22 juuni 2016

Haritust ja köha ei saa varjata

Sattusin täna poolkogemata ühes kommentaariumis arutama ühe artikli üle, mille sõnakasutus polnud just kõige viisakam. Sisust ma rääkida ei viitsi, see oli üsna olematu, aga vorm oli minu jaoks liiga labane. Ma olen ju alati viisakuse poolt ja ise ka viisakas ning eeldan, et ajakirjanduses mõeldakse samamoodi. Jah, ma tean, et see kõlab jube naiivselt, aga mis teha.

Miks ma üldse arvamust avaldama sööstsin, tavaliselt ma proovin hoiduda olukordadest, kus võib kippuda vaidluseks? Asi selles, et kommentaariumist jäi mu pähe kummitama kellegi arvamus, et kui inimene on piisavalt palju elus saavutanud, võib ta veidi ülbitseda. Esiteks, mis on piisavalt? Kas mina nt olen piisav siin oma filoloogiharidusega? Ma eriti ei usu. Ma ei ole absoluutselt sellise seisukoha poolt, sest see on ju ilmselge enese teisteks paremaks pidamine. Mõnel määral ka ebakindlus, ma ütleks, sest enesekindlad ja targad inimesed ei ülbitse. Ma ei kujuta ette nt David Vseviovi tulemas Raadiomajja ja fa-fa olekuga inimestele teada andmas, et nood on tema kõrval tühised. Või Mihhail Lotmani mõnitamas kõiki, kes pole sama targad kui tema. Targad inimesed nii ei tee.

Võib-olla ei tohiks ma üldse ülbuse teemal sõna võtta, sest mulle on ka mõista antud, et ma olen ülbe. Enda meelest olen ma lihtsalt vaikne, eriti suurtes seltskondades, aga vot, mõned tõlgendavad seda ülbusena. Või siiski olen? Kes on mind juhuslikult päriselus kohanud, võib nüüd sellele küsimusele vastata. Eriti on oodatud need vastused, mis sisaldavad lauset: "Madli, sa oled kõige ägedam!"

Labasusest ka. Ma olen juba mõnda aega märganud, et jube populaarseks on muutunud lühikesed ja konkreetsed ärapanemised, ropendamine ja nn kiired lahendused. Pikad analüüsid on nõrkadele - kellel siis neid aega lugeda on? Selle sama artikli kommentaariumis (huvitav, kas ma peaksin selle siia linkima ka) tekkis ka arutelu viisakuse üle, mis millegipärast läks üle aruteluks poliitkorrektsuse üle. Ilmselt ärkas minus filoloogigeen, sest mind ajab ikka jubedalt närvi, kui inimesed kasutavad mõisteid valesti. Otsekohesuse vastand ei ole poliitkorrektsus, vaid keerutamine. Viisakuse vastand ei ole labasus, vaid ebaviisakus. Poliitkorrektsena saab väga ebaviisakas ja hoolimatu olla. Ebaviisakus ei tähenda ilmtingimata labasust ja otsekohene saab olla väga viisakalt. Näiteks mu õde - pisikest kasvu naine, aga suudab nii täismehed kui ka vihased pubekad viisakalt, konkreetselt ja väga otsekoheselt, kuid absoluutselt ilma igasuguse labasuse ja roppude sõnadeta paika panna nii, et nood nutavad. See on imeline oskus mu meelest, sest olgem ausad, ropendada oskame me kõik. Mis on rasket öelda inimesele, et ta on tropp, idioot ja rõve lehm? Hoopis keerulisem on seda öelda viisakalt. Ja selline kiire ärapanemine näitab minu jaoks rohkem võimetust seletada ja analüüsida.

Mitte, et ma roppude sõnade peale minestaks - täna näiteks ütlesin sõbrannale: "Ma toon sulle maasikad homme, sest kui täna need valmis ostan, lähevad need homseks pasaks". Ma eelistan lihtsalt mitte nii kirjutada, kuigi jah, praegu ma just seda tegin. Samuti vajaks vahel suurt tsenseerimist minu ja Epu jutt UGs, kui mõnd kirgikütvamat teemat arutame. Kõigeks on aga oma aeg ja koht ning ajakirjandus pole minu jaoks see õige koht. Võtab veidi tõsiseltvõetavust ära. 

