27 juuni 2016

Suvest ja privaatsusest

Paljud asjad siin maailmas tekitavad minus küsimusi. Ega ma selle üle üldse imestagi, sest ma pole ju kunagi arvanud, et ma kõikidest asjadest aru saan, aga vahel mõtlen siiski. Kas üle või mitte, selles on küsimus. Näiteks blogisid lugedes või siis neist kusagil mujal lugedes - kuidas inimesed teavad teiste inimeste, keda nad tihti isiklikult kohanud pole, kasside, koerte, meeste ja laste nimesid? Kuidas nad mäletavad? Ja miks? Või üldse igasuguseid eraelulisi fakte. Ma saan aru, et neid jagatakse, aga miks need siis inimestel meeles püsivad? Või olen mina lihtsalt see mäluta ja huvitu inimene, kes kõik sellise kohe unustab. Eks see teiste eraelust huvitumine ole ka mu jaoks veidi kummaline, aga noh, kui tahetakse, miks mitte. Ma ise lihtsalt eelistan lugeda blogisid, milles räägitakse asjadest, millega ma saan ennast samastada - nt arvamusavaldusi. Kuidas ma samastan ennast kellegi reisi- või lastejutuga? Väga vist mitte. Ja kuidas inimesed, ma pean nüüd siinkohal silmas blogijaid, kes on tõesti blogijad, mitte nagu mina, tavaline harrastuskirjutaja - kuidas nad julgevad oma eraelu niiviisi netti laotada ja nn "maha müüa" (kui blogi kaudu reklaami müüakse, siis see oleks justkui müümine)? Sest mina küll kardaks. Mitte nüüd nii, et ma palkaks endale turvameeskonna või hangiks kaitseriietuse, aga ... mul on vist pigem see hirm, et äkki ma pillan kogemata mingi liigpaljastava fakti, mida keegi kunagi halvasti kasutada võib. Ja see, kui keegi tuleks mulle tänaval vastu ja ütleks, et ta teab mu perest ja kodust kõike, isegi korteriplaani ja seinte värvi, see oleks nii õõvastav.

Äkki olen ma lihtsalt paranoiline. 

Aga noh, ma ei mõistagi kedagi hukka, ma olen lihtsalt nõutu, et kuidas inimesed julgevad.

***

Jaanipäevajärgne linnaelu on ikka mõnus küll, sest sääski pole ja vot see ongi õnn. Üldiselt ma pole eriline sääsemagnet, aga kuna maal oli neid parvedena, siis pidid mõned nõrgemad ka minuga leppima. Jube! Ma vist ikka eelistan linnasuve, sest ma lihtsalt ei talu putukaid, ka jaanipäeval pidin poole öö pealt Steni tuppa kärutama, et ta kardinalt mardikad eemaldaks. Maaelu lahutamatu osa, ma tean, aga minu jaoks nii öudne. Mu kõige hullemad lapsepõlvemälestused on seotud marjakorjamise ja putukatega. 

Aga nüüd on hää, sest reedel lähen tööle ega peagi siin aega surnuks lööma. Sellega seoses on vaja ette võtta igasuguseid erinevaid harjutamisi, mida ma üldse ei oota, aga noh, ka seda on vaja. Lapsega elu juures ongi vist kõige raskem see reeglite järgimine. Lihtne on ju paika panna, et ärkame siis ja sööme siis ja kindlasti laua taga ja magame kindlalt siis, aga .. siis on õhtul jalka, mida tahaks jubedalt vaadata, hommikul on uni nii magus ja kiigelkäigu ajal tahaks hoopis magada. Siis ma mõtlen küll, et Madli, sa pead kindlat päevakava pidama! Lapsed vajavad rutiini! Ja järgingi, vaatan kella, et liiga kaua ei jalutaks ja et õigel ajal sööks, kuigi mõni päev tahaks hoopis lasta kõigel niisama minna. Raske on see elu siinmail.

Suvenädalavahetusteks oli mul meeletult grandioosseid plaane, aga juuli esimese nädalavahetuse oma ma just tühistasin, sest on vaja ju lapsele ka mõelda. Reedel lähen ju tööle ja kuidagi kummaline tunduks kohe pärast seda Tartusse sõita ja Ernstile autosõidustressi ja võõra koha stressi tekitama hakata. Nii et tuleb hoopis üks kodune nädalavahe, mil ma proovin hakata eriti rutiinseks. Jube, ma tean.

6 kommentaari:

mallu ütles ...

Mina mõtlen, et... mis mul karta on? :D

Madli ütles ...

Inimesed ongi erinevad :) Ma unustasin ka kirjutada, et mul on nõmedad kogemused seoses nn liigse paljastamisega - juhtusin ma kogemata kellelegi lihtsalt oma täisnime mainima (see tundub ju üsna süütu asi, eks) ja järgmisel nädalal oli see inimene mu majaukse ees ja teadis lisaks muu aadressile ka mu kooli, töökohta ja muid fakte, mida ma temaga jagada ei tahtnud. Oleks siis tegu olnud normaalse inimesega, aga ei.

Aga näiteks sellist näilist salatsemist (nt nimede varjamist, aga piltide jagamist) ma miskiks ei pea. See tundub samuti jabur.

väga väga naine ütles ...

See ei ole näiline salatsemine - mul on seal taga konkreetselt mõte, et kui mu laste klassikaaslased infot otsides nende nimesid googeldavad, ei tuleks välja.

Madli ütles ...

Jah, ma saangi aru sellest, kui lapsi ei taheta üldse internetis esitleda - see on absoluutselt iga inimese oma valik. Aga kui jagada meeletustes kogustes laste pilte, rääkida nende arengust ja tegemistest ning siis varjata nimesid ... see jääb mulle veidi arusaamatuks. Olgu, ma enne väljendasin ennast valesti, kui ütlesin, et jabur - pigem pidasingi silmas, et ma ei saa aru, miks selline valik.

Ma olen muidugi selle poolt, et pole vaja laste täisnimesid internetti toppida, aga sama palju olen ma ka selle poolt, et liigne pildikogus on ka halb. Ma pooldaks, kui peetaks piiri mõlemaga. Muidugi võib ju mõelda, et ah, kes siis ikka mu lapsepilte kurjasti kasutab, aga ilm on täis imelikke inimesi, kelle mõtted ei pruugi liikuda just kõige positiivsemaid radu, ja ega enne oskagi midagi karta, kui halb kogemus käes.

Maasikas ütles ...

http://publik.delfi.ee/news/inimesed/motle-enne-kui-blogimist-alustad-vaikeste-laste-ema-ei-leia-julma-internetiahistamise-vastu-abi-isegi-politseist-ta-lubas-tappa-mu-lapsed-ja-ema?id=74222509

Madli ütles ...

Jutt jumala õige.