Mulle tundub alati nii jabur see, kui räägitakse alkoholivabast elustiilist kui millestki kangelaslikust. Või kui paanitsetakse enne pidusid, kas ikka 20 õlut on üheks õhtuks piisav, sest äkki saab alkohol otsa ja oh issand, kui jube see oleks. Mina veetsin näiteks väga mõnusad alkoholivabad jaanid (ja ülejäänud päevad) ega läinud seda kusagile kuulutama kui suursündmust. Sest see pole. See on tavaline elu. Ma ei mõista hukka muidugi neid, kes pidutsedes alkoholi eelistavad, aga selline paaniline hirm, et äkki pole alkoholi või mis saab, kui pole piisavalt alkoholi või kust ikka saada kõige paremat (ja rohkem) alkoholi ... kas see pole siis jabur?
Ilmselt on asi selles, et mul pole sõltuvusi - ma võin nt vabalt tõmmata täna ära terve paki suitsu ning elada seejärel aasta ilma nikotiinikeseta. Sama lugu on alksi, kohvi, suhkru ja muude meelemürkidega.
See muidugi ei tähenda, et ma tegelikult suitsetaks, eksole.
Mul oli suurejooneline plaan rääkida ka jaanipäevast, aga ma tegelikult ei viitsi eriti, sest midagi tohutult huvitavat ei toimunud. Olime maal ja nautisime sääski hoopis. Ujusime, grillisime, tegime lõket ja vaatasime jalgpalli - tavaline jaanipäev ühesõnaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar