Kuidas ma töötan

Sattusin ühel kaunil päeval lugema, et blogiga on võimalik raha teenida. Mina seda loomulikult ei tee, sest see eeldaks minult palju tegevusi, mida ma ei viitsi teha. Pealegi olen ma aru saanud, et inimesed, kes siia satuvad, ei kiljuks õnnest, kui ma äkitselt tootearvustusi kirjutama hakkaksin. Või siiski? Ma võin ju kirjutada sellest jubedast maasikamaitselisest kokteilist, mida ma praegu joon, või soolase karamelliga jäätisest, aga et ma ise pean selliseid jutte nii igavaks, siis parem mitte. Mul endal peab ikka ka huvitav olema. Räägin siis parem sellest, kuidas mina raha teenin ja rohkem sellest, miks mõned inimesed arvavad, et see töö raha väärt ei ole. Tegelikult pole juttu vaid minu tagasihoidlikust isikust, vaid kõikidest tõlkijatest/toimetajatest/kirjutajatest.

Nüüd olen ma oma sotsiaalset aktiivsust kõvasti alla tõmmanud, aga vanasti juhtusin ma päris tihti seltskondadesse, kus oli uusi inimesi ja kus jutt läks sellele, millega keegi tegeleb. Rohkem kui tihti kuulsin ma pärast seda, kui mu vestluskaaslane oli teada saanud, et ma sakslane olen, selliseid reaktsioone:

- "Mul oleks vaja üks raamat/koduleht/doktoritöö saksa keelde tõlkida, viitsid?"

- "Ostsin just uue kodumasina, aga kasutusjuhend on saksa keeles, tõlgid äkki homseks ära?"

- "Mu uus sebitav on sakslane, äkki õpetad mulle mõned ägedad saksakeelsed laused?"

Et aga kunagi ei järgnenud seda kõige tähtsamat küsimust "Kui palju see maksab?" oli mu vastus eitav. Või siis pigem selline ah-võtame-parem-uued-joogid-ja räägime-hiljem-häma, millega ma lootsin inimest panna unustama, et ma enda kohta sellist infot jaganud olin. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi vabal ajal tööst rääkida ja veel enam mingeid pakkumisi, mille tellija ilmselgelt eeldab tasuta tööd, vastu võtta. Miks ma peaksingi? Iga kirjutamistöö võtab ju mult kõige väärtuslikumat ressurssi - aega - ja ma ei leia, et ma peaksin seda heast südamest tegema. Hea südamega ma ju arveid ei maksa.

Tasuta olen ma nõus tegema tööd oma kõige lähedasematele, kes ei kasuta seda ärilistel eesmärkidel. Või siis, kui ma olen teinud vastava kokkuleppe, aga kui keegi eeldab, et ah, mis see paar lehekülge tõlkida/kirjutada ära ole, siis olen ma solvunud nagu väike laps. Minu aeg, minu töö! Kas see polegi siis midagi väärt. Pealegi viib tasuta töötamine töömoraali alla, sest kui ma tasu saan, teen ma tööd korralikumalt. Nii on.

Antibeebipillide loo jätkuks

Küsisin Stenilt eile, miks ma rasestumisvastaseid tablette ei võta. Kas ta üldse teab või arvab, et teen seda tema kiusamiseks. Ta vastas, et mul on vist mingi allergia nende vastu. Ühesõnaga, ega ta täpselt ei tea ka, miks, aga kuna Steni puhul on tegemist ikkagi naisi austava inimesega, pole ta a) küsida julgenud ja b) sundinud. Ma arvan, et paljud mehed ei tea, mida antibeebipillid sisaldavad ja kuidas täpselt mõjuvad, ainult seda teavad, et takistavad rasestumast - mis iseenesest on ju positiivne. Trombid, peavalud ja ekstrasüstolid aga pole eriti positiivsed. Ma ei tea, kas leidub selliseid naisi, kes igaks juhuks oma meestele kõrvaltoimetest ei räägi (et mitte halada) ja pille edasi võtavad, ise peavalusse surres, aga mina selline pole. Ma leian, et pereplaneerimine, sealhulgas ka rasedusest hoidumine, on mehe ja naise mõlema asi, mitte et naine mugib pille ja mees naudib spontaansust.

Ma olen küll kuulnud oma meestuttavate hala, et kondoom on kire- ja spontaansuse tappa, aga ma usun, et ka trombi kätte suremine tapab spontaansust päris kenasti. Samas ma ei süüdistaks ka mehi, et on alles kiimakotid ega hooli naiste tervisest - paljud vist tõesti ei tea midagi kõrvaltoimetest ega üldse sedagi, et need hormoontabletid on. Igatahes pidasin ma Stenile maha loengu oma tervise ja hormoonide teemal, rääkides ka sellest, miks ma testosteroonirikkam olen, kui nii mõnigi teine naine. Ja miks ma seetõttu tablette võtta ei saa. Sten kuulas viisakalt, ei saatnud mind kuu peale oma jutuga, vaid leidis, et oma tervist tappa ei tohi. Mina aga imestasin, miks pean mina olema see esimene linnuke, kes 32-aastasele mehele elutõdedest räägib. Pillid ei ole ainult naise mure. Ma kordan, pillid ei ole ainult naise mure. Seega, hmm, millal Ernstile neist rääkima peaks? Kohe?

Testosteroonirikkusest nii palju, et põhjuseks on loomulikult Madis. Mu kaksikvend. Minusugused kaksikvennaga naised pidavat mingi uuringu põhjal olema mehelikumad, mis toob kaasa ka väiksema võimaluse abielluda ja lapsi saada. Too viimane olevat tingitud ka meditsiinilistest näitajatest. Mehelikkuse põhjuseks on see, et üsas puutusin ma kokku suurema hulga testosterooniga ja ma ise sisaldan ka rohkem testosterooni. Ma ise pole ennast eriti mehelikuna tundnud, aga noh, ilmselt siiski olen, Oot, ma panen endast siia mõne meheliku bikiinipildi ka:

Küsisin kunagi mingi arsti käest ka, et kas see testosteroonijutt vastab tõele. Ta ütles, et ikka vastab ja seetõttu võib olla raskusi rasestumisega. Noh, mul probleeme polnud. 

Nädal

Ilmselt on suvi mu südames, sest ma pole tervelt nädal aega kirjutama jõudnud. Miks olekski pidanud, kui mul oli võimalus istuda mere ääres ja vaadata laineid ning seda, muuseas, võin ma vaadata tunde järjest. Et veidi produktiivne olla, siis tegelesin ma ka igasuguste olmeasjadega, arstiaegade ja ujumistega ja kujutasin ette, et need on Hirmus Tähtsad Asjad, kuni ühel päeval kohtasin Raadiomajas puhtjuhuslikult Iirist. Ma pole üldiselt eriti kursis, millega mu vanad laulukaaslased tegelevad ja kas nad üldse veel laulavad, sest ma pole aastaid ja aastaid laulustuudios kohal käinud, aga et Iirise tegemisi kajastab üsna tihti ka meedia, siis hoian neil uudistel ikka silma peal ja olen rõõmus, et meie lauluseltskond päris tühja pole läinud. Igatahes olime mõlemad Iirisega jube rõõmsad, et teineteist nägime, rääkisime juttu ja ühel hetkel küsis ta mult, mis mu kirg on. Sellel hetkel sain ma aru, et, tuim ja tundetu, nagu olen, mul polegi ühtegi kirge. Häbi hakkas. On palju asju, mis mulle väga meeldivad, aga kirg on midagi sellist, mis haarab ikka täielikult - nagu näiteks Iirisel muusikaga lood on. Ma küll kirjutan, aga ühtegi raamatut ma kunagi ei avalda, laulan, aga lauljat minust ei saa, teen kõiki neid vahvaid asju, mis mulle meeldivad, aga kas kirega? Ma nüüd pean selle üle natuke juurdlema. Pärast meie jutuajamist, milles põhiliselt rääkisin mina, arusaamatyu küll, miks, tundus kogu see olmemüra nii tarbetu. Otsustasin hoopis, et lähen nädalavahetuseks maale ja hakkan seal kirglikuks.

Maal aga rääkisime hoopis Railiga naistejutte ning vaatasime kinnisvarakuulutusi, mille käigus avastasime, et tehakse ikka jubedaid asju: pinglagesid ja sambaid näiteks. Pärast kõiki meie tingimusi (Raili tahtis, et WC ja vannituba oleks eraldi ja et liiga vastas poleks teist maja, ning mina tahtsin, et korteris poleks ühtegi roosat seina ja ahi peab kõrgemal olema) leidsime sadade korterite seast kõigest kaks, mis ka hinnaklassi mahtusid. Mitte, et minu tingimused üldse olulised oleksid olnud, aga head nõu tuleb ju ikka jagada. Peale selle korjasime veel herneid ja musti sõstraid ning kuna ma leidsin, et sellega on ajatööde aastanorm täis, lugesin ülejäänud aja Miki Hiiri. Väga kirglikult, muide. Nüüd olen tagasi Tallinnas, käisin täna merd vaatamas ja ülejäänud aja tõlkisin tootetekste. Kõik vajalik tundub olevat tehtud, nii et nüüd olekski aeg mõelda kirgedele. Kas mul neid on ja kas need üldse vajalikud on. Mulle. 

Aa, meeltesegaduses määrisin ma endale enne pähe maski, mis lubas juuksed oranžiks teha. Nüüd aga on mu juuksed eriti hooraroosad, nii et ma näen välja nagu Sõle tankla kõige odavam teenusepakkuja. See info on vajalik, kui keegi mind juhtumisi linnas nägema peaks - ma tegelikult pole litsike. Aga kuna ma üle värvida (veel) ei viitsi, siis olen sunnitud sellisena ringi käima, sest teatavasti on mahapestavad maskid need kõige püsivamad.

Räägiks antibeebipillidest

Üldiselt liigub antibeebipillide nagu paljude asjade kohta kaks erinevat seisukohta: poolt või vastu. Kõik naistearstid, kellega ma oma elu jooksul kokku olen puutunud, on kuulunud sinna esimesse gruppi ning asunud mulle agaralt pille välja kirjutama. Mina aga räägin neile oma loo - las ma räägin selle ka siin. Muide, kõik mehed, kes siia lugema satuvad, te ei pea kabuhirmus põgenema, sest liiga detailseks ma ei lähe.

Kui ma esimest korda naistearsti juurde läksin (olin siis nii vana, et häbi tunnistada), kirjutas ta mulle muude rohtude hulgas välja ka antibeebipillid ja ütles, et need aitavad kõikide naistehädade vastu. Eks ma olin piisavalt noor ja piisavalt arstivastast austust täis, et asusingi neid tarbima. Ja põmaki! Kui ma enne olin olnud peavalu- ja muude valude vaba inimene, siis see muutus kohe. Et käimas oli suuremat sorti eksamiperiood, olid nood kõrvalnähud muidugi häirivad, nii et otsustasin pausi pidada. Proovisin siis mõne aja pärast uuesti, eeldades, et eks see harjumise asi ole ja küll paari nädala-kuuga kõik paika loksub. Ise veel hetkeks imestasin, et miks ma pean ennast ebameeldivate asjadega harjutama, aga olgu, elus on hullematki. Või siiski mitte? Need harjutamiskuud olid ühed ebameeldivamad mu elus, sest mu keha oli täis ebamugavustunnet, mis ei osanud ennast kuidagiviisi väljendada - lihtsalt kogu aeg oli jube ebamugav! Keskenduda oli raske, pea valutas ... leidsin siis, et elu on liiga lühike, et ennast piinata ja jätsin katki. Eks see kõik tuli hormoontaseme muutumisest - rasestumisvastased tabletid alandavad meessuguhormoonide taset, aga mul on nimelt meessuguhormoone rohkem kui tavalisel naisel, seetõttu ka see ebamugavus: ma olin naiseks moondumas. Otsustasin, et nii väga ma ka naine olla ei taha. Järgnes mitu aastat mõnusat elu ilma hormoontablettideta. Seejärel aga lapseootus, mille järel otsustas mu naistearst, et rohkem lapsi pole mulle esialgu vaja, ja kirjutas uued tabletid. Ma ei olnud just kõige selgem ja otsustavam sel hetkel, nii et hakaksin neid võtma, aga siis - põmaki! Seekord sai kõrvalnähud herr Ernesto. Enne küll naistearst kinnitas, et imetamise ajal võib neid võtta ja need on lapsele väga ohutud, mitte mingeid kõrvaltoimeid pole leitud, aga ilmselt olime meie siis esimesed kõrvaltoime tunnistajad. Nimelt tekkisid Ernstile ekstrasüstolid. Kui ma kuulsin, et tal need on, olin ma üsna erutatud, sest kohe pärast sündi tal ju neid polnud, järelikult olen ma midagi valesti teinud. Võib arvata, et värskelt lapsevanemaks saanud naisele ei tekita see just eriti rõõmsat meelt. Loobusin igaks juhuks kohvist, magusast ... kõigest ühesõnaga, aga ekstrasüstolid jäid. Kardioloog ei osanud ka põhjust pakkuda, kuni ta mult küsis, ega ma mingeid ravimeid tarvita. Alles siis tuli mulle meelde, et kurat, ma võtan ju neid hormoontablette! Kohe maha jätta, andis arst korralduse. Siis kadusid ka ekstrasüstolid ja ma otsustasin, et ei iial enam! Ilmselgelt pole ma antibeebipillide sihtgrupp, kas siis oma meheliku hormoonitaseme või muude asjade pärast - ei seda tea.

Kevadel läksin taas arstile, et antibiotse saada ja muuhulgas ütles arst, et kui ma pille tahan, siis ta võib need mulle kohe välja ka kirjutada. Jätsin lahke pakkumise vastu võtmata, mille peale arst veidi mõtlikuks muutus ja küsis, kas ma tahan siis kohe uut last. Ma ütlesin siis, et ma olen oma elu jooksul õppetunnid saanud ja ei kavatse ennast ega teisi enam mürgitada. Mõtlesin pärast kogu seda ekstrasüstolite jama, et jube hea, et see kõrvaltoime nii arusaadavalt väljendus, nii et ma sain kohe reageerida. Kui see oleks mujale löönud, siis äkki ma polekski teada saanud. Ja äkki ma pole ainus kummaline anomaalia - täiesti võimalik ju, et ka teised pille võtvad imetavad emad mõjutavad kuidagiviisi oma beebisid. Mine sa tea. Mina olen pärast kõike seda igatahes antibeebipillivastane.

Arvamus

Mul on tsipa aega enne, kui ma rongile torman, nii et mida muud ikka teha, kui oma mõtteid kirja panna. Kell 7 hommikul pole neid just eriti palju, aga mõned siiski. 

Ma jäin siin ühel kaunil päeval mõtlema arvamuse avaldamise peale - kas ja kui palju see vajalik on. Ma ise teen seda ju siin pea iga päev, aga ... miks? Et teavitada maailma, kui lahe ja tark ma olen? Või et kedagi õpetada? Ma ise pakun vastuseks hoopis, et mõned arvamused saavad selgema pildi ja raami, kui need ilusasti või vähem ilusasti välja kirjutada, saavad nii-öelda enda jaoks selgemaks. Keegi teine nüüd vaevalt minu sõnade tõttu oma maailmapilti muudab. Elu on näidanud mulle, et erinevate vaadetega inimesed eelistavad pigem oma urus teineteist põlglikult vaadata, kui keskpõrandale kokku tulla ja vaielda. Edasi - kas vaidlus on alati halb? Siis küll, kui üks pool otsustab argumenteerimiseks kasutada lauseid "Sa oled loll ja kole ja paks ja lisaks on sul veel nõme perekond," aga kui eeldada, et inimesed jäävad tsiviliseerituks ja püsivad teema piires, on minu arvates mõttevahetused ja vaidlused igati värskendavad. Aga ainult ja ainult siis, kui osapooled üksteist austavad. Sellistel tingimustel mulle isegi meeldiks mõtteid vahetada, aga paraku kardan ma ikka, et satun nende esimest tüüpi inimeste peale - ja poen oma nurka. 

Ma loen alati hea meelega selliseid kirjutisi, kus inimesed räägivad oma mõtetest mingi teema kohta, olgu see siis üldinimlik, ühiskondlik või hoopis midagi kergemat. See "hea meelega lugemine" eeldab muidugi seda, et loetu on kirjutatud korralikus eesti keeles ega ole lahmiv, sest mul langeb käsi kabuurile, kui ma näen loogikavigadega lahmimist. Prr! Minu arvates pole olemas vale arvamust, pigem võib olla vale põhi, millele see arvamus ehitatud on (valed faktid näiteks). Ja see on vahva, kui inimesed ütlevad, mis nad mõtlevad! Tõesti on! Muidugi vaid siis, kui need inimesed pole EKREst vms, aga need kuuluvad omaette kategooriasse, ma räägin siin hetkel siiski normaalsetest täiskasvanud inimestest, teeme selle kohe selgeks.

Arvamus ei pea olema lilleline ja ainult hea, sest vähemalt mina leian, et negatiivsetest asjadest tuleb osata kirjutada. Loomulikult mitte taas üldistades ja mõnitades, vaid normaalselt. Tuleb julgeda välja öelda, kui miski ei meeldi. Näiteks ma ei varja, et mulle ei meeldi Prantsuse jalgpallikoondis või Donald Trump või naisteajakirjad. Mulle ei meeldi tegelikult päris palju asju, aga ma ei ilusta ega trambi neid asju maa alla, vaid ütlen välja kui vaja. Või kirjutan neist, Ma ei arva, et see kellegi jaoks solvav on - kui on, siis ma olen muidugi väga meelitatud, et mu arvamus nii tähtis on, aga ... Kas sina solvud, kui keegi ütleb, et sa talle ei meeldi?

Beetapromenaad

Käisime eile Beetapromenaadil ja ma veendusin taas selles, et kõige parem asi Tallinna juures on meri. See on ka üks põhjuseid, miks ma Tartus elada ei suutnud. Beetapromenaadil aga (te ikka teate, kus see on, eks?) on merd nii palju, kui hing igatseb. Lisaks sellele on seal jube palju pildistamisväärilisi paiku, nii et kui ma fotograaf oleksin, siis ma vaid seal pildistamas käiksingi. Hmm, miks mitte endale mõni fotosessioon orgunnida ...? Aa, unustasin, ma pole eriti fotogeeniline. Paar pilti aga eile tegin ka.

Igaks juhuks mainin, et see pilt on saanud null töötlust - tegu on lihtsalt mu vana peegelkaameraga, mis suure kapisseismisega on otsustanud tööle hakata ja teeb praegu just selliseid pilte. Ma olin siiani veendunud, et see kaamera on katki ja peaks selle hoopistükkis ära viskama, aga tutkit. Mulle täitsa meeldib selline diip mustvalge.

Minust ka:

Praegu vaatan, et ma vist hakkangi sellega Beetapromenaadil käima, kuigi see "Püha Tõnu kiusamise"-stiil veidi depressiivne tundub. Ja liiga kontrastne ka, aga kas ma mainisin, et mulle meeldib?

Beetapromenaad viib soovijad Linnahalli juurest Lennusadamani. Mingit asfaltteed ei tasu oodata, aga seevastu on palju vaba ruumi, kive ja merd. Patarei tagant saab ka läbi kõndida ja kel soovi, saab astuda hipsterikohvikusse. Ma ilmselt ise kunagi astun, kuigi mu pilk tuvastas seal eile midagi jõledat: euroalused.

Mul on sünnipäev

... varsti, täpsemalt septembris. Otse loomulikult ma ei pea seda. Tähendab, kõik kes tahavad, võivad loomulikult külla õnnitlema tulla, aga soovitatavalt ette hoiatades, sest väga suur võimalus on, et ma olen tööl. Või mujal. Pange tähele, mis ma kirjutasin: õnnitlema. Mitte kinke tooma, sest minu jaoks on alati enne sünnipäeva nii raske see kingisoovide välja mõtlemine. Ma küll ütlen, et tõesti, ma ei taha midagi, mul on kõik olemas, aga ikka tuuakse midagi. Õnneks on see "miski" viimasel ajal raamatupoe kinkekaardid, aga ma oleks rahul ka lihtsalt hea seltskonna üle.

Mul oli kunagi üks sõbranna, kes oli nii ihne, et ta jättis tihti sünnipäevadele minemata, sest kinkima peaks ju midagi. Samuti jättis ta nii minemata kohtadesse, kuhu oli vaja nt sööki kaasa osta või muudmoodi kulutusi jagada. Ühiskinkides osalemine? Nalja teete! No ja herr Ernsti katsikutele ei tulnud ta ka samal põhjusel. Otse loomulikult olen ma solvunud! Mitte saamata jäänud kingi pärast, vaid hoopis selle pärast, mida ma esimeses lõigus kirjutasin: asjad ei tähenda mulle pooltki nii palju kui inimesed. Ma peaksin hea meelega oma sünnipäeva/pulmapäeva/katsikuid/jnejne nii, et kallid inimesed tulevad külla, soovivad õnne ja on rõõmsad, sest neil jäi ära suur vaev kingiotsimise näol. Ja mina oleks rõõmus, sest a) ma ei saa mõttetuid asju ja b) ma olen oma lähedaste keskel. 

Ma saan aru ka neist inimestest, kes tahavad kinkida, sest ei saa ju inimeselt kinkimisrõõmu ära võtta. Ma ise olen ka veidi sellist tüüpi inimene, sest mul tuleb enamasti ülihea idee, mida kinkida - vähemalt mu enda jaoks on see ülihea. Või kui sõbranna ütleb, et soovib kingiks raha - aga palun! Praegu on mu kinkimiseelarve väiksemaks muutunud, aga vanasti kinkisin ma ükskord oma sõbrannale teatripiletid ja teise sõbranna puhul osalesin 50 eurtsiga telefoniostus. Toona polnud see mulle probleem, sest kulutused olid väiksemad ja palk suurem, aga praegu ma nii enam ei laiaks. Kas see tähendab, et ma olen ihnuskoi? Võib-olla nende jaoks küll, kelle lähedaste sünnipäevad ilusti erinevatel kuudel on, aga minul nii pole, nii et kui ma nt kõikidele juunikuu sünnipäevalastele kalleid kinke teeks, läheks selle peale kogu mu palk.

Ja lapsed, need armsad lapsekesed. Mul on paar noort sugulast, kes on alati äärmiselt mõistlike soovidega ja kellele ma alati raha kingin, sest nad koguvad millegi jaoks. See "raha kinkimine" ei tähenda, et ma sajalisi luftitaks, vaid hoopis kümmet euri. Mõelda vaid, vanasti oli see 150 krooni, täiega suur raha ju! Eks see kümnekas ole ka lapsele päris palju, aga nende sugulaste puhul on tegemist siiski mulle armsate ja kallite inimestega. Võõrastele piisab mu arvates 5 eurost ka, kuigi mine sa tea, ma pole enne võõraste laste sünnipäevadel käinud. Kui on üks põhjus, miks ma lasteaeda ei oota, siis on see mu hirm tittede sünnipäevade ees - äkki teised pole minusugused ja eeldavad siiski uhkeid kinke ja palju raha? Kuidagi on ju vaja uhked mängutoasünnipäevad kinni maksta. Tallinna värk vist, ma arvan ja loomulikult enesetõestamisvajadus ka. Jumal tänatud, et mul seda pole! Tegelikult ei tasu mul muidugi ette muretseda, sest äkki sattusin ma nii normaalsesse lasteaeda, kus ei priisata sünnipäevadega. Siiani toimunud Ernsti sünnipäevadel, mida on olnud täpselt üks, olen ma ka tundnud ebamugavust, kui kingisoovide kohta küsitud on. Ma ju ei taha koju liiga palju asju! Raha? Seda oleks mul veel ebamugavam öelda: köhi pappi! Ära too midagi? No aga see on ju ESIMENE SÜNNIPÄEV! Eks ma siis ütlesingi mõned asjad, mille puhul ma enne hinda vaatasin, et need jumala pärast mitmeid kümneid eurosid ei maksaks: sorteerimisämber, pallid, telk. Mul oleks tohutult piinlik esitada oma perekonnale sajaeuroste asjadega soovinimekiri ja kui kunagi herr Ernst asjadest aru saama hakkab, siis keelan ma seda teha ka temal. Kui midagi saada tahab, nuiaku minult, ma niikuinii ei osta. Aga kui teistel nuiama hakata ... esiteks sureks ma piinlikkusest, teiseks ei pruugi teised nii konkreetsed olla kui mina ja võivad nii midagi liiga kallist kinkida. Siis läheksingi ma edasi järgmise teemaga: kuidas vanematel pole piinlik, kui nende laps teistel inimestelt kinke nurub? Ma olen ise sellise nurumise ohvriks sattunud nii, et lapsevanem seisis kõrval ja noogutas kaasa, umbes nagu öeldes, et too jah, too rutem! Ja Epp rääkis (see pole nüüd sünnipäevaga seotud), et mingi titt nuias talt rongis viineripirukat ning tolle vanemad ei teinud kõrval teist nägu ka. Kui mu laps midagi sellist teeks, ei teaks ma, kuhu silmi peita. Lapsed ei pruugi tõesti aduda, mis on sünnis ja mis mitte, aga selle jaoks ongi ju vanemad, et õpetada ja eeskuju anda.

Käisin ju vahelduseks tööl

Täna on mu viimane tööpäev juulikuus, kõik tööd on tehtud, uued stiilid välja mõeldud ja pildid kokku pandud. Mul on tunne, et miski ei olegi ununenud, aga mine sa tea. Päris hea oli end uuesti tööeluga harjutada, eriti kuna septembris sukeldun kohe täiega töhe. Praegu aga ... noh, ütleme nii, et puhkus on ka hea. Kaua magamine, kohvitassi taga tukkumine, Politseipargis kiikumine, Keskturult maasikate ostmine, jalutamine, jalutamine, jalutamine, siis veel paar tassi kohvi ja palju mängu. Nii see eluke on mul siiani veerenud. Eriti see kaua magamise osa.

Vaatasin aga täna kalendrisse ja avastasin kaks asja: a) varsti on mu nimepäev, b) suvi on juba pooltühi. See tähendas ainult üht: vaja ruttu igasuguseid plaane teha! Siiani olin teinud ainult kõike seda, mida ma esimeses lõigus loetlesin. Ei ole kerge see laiskade inimeste elu, eestlasele kombekohaselt peaksin ma ju äärmiselt aktiivselt puhkama, nii et pärast töölemineks oleks justkui vedelemine. Nii broneerisin ma Pärnusse külaliskorteri, vaatasin homseks ujulaaegu, nädalavahetuseks rongiaegu ja ... huh, rohkem ei jõua ka. Las ma parem siis laisklen edasi. Mulle meeldib rohkem hispaaniapärane puhkus, mis hõlmab endas vedelemist. Ja kohvi.

Nagu ma juba rääkisin, olen ma tohutult laisk inimene, aga samal ajal ka töönarkomaan. Et need kaks asja tunduvad teineteist välistavat, tunnengi ma ennast vahel kahekskistuna: tööl tahan koju ja kodus tööle. Kodust töötamine, muide, pole üldse minu teetass, olen seda proovinud ja selles veendunud. Kodus on ju nii palju ahvatlusi, alustades külmkapist ja lõpetades raamatutega. Ja pealegi ma tahan, et kodu oleks mulle rahu ja vaikuse oaas, mitte koht, kus ma paaniliselt tähtaegu jälgin. Seda rahu ja vaikust kipub küll tihti nappima (seda mitte Ernsti pärast, nagu arvata võiks, vaid minu muusikavaliku), aga tööd ma sinna ka ei taha. Kui tuli teha otsus, mida sügisel pihta hakata, siis pakkusid paljud, et ma võiksin ju kodust töötada, aga ma välistasin selle variandi kohe. Loomulikult, kui peaks hädasti vaja olema, siis natuke ju võib, aga ma ei kujuta absoluutselt ette, kuidas ma lapse kõrvalt saaksin siin oma lätikeelsetesse tekstidesse süveneda või siis vahvaid riidekomplekte kokku panna. Ilmvõimatu!

Siinkohal oleks võib-olla õige aeg rääkida ka mu tööst - nimelt olen mina see, kes peab teadma, "kes on kes ja mis on just moes". Mu välimuse põhjal seda ei eeldaks, eks? See piff, kes enne mu tööd tegi oli ikka megabeib (selle sõna parimas tähenduses), aga mina ... nojah. Kes töölt arvas, et ma muutun samasuguseks pidi pettuma. Üldiselt on mu töö äge ja kuigi vahel juhe kokku jookseb, kui palju asju samaks ajaks valmis vaja saada on, siis on ju päris lõõgastav terve päev riideid vaadata.

Country girls

Ilmselt on saatus lugenud mu blogi, vähemalt seda osa, kus ma kirjutasin, kuidas mulle meeldib sellistele kontsertidele sattuda, kuhu ma ise ei läheks. Ka laupäeval oli selline üritus: Luunja suvekantri. Ma ei ole kantrimuusika suur austaja, võiks öelda isegi, et ma suudaks vabalt ilma kantrimuusika eksisteerimata ära elada, aga kuna Raili on elav tõestus sellest, et kantri elab veel otsustasin ma ikkagi temaga kaasa kontserdile minna. Ja no kui juba, siis juba - kaabu pidin ka ikkagi pähe panema. 

