12 juuni 2016

Meie laupäev ehk blogiauhinnad ja Shimo

Suvi tundub küll tervelt kolm kuud pikk olevat, aga ikka on nii, et kõik nädalavahetused on täis planeeritud ja mõni suisa mitmekordselt - nii jäävadki pooled asjad tegemata, mida tahaks. Juunikuu on meie perekonnas veel eriti tihe, sest enamik on otsustanud just siis sündida, nii et pool aega veedan ma igas juunis sünnipäevalt sünnipäevale joostes. Nii ka nüüd: reedel pidasime ema ja Epu sünnipäeva ja seega olin juba ette teinud plaani, et laupäev on puhkepäev. Paraku oli aga sellel plaanil juba eos määratud nurjuda, sest ühel hetkel tuli mulle meelde, et blogiauhindade jagamine toimub ju siis! Kõikide muude tegevuste kõrvalt olin jõudnud selle juba unustada. Ega mul olnudki plaanis sinna minna, sest a) ma pole eriliselt kuulus blogija, b) kellega minna??? c) samal ajal on Inglismaa-Venemaa. Miski hakkas ikkagi sees kripeldama ja nii ma meelitasingi Kaisa jutuga tasuta alksist kohale. Punane kleit selga, huulepulk peale ja läksime!

PILT: DELFI
Pealegi leidsin ma, et kuna ma enne kõiki siin osa võtma agiteerisin, oleks ebaviisakas ise boikoteerida. Pidu toimus Wabaduses, kus ma enne käinud polnudki. Inimesi oli meeletult palju, fotograafe ja filmijaid ka, nii et pool aega veetsin ma TV3-e eest põgenedes. Mitte, et nad minuga meeletult intekat teha oleks tahtnud - oh ei! Ma kartsin lihtsalt, et äkki nad arvavad, et ma olen ka mõni kuulus, aga neile tundmatu blogija, ja teevad igaks juhuks inteka. Pildile me siiski jäime - oma tavapärasest kohas, juustuvaagna ees. Lisaks juustule-leivale pakuti veel vitamiinivett ja õllekokteile, jäätist ja snäkke. Pealse selle sai veel lasta endale maniküüri teha. Korralduslik pool oli superhea - mina ei suuda ilma hulluks minemata sünnipäevagi korraldada, rääkimata siis veel sellisest auhindade, esinejate ja söökidega peost, kuhu pole teada, palju inimesi tuleb. Müts maha! Nii et ma ei virisekski üldse mitte millegi üle, kui siis veidi auhindade üle - aga seda vaid väga vaikselt.

Lisaks auhindadele jagati VIP-pääsmeid Vabanki, aga need jätsime me võtmata, sest minu kogemused Vabangist (olen sellest ka siin enne kirjutanud) on näidanud, et tegu pole minu masti kohaga ja pealegi, kas ma juba ei maininud, et samal õhtul oli Inglismaa-Venemaa? Igatahes läksime me pärast paari tundi Wabaduses hoopis mängu vaatama, sest milline õige fänn jätaks sellise mängu vaatamata? Kaisa teadis rääkida, et sel ajal, kui Dublinerid ja muud säänsed kohad on paksult rahvast täis, nii et midagi ei näe ega kuule, saab Shimos täiesti rahus ja vaikuses viisakalt jalkat vaadata. Nii oligi - kohale jõudes avastasime, et Shimos on peale meie vaid paar väsinud rokkarit, kes jalgpallist ei huvitunud, nii et suur ja mugav, seinale projetseeritud mängu ja diivanitega täidetud ruum on meie päralt. Üks inglane, kes end suureks jalkafänniks nimetas, tuli ka millalgi vaatama, aga me hakkasime kohe tema fännistaatuses kahtlema, kui ta ei märganud oma telefonimängu kõrvalt isegi seda, kui arvuti korraks üles ütles. Meie see eest märkasime ja seda väga häälekalt. Mäng oli tõeliselt põnev ja käis kogu aeg ühe värava alt teise alla - ei mingit keskväljal veeretamist. Oleks ma veel kummagi fänn olnud, oleksin vast millalgi südamerabanduse saanud. Rääkides aga fännidest, siis ütles pärast mängu lõppu meile Shimo omanik (teatavasti lõi Venemaa eelviimasel lisaminutil viigivärava), et üks ta sõber pani kihlveokontoris Inglismaa võidu peale 350 eurot ja ilmselt nüüd katkub juukseid välja. Vaene inimene! Kuigi mina ei panustaks vist isegi siis, kui mängiksid kaks väga ebavõrdset klubi, Saksamaa ja Eesti nt. Pall on ju ümmargune ja kunagi ei tea, mis juhtuda võib.

Selline vahva õhtu! Koju tulnud, otsustasin veel blogiauhindade tulemused üle vaadata ja nii avastasin kaks üllatavat asja: keegi oli mu blogi arvamusblogide alla kirja pannud ja ma olin seal saanud tervelt 149 häält. Ma tean, et tuhandete lugejatega blogide jaoks on see pisku, aga minu jaoks ikkagi väga suur au, eriti juba sellepärast, et ma tõesti-tõesti ei pea ennast eriliseks blogijaks. Ma kirjutan ju sellest, mis pähe lööb, vahel (okei, tihti) oma arvamusest, vahel niisama elust. Ma mäletan tegelikult küll, et mõtlesin oma blogi kuhugi kirja panna, aga kuna ma ei suutnud ennast raamidesse paigutada, siis jäi see ära. Nii et aitäh! Ja tunnistage üles, kes hääletas.

Järgmisel blogiauhindadel aga osalen juba jalgpalliblogina!

Kommentaare ei ole: