõsanimi

Ma loomulikult ei eeldanud, et ma ühtegi  sobivat nime kunagi leian, eriti kui lisasime juurde Steni tingimused:

- ei tohi olla ühegi jalgpalluri nimi (sest äkki, äkki oleksin ma muidu tahtnud nimeks panna Manuel või Gianluigi)

- ei tohi olla piiblinimi

Võite isegi arvata, kui palju sellistele tingimustele vastavaid nimesid eksisteerib. Seega olimegi üpris nõutud, sest kuigi mingid nimed tulid juba jutuks, ei tundunud need päris õiged. 

Siis aga lugesin ma ühel ilusal päeval Hemingway romaani "Saared hoovuses" ja äkki turgatas pähe: aga miks mitte selline nimi nagu Ernst! See ju vastab kõikidele tingimustele. Rääkisin Stenile ka, kinnitasin, et ma ei tea ühtegi sellenimelist jalgpallurit ja nõus ta oligi. Kivi langes kohe südamelt. Eriti veendusin ma nime sobivuses siis, kui Ernsti esimest korda nägin ja ta mulle kulmu kortsutades otsa vaatas - siis teadsin, et sobivamat nime poleks küll osanud valida (ernst - tõsine sks k).

Siiani olen rahul, kuigi inimesed seda hääldades vahel keele ära nikastavad.

Kuidas ma kingapoes käin

Täna otsustasin, et on aeg endale uued tänavakingad osta, sest vanadega kõnnin ma põhimõtteliselt juba asfaldil ja mingite teistega, millega täna päeva veetsin, hõõrusin varba nii ära, et nüüd lonkan. Seega seadsin sammud poodidesse. Mul olid jalatsitele oma tingimused ja ma naiivselt arvasin, et need on sellised universaalsed tingimused, millele pea kõik jalatsid vastama peaks. Eksisin. Esimene tingimus oli:

a) need peavad olema ilusad.

See tingimus elimineeris väga suure osa poodides pakutavast kaubast. Midagi pole teha, need praegu moes olevad paksu tallaga jalatsid, mis esiteks jube ebamugavad välja näevad, ei ole lihtsalt minu maitse. Peale nende võis leida ikka väga kummalisi isendeid, mis ei saa olla mõeldud kõndimiseks. Lisaks tahtsin ma võimalikult neutraalset värvi jalatseid, et saaksin kõiki oma värvilisi pükse ja kleite nendega kanda - ka see polnud just parim tingimus, arvestades kaubavalikut. Aga minnes välimuse juurest edasi, siis:

b) need ei tohi muuta mu jalga suuremaks.

Visuaalselt siis. Mul on võrdlemisi suur jalg ja seetõttu teravad ninad ei sobi, kui ma just narri mängida ei taha. Ja ma ei taha.

c) need peavad olema mugavad.

Aga mugavaid jalatseid oli samuti vähe, kuidagi jube jäigad olid kõik. Mina aga kõnnin jube palju, päevas ikka kilomeetreid ja kilomeetreid. Kuidas ma siis paindumatute jalatsitega kõnnin?

Lõpuks leidsin ühed kuldsed libikud ja olin rahul, et need enam nii moes ei ole - hind oli sellele vastav!

***

Ahhaa, suurusuudiseid ka. Leidsin täna Mohitost XXS suuruses kleidi. Võiks ju mõelda, et mis seal imelikku, poed peavadki müüma erinevas suuruses riideid, aga selle kleidi eripära oli see, et see läks mulle selga. Tõin selle kohe koju ka, et kunagi, kui ma vaalastunud olen, saaksin vaadata ja heldida, millised riided mulle kunagi selga läksid.

Vahepealset juttu

Kuumad suveilmad on mu mõtted lendama viinud (peamiselt reisimise peale) ja kuna ma vahelduseks millestki arvata ei viitsi, siis räägin parem oma põnevast või vähempõnevast elust. Näiteks sellest, kuidas ma iga päev Politseipargis aega veedan. Millegipärast on see park hästi koduseks saanud ja kuna ma seal tõesti iga jumalama päev käin, tunnen juba inimesi ära. Reedel aga otsustasin oma sotsiaalsest isolatsioonist välja astuda ja sain seal kokku Britiga, kellega veetsime igati mõnusa ja lastekeskse hommiku-lõunapooliku. Mul oli hea meel avastada, et Briti näol on tegemist äärmiselt hea huumorimeelega inimesega - see on minu jaoks väga oluline - kes sai aru isegi minu isevärki huumorist. Või vähemalt teeskles viisakalt, et sai aru. Seega oli meil lõbus. Pärast läksime Lyoni kohvikusse ka, et pärast mängurohket hommikut veidi hinge tõmmata ja kooke süüa. Olid head! Kui rahakott kannataks, käiks ma iga päev seal koogitamas, kuigi ega see vist figuurile ka hästi mõjuks ... Pole kerge see koogisõltlaste elu.

Ma kõlasin muidugi eelmises lõigus justkui need USA filmide eided pärast kohtinguid: "Omg, we had such a nice time, he's totally gonna call me!" Ja teinepool samal ajal mõtleb: "God, what a freak!"

Täna aga tegin ma Epule (hea) üllatuse ja viisin talle Energiakeskusesse sünnipäevakingituse. Seal olles mõtlesin, et tegelikult peaksin Energiakeskusesse millalgi pikale külaskäigule minema, sest Ernst saab juba asjadest väheke aru ja lastel on seal mõnus. Suur ruum ringijooksmiseks ja atraktsioonid. Et aga suvi on üsna plaane täis, siis näeb, kas see külaskäik ka enne septembrit tehtud saab. Peaksin lastega tuttavaid kaasa kutsuma tegelt, aga ... ma olen jube halb inimestekutsuja, sest ma enne jõuan viis korda ümber mõelda, sest "raudselt on tal midagi muud teha".

Mis veel ... laupäeval on Telliskivis tänavatoidufestival ja kuigi ma olen juba sada plaani laupäevaks teinud, tahaks ma sinna ka jõuda. Ja mis kõige tähtsam: JALKA EM ALGAB!!! JUHUUU!!! Kõik, kes tahavad mõnd mängu pubisse vaatama minna, siis kutsuge mind ka kaasa, ma luban, et pakun väga intelligentsete kommentaaridega täidetud seltskonda.

Mina niisama

Üldiselt ma ei viitsi enda riietusest pilte siia lisada, aga ...

... läksin mina Sikupilli Chillisse ja leidsin oma tulevase lemmikkleidi. Kuidas ma oleksin saanud selle poodi jätta? Ja et see nii punane ja ilus on, kamandasin Steni maja taha ja käskisin endast pilti teha. Juuksed kammisin ka enne ära, muud midagi ette ei võtnud. 

Rannakeha

Suve hakul, mõnede väljaannete puhul suisa talvel muutub hästi tähtsaks teemaks, kuidas saada endale rannakeha. Nagu ma olen aru saanud, on see müstiline "rannakeha" midagi kättesaamatut, et selle nimel peab tegema trenni, nägema vaeva, sööma hunnikute viisi maltsa ja loobuma paljust heast. Kas peab? Et ma olen sünnilt pärnakas, siis olen ma ikka päris palju tunde oma elust rannas veetnud ja näinud seal igasuguseid kehasid ja mulle vähemalt tundub, et inimesed on erinevad. Erinevate eeldustega, erinevate ideaalidega. Mina näiteks tahaksin olla tsipa pikem ja kitsamate puusadega, samas on kindlasti inimesi, kes tahaksid just vastupidist. Kelle ideaal on poisilik saledus, kellele meeldivad kurvid. Kehvem on lugu siis, kui ideaalne keha enda figuurist kaugele jääb. Näiteks jälle mina: mul on üsna tugev alakeha - laiad puusad, tagumik, maanaise reied - aga kiitsakas ülakeha. Nii, arvake, millist figuuri ma tahaksin? Loomulikult kitsamaid puusi ja vormikamat büsti! Lisaks fännan ma täiega kahekümnendate siluetti, aga et mul on see eelpoolmainitud puusakas keha, siis ei saa ma eales kanda midagi 20ndatest, nägemata välja nagu telk. Peale selle vihkan ma oma jalgu. Hmm ... tegelikult ei salli ma oma välimuse juures paljusid asju, aga ma hoidun neile mõtlemast, et üldse väljas käia julgeda.

Alles viimasel ajal olen ma hakanud oma kehaga rahu tegema, enne ei julgenud ma randa oma tuttavate ja - hoidku jumal selle eest - sebitavate meestega minna, sest isver küll, nad näevad mu keha! Sellest ei piisanud, et nad väitsid selle seksika olevat, raudselt valetasid. Mu enesekindlus oma keha vastu hakkas kasvama pärast Monacos rannas käimist, kus ma nägin, et igasuguste erinevate lisakilodega, nn "iluvigadega" ja muude asjadega, mille pärast Eesti naisteajakirjad naisi enam korralikeks naisteks ei pea, käidi rannas väga enesekindlalt. Keegi ei minestanud, keegi ei näidanud näpuga. Siis mõtlesin ma, et äkki prooviks ka pikad püksid lühemate vastu vahetada ja miniseelikuid kandma hakata? Äkki tohib? Ja hakkasingi. Praegu juba julgemalt ja olen sellega päris rahul.

Nüüd vaatan oma Monaco pilte ja mõtlen, kas ma olin segi, et ennast paksuks pidasin. Oot, siin on pilt:

Too konkreetne pilt on küll Bernis tehtud, aga sama reisi aal.

No ja rannakeha .. ma tahaks, et inimesed ei põeks selle pärast. Esiteks tuleb enamik inimestest niikuinii randa lõbutsema, päevitama ja ujuma, mitte teisi vaatama. Ja need, kes tulevad teisi vaatama ja arvustama, leiaksid igaühe juures midagi laiduväärset.

Suvi tuleb

Tegelikult on suvi juba päris mõnda aega käes, vähemalt mu põlenud õlad tuletavad seda mulle tihti meelde. Küll aga tuleb suvi ikka viisakalt ja ametlikult vastu võtta. Seekord leidis Kaisa, et meie elus on liiga vähe Karl-Erik Taukarit, ja ajas meid Butterflysse. Üldiselt olen ma rohkem selline UG stiili tüdruk ega viitsi ennast väga piffiks tuunida, aga vahel on see ju päris tore ja Butterflysse muudmoodi minna ei kannatagi kui täismeigis-kleidis-kontsas. Pealegi on mul kapis paar sädelevat kleiti, mis tahtsid tantsule minna. Mul on Butterflys üldiselt ainult head kogemused olnud, kuigi see otseselt minu masti koht pole - näiteks paar suve tagasi veetsin seal toredate inimeste ja vanade klassivendadega väga mõnusalt kokteilidega täidetud õhtu. Täna vaatasin seal aga kokteilide hindu ja mõtlesin, kas ma tõesti suutsin ennast selliste hindade juures vinti juua? Või mängisid rolli väljatehtud kokteilid, mille väljategemisautoreid ma otse loomulikult ei mäleta?

Igatahes olin ma täna kindlasti üks pretensioonikamaid kliente.

"Palun mulle /üks kokteil, mille nime ma enam ei mäleta/."

"Aga see on ju alkoholivaba!"

"Jumal tänatud!"

"Ma ei saa seda kahjuks teha sest /üks koostisosa, mida ma ei mäleta/ on otsas."

"Aga tehke siis ..." jäin ma menüüd uurima.

"Näete see on klientide lemmik, see sojapiimaga."

"Fuhh, soja, ei! Andke parem üks Virgin Mojito."

Sellele vaatamata oli baarmen mu vastu viisakas ja suvatses isegi naeratada, kui ma talle teadustasin, et ma pole kaks aastat alkoholi joonud. 

Kontserti oli kuulama tulnud üks tulihingeline Taukari fänn (Enelis) kaks üsna ükskõikset, aga rõõmsalt meelestatud isikut (mina ja Kaisa) ning üks kohe kindlasti mitte Taukari sihtgruppi kuuluv isik (August). Lisaks siis veel igasuguseid üleslöödud karvaseid ja sulelisi. Sellises huvitavas seltskonnas sai kontsert kohe pikatnsema maigu ja ma veendusin selles, milles viimati Vennaskonna kontserdilgi, kus esines ka Köömes: vahva on sattuda selliste artistide kontsertidele, kuhu ise ilmselt tormi ei jookseks. Eestis on tegelikult üsna vähe artiste, kelle kontserdile ma omal initsiatiivil läheks: Smilers, Metro Luminal, Vennaskond, Sõpruse Puiestee .. rohkem vist mitte ja see vist ei ole juhus, et kolm viimast Vainola bändid on. Mnjaa ... Igatahes oli Taukari kontsert päris hää, sai kaasa laulda ja tsipa tantsida. Mulle meeldib, et Taukar on hästi karismaatiline inimene, kes suudab publiku kaasa haarata ja mitte labaseks minna. See viimane on minu jaoks hästi oluline omadus. Laulud on ka mõnusad kaasajõnksutamise lood, mõnel teadsin suisa sõnu peast. Lisaks nägime Butterflys oma kunagist klassivenda, kes kooliajal oli paras kaak, aga nüüd teeb väga ägedaid videoid. Videot tegi ta ka Butterflys, nii et ma loodan, et mingit koledat komprat minust ringlema ei hakka. Enda arust olin küll ilusas valges kleidis ja mitte väga hull pekipall, aga kaamera lisab teatavasti kilosid, nii et mine sa tea. 

Nüüd on siis suvi ametlikult avatud. Loodan, et need soojad suveilmad jätkuvad veel kaua-kaua, sest no niiiii mõnus on!