Ilmselt seetõttu ma tundsingi ennast nii vabalt - polnud mingit sundi kedagi fännata või kusagil olla. Samas ei ole ma ka liiga avatud meelega, sest kui mingi uue nimega Meie Mees lavale tuli, otsustasin, et ka minu kannatusel on piirid, ning suundusin kaugele-kaugele. Sööma nimelt. Suured lihaportsud teevad mul alati tuju heaks. Raili pärast ütles ka, et minuga on hea igal pool käia, sest ma söön sama palju kui tema, ehk siis nii, nagu normaalsed inimesed ikka. Kontserdi juurde tagasi - ülejäänud bändid, kelle nimesid ma otse loomulikult ei tea, olid palju paremad ja vähemalt ei häirinud.

Päeva parim hetk oli see, kui lavale tuli Tšehhist pärit bänd, millel oli meie suureks rõõmuks ülipandav solist. Leidsime siis Railiga, et kaugetele külalistele tuleb rõõmu valmistada ja mis saaks olla parem moodus, kui lava ees gruupitsemine? Sest kellele ei meeldiks ju kaunid kaabudega blondiinid? Nii me siis hullasime ja pildistasime seal lava ees ning Tšehhi bändi laulja, kes oli ilmselgelt väga viisakas meesterahvas, vaatas seda kerge muigega. Pärast kontserti aga leidsime, et meie tutvus jäi liiga põgusaks ja seega panime tööle kõik tutvused, mis meil kontserdil olid - Igor oli seal nimelt õhtujuht - ja läksime lava taha sõbrapildile. Veidi udune tulemus on siin:

Pärast siis naerisme Railiga, et kaks kainet abielunaist on need kõige vallatumad. Pildi tegemine oli muidugi eriti humoorikas, sest sel hetkel, kui Epp helistas ja meid paaniliselt lava taha kutsus, olime me Railiga autos, mina püksata (sest olin lõpuks otsustanud pikad püksid panna - edutult) ja Raili juukseid kammimas. Jooksime siis paaniliselt üle muru ja siilide lava taha ja saime päris vahva pildi. Ja kuna kellaaeg oli juba üsna hiline ning meil veel plaan Tallinnasse sõita, leidsime, et see meeldiv sündmus on hea punkt kogu suvekantrile.

Tartus sõitsime läbi veel kõik Statoilid, sõime äärmiselt tervislikke burgereid ja oleksime äärepealt ühe siili alla ajanud, kes Annelinnas ringi kooserdas. Pärast südaööd said aga kõik seiklused seigeldud ja algas sõit Tallinna. Ma valetaks, kui ma ütleks, et tagasisõit väga ergas oleks olnud (õnneks Raili poolt siiski oli), aga vähemalt jõudsin ma päikesetõusu ajaks üles ärgata. Oli ikka väärt küll ärkamist! Ma alati mõtlen, miks ma tihemini päikesetõusu ei vaata, kui see ometi nii ilus on, aga kui ma kella vaatan, siis mõistan.

Riidelemmikud

Kuna ma ei suuda hetkel jalgpallist rääkida ilma paanikahoota ja kuna ma suures vihahoos hiiglasliku kilekotitäie riideid ära viskasin, otsustasin rääkida hoopis moest. Jälle. Mul on nimelt käimas praegu stiilivahetusperiood, mis lihtsamalt öeldes tähendab seda, et ma viskan ära neid asju, mida ma a) mitte kunagi kandnud pole, b) olen kunagi ostnud, sest olen arvanud, et hakkan kunagi kandma, c) olen kunagi trendide survel ostnud, d) olen ea kasvamise survel ostnud. Nüüd aga leidsin, et olen piisavalt vana, et ilma põdemata ja õigustamata oma jalkasärke ja tenniseid edasi kanda. Seega nüüd väike nimekiri rõivastest/stiilidest, mida ma armastan:

- rockabilly-kleidid! Võimalikult puhvis loomulikult;

- täpid;

- jalkasärgid. Ma ei pea silmas neid spordisärke, number ja nimi seljal, vaid selliseid ägedamaid: 

- mugavad, aga ilusad jalatsid, soovitatavalt meheliku lõikega, aga mingi edeva lisandiga;

- tennised;

- nahkjakid. See on ilmselt kõige-kõige kohustuslikun riideese mu kapis;

- punast värvi riided;

- kehasse töödeldud kleidid. Aeg on näidanud, et mu puusadega ei sobi sirge või A-lõige;

- digimustrid, soovitatavalt erksavärvilised;

- üleüldse erksad värvid;

- kiilkontsad. Tikkudega jään ma kivide vahele kinni;

- must värv. Ma olin suure osa oma elust arvamusel, et ma olen paks (väikevenna süül), nii et musta värvi riided tundusid seda vaalafiguuri kõige enam varjavat. Armastus musta värvi riiete vastu on säilinud siiani;

- kollast värvi särgid;

- nahkhiirelõige;

- litrid. Oojaa! Ma armastan oma litritega kleiti!

- üleüldse sädelevad riided;

- pikad kleidid.

