Lugesin hommikul Marca postitust muusikalemmikute ja kontsertide kohta ning hakkasin ka enda omi meenutama. Esiteks otsisin muidugi Genesise kolmikplaadi välja ja panin mängima, sest Genesis on kindlasti üks mu suuremaid lemmikuid. Phil Collins üksinda ka, aga Genesis ikka rohkem. Nende tuntumaid laule teab ilmselt igaüks, aga minu lemmikud on "Mama" ja "Home by the sea". Tegelikult on muidugi terve esimene plaat puhast kulda täis (teised kaks on veidi liiga proged mu maitsele). Phil Collinsi hääl on lihtsalt nii eriline.
Samal lainel edasi minna, siis Yes on ka kindlasti üks ansambel, mida ma iga ilmaga kuulaks. Mäletan, et kui seda Igorile mainisin, siis oli ta nii üllatunud, et mul Epuga kardinaalselt erinev maitse on - Epp nimelt fännab Black Velvetit ja BSBd.
Rammstein. Mu sakslasest õpetaja tutvustas kunagi, kui viiendas klassis käisin, saksa muusikat ja alustas Rammsteinist. Ma ei mäleta, kas ta kaugemale jõudis, ilmselt mitte, sest ilmselgelt läksid need pärlid sigade ette. Aga mina olin haaratud, sest oo, kui hea! Sellest ajast saati olen kõik Rammsteini plaadid läbi kuulanud ja pähe laulnud. Lemmiklaulud ... äkki "Adios"? Neid on veel. Mul on jube kahju, et Rammstein viimastel aastatel Eestisse pole jõudnud - kui ta siin käis, olin ma veel liiga pärdik, et üksi kontserdile minna.
Muse. Album "The 2nd law" on mu lemmik, käisin ma ju ka selle kontserdil, aga häid laule on veel: "Bliss" näiteks. Ilmselgelt valin ma lemmikuid häälte järgi, sest ka Muse'i puhul paelub mind enim Matt Bellamy hääl, kuigi see objektiivselt võttes just kõige tugevam pole.
Eesti muusikutest on mu lemmik Allan Vainola ja ma ei oskagi öelda, milline ta bändidest mu lemmik on. Ilmselt siiski Metro Luminal, aga samas on mõni Sõpruse Puiestee laul Metro omadest kõrgelt üle: "Aknajuuli" näiteks. Ma olen sellel teemal siin ilmselt halanud ka, aga miks, MIKS ei ole enam Metro kontserte? Kus ma siis käima pean nüüd? Ja kelle lugusid lauldes hääle ära laulma?
Kosmikud ka. Mulle meeldib kergelt morbiidse sõnumiga melanhoolne muusika ja Kosmikud on seda kahtlemata. Ka nemad ei esine enam ja no arvata on, et mul on selle üle väga kahju.
Monster Magnetit tutvustas mulle Sten, vana rokkar. Üldiselt meil muusikamaitse ei kattu, näiteks Motörheadi ma ise peale ei pane, aga Monster Magnet ja Depeche Mode on need, mida me üksmeelselt kuulata saame. Näiteks see album.
Nirvanat kuulan ma siis, kui olen mõtetega pahuksis ja tunnen end kui Holden Caulfield. Sellised protestihetked siis. Vahel ka muul ajal, sest no kellele ei meeldiks Kurt Cobain? Meenus, et kinkisin Kaisale ta eluloo, peaksin selle nüüd talt laenuks küsima tagasi.
Depeche Mode'i ma juba mainisin. Sügisel veetsin ma rohkelt aega Tallinna Depeche Mode'i baaris ja veendusin, et polegi vist laulu, mis mulle ei meeldiks. See meeldimine on muidugi tekkinud alles viimasel paaril aastal, enne kuulasin vist ainult Rammsteini ja Robbiet.
***
Kindlasti on lemmikuid veel ja ma räägiks neist veel, aga paraku algab nüüd jalgpall. Inglismaa vs Inglismaa. Või oli see Wales?
2 kommentaari:
Metro Luminal on väidetavalt kontserttegevuse lõpetanud jah, viimane kontsert Tartus oli 2014 lõpus kui Rainer Jancise raamat Luminalist välja tuli. See oli tõesti väga ilus kontsert. Vainola bändidest õnnestus mõni aasta tagasi Keldrit näha Püssi Pungil ja see oli ka väga äge. Ma ei kujuta ette, kas Kelder üldse eksisteerib enam või piirdus see projekt ühe plaadiga.
Aga Kosmikud ju esinevad küll, alles neil oli väike tuur koos Üllar Jörbergiga ja suvel Ostrova festivalil astuvad nad ka üles.
Ma käisin Metro kontserdil 2013. aastal - siis oli vist neil sünnipäev. Väga ilus oli. Kosmikute ja Jörpa tuurist teadsin isegi, aga ei hakanud minema, sest ma Jörpat eriti ei fänna. Edasistest kontsertidest ei teadnud, ilmselt eeldasin naiivselt, et ega nad pärast laialiminekut esine, aga nüüd uurin järele ja vb lähen kohale ka.
Postita kommentaar