Üldiselt hindan ma inimesi väga suurel määral nende keelekasutuse järgi ja ma ei pea siin silmas vaid ropendamist, vaid nii paljusid asju, et ei suudagi siin kokkuvõtet teha. Peamine on aga see, et just kõnepruugi ja keelekasutuse järgi tunnen ma ära inimese harituse - ega kaua ei suuda sellist asja varjata. Pealegi on minu jaoks tõeline filoloogiline nauding kuulata/lugeda inimest, kes räägib või kirjutab ilusasti ja omanäoliselt. Vahel ma naudingi rohkem stiili kui sisu.

3 kommentaari:

notsu ütles ...

Mind häirib ülbus rohkemgi kui ropud sõnad. Kui inimene on palju saavutanud ja ülbe, siis on see ju pmst tänamatus: et on õnne olnud seda, teist ja kolmandat saavutada. Isegi kui saavutuste jaoks on kõvasti tööd tehtud, on tõenäoliselt vaja olnud annet ja/või vedamist, ja isegi kõva töö tegemise võime on omamoodi anne.

Selle koha peal on nüüd paras linkida seda crackedi artiklit, eriti pean ma silmas "#5. "Hey, I Worked Hard to Get What I Have!" (kui paks kiri bloggeris läbi tuleb, siis on see minu lisatud paks kiri):

"So, "Hey, I work hard for what I have!" is perfectly true. It's also insulting.
It's insulting for the exact same reason "Hey, I love my country!" is insulting: It implies that the listener doesn't. Otherwise there'd be no reason to say it.

/.../
It implies that the great investment banker makes 10 times more than a great nurse only because the banker works 10 times as hard.
/.../
And even stranger, it implies that money earned is a perfect indicator of a person's value to society -- if you're broke, it must mean you're a loser who contributes nothing to anyone's life. /.../

And volunteering to work at a shelter for battered women? Doesn't pay shit! Diving into a creek to save a toddler from drowning? It pays infinitely less than throwing a touchdown pass during the Super Bowl.

So, mister rich person who clearly is not reading this, when we say you're "lucky," we're not saying you're lucky in the way that a lottery winner is lucky. We're saying that you're lucky if you were born in a time and place where the hard work you're good at (say, stock speculation) is valued over the hard work that other people are good at (say, landscaping, or poetry).
"

ja see lõik lõppeb Warren Buffetti tsiteerimisega (ilmselt selleks, et näidata, et ega see ei ole nüüd ainult mingi vaeste inimeste jutt, mis tuleks nagunii puhtalt kadedusest):

"Or, if you don't believe me, let billionaire investor Warren Buffett tell you: "If you stick me down in the middle of Bangladesh or Peru or someplace, you find out how much this talent is going to produce in the wrong kind of soil ... I work in a market system that happens to reward what I do very well -- disproportionately well.""

Kohe järgmine punkt on seal kah väga hea: et me ei saa mitte kunagi ühiskonda, kus kõik on väga rikkad, isegi kui KÕIK on väga tublid ja edasipüüdlikud ja andekad. Nii palju ressursse ei ole lihtsalt olemas, rääkimata sellest, et on terve hulk ühiskonnale väga vajalikke töid, mis ei tee nende tegijaid kunagi püstirikkaks ("You can't have a society where everyone is an investment banker. And you can't have a society where you pay six figures to every good policeman, nurse, firefighter, schoolteacher, carpenter, electrician and all of the other ten thousand professions that civilization needs to survive (and that rich people need in order to stay rich).")

*

Sedasorti ülbus on noblesse oblige'i diametraalne vastand, tõusiklik hoiak. Huvitav, kas seda esineb meiesugustes noortes ühiskondades rohkem, kas see on sotsiaalse kihistumise lastehaigus, või hakkab jõukus ja edu paratamatult mõnele pähe?

notsu ütles ...

Esimeses lauses "tänamatus: et on õnne olnud seda, teist ja kolmandat saavutada" pidasin silmas, et "tänamatus selle eest, et on õnne olnud seda, teist ja kolmandat saavutada."

Madli ütles ...

Väga hea artikkel! Lisaks unustasin veel seda kirjutada, et soovitada m6nele lihttöö tegijale: "Muuda oma elu!" on ka veidi üleolev, sest oma elu muutmiseks on tihti vaja ressursse, mida paljudel pole. Pealegi ei aita ka 6iendamine "Mis sa teed siis sellist tööd, kui rohkem palka tahad saada" - inimesed on erinevad, saatused on erinevad.