Kui ma kontorisse tööle läksin, siia ma arvasin, et äkki oleks aeg midagi ... tõsisemat kandma hakata. Ostsin siis viigikad ja triiksärgid ning tundsin ennast jube ebamugavalt. Sama lugu on olnud siis, kui ma olen üritanud - õnneks üsna harva - trende järgida, sest suur osa moes olevatest asjades on minu seljas jubedad. Praeguseks olen õnneks saavutanud seisundi, milles olen rahul. Et ma ei pea põdema "omg, 26-aastastel ei sobi nii riides käia". Sest sobib ju?

Läti keelest

Olen siin jube elevil, et saan tööl käia, ning räägin õhtul Stenile õhinal oma tööpäevast. Kuidas ma uusi stiile välja mõtlesin, milliseid riidekomplekte kokku panin, kui palju pilte tegin ja erinevaid kode kirjutasin. Vahepeale mainin mokaotsast, et mu saatus on vist olla lätlastega ühes toas, sest ka seekord paigutati mind ühte tuppa meie ainsa lätlasega - õnneks oluliselt normaalsemaga, kui too eelmine toakaaslane. Jätkan juttu oma tööteemal - noh, et ma olen ju nii tubli ja tark ja hea. Pika monoloogi lõppedes tõmban hinge ja jään kiitust ootama. Sten aga, kes ilmselgelt kuulas mu juttu huviga ja süvenenult, ütleb hoopis:

"Kuule, küsi sellelt lätlaselt lätikeelseid roppusi!"

Vot siis.

Paraku pidin aga Stenile pettumist valmistama, sest mul on tunne, et see lätlane ei tea ühtegi roppust - ta tundub lihtsalt nii armas ja korralik. Kohe nii armas, et ta vist kardab mind, sest ma vahin vihaselt ja vaikselt arvutiekraani - poolkatkine arvuti ei too minus välja just parimat poolt. 

Kuigi läti keelt võiks arendada küll, sest praegu oskan ma kirjutada vaid moeteemadel või tean mingeid absoluutselt ebavajalikke väljendeid. Näiteks viimati Riias käies tekkis mul ühes rokibaaris tungiv soov demonstreerida kohalikele rokkaritele oma läti keele oskust, aga paraku ainus väljend, mis mulle meelde tuli, oli "naudas lietus". See tähendab eesti keeles "rahasadu". Too rokkar põgenes ummisjalu, arvas vist, et ma pressin temalt raha välja või midagi.

Nii et kui keegi teab mõnd head viisi läti keele õppimiseks, soovitatavalt virtuaalset, võib teada anda. Mulle meeldib õudselt läti keele kõla - selline kohati laulev ja jutustav. Praegu saan seda rohkem nautida, kui enne, sest enne lapsepuhkusele minekut olin ma ühes toas ühe teise lätlasega, kes a) röökis, b) nuttis, c) draamatses. Ma ei suutnud kogu selle tramburai käigus läti keele ilu just eriti kogeda. Lisaks kõikidele eelpoolmainitud tegevustele kuulas ta veel ülikõvasti vene diskot (öäk), käis umbes iga kuu palka juurde küsimas, ei saanud seda, paugutas ustega, tellis endale mingeid riideid tööle, helistas, helistas veel, sõimas oma meest ja ... oeh, ma võiks seda nimekirja jätkata. Nagu arvata võib, ei soosinud selline keskkond töötegemist.

See keeruline privaatsus

Ma ei tea üldse, kas ma oskan ennast piisavalt hästi sõnastada, aga eks ma teen proovi.

Umbes kümme aastat tagasi pidasin ma maha ühe ettekande, milles rääkisin vabadusest ja turvalisusest - põhiliselt küll turvakaameratest ja säänsetest asjadest, aga näpuotsaga puudutasin internetti ka. Kas see on turvaline? Kui palju oma privaatsusest oleme me nõus loovutama turvalisuse nimel? Et see ettekanne oli mõeldud sakslastele (ja sakslased olid toona vähemalt internetiteemadel veidi meist maas), siis oli internetiturvalisus tõesti vaid midagi kauget-kauget ja ega keegi mõelnud eriti ohtudele.

Aga mina nüüd mõtlen. Eks privaatsus ole igaühe jaoks suhteline mõiste ja võib ju tõesti mõelda, et mida siin karta - kui just oma krediitkaardiandmete ja isikukoodiga kusagil ei lehvita. Et oma pilte jagab ju tänapäeval pea igaüks, siis peaks seda müra ju piisavalt palju olema, et selle keskel anonüümseks jääda. Ma nüüd ei teagi, kas pidada ennast megaparanoiliseks inimeseks, aga ma ... ma ei saa nüüd öelda, et kardan internetti, aga ma suhtun väga suure ettevaatusega sellesse, mida ma üles riputan. Enda puhul ma nii väga ei kardagi, sest ma tean, et ma ei hakkaks eales laiale avalikkusele oma aadressi või kodupilte või töökohta esitlema, aga lapsed, need lapsepõlve muretute mängude lapsed. Ma ei saa salata oma lapse olemasolu, sest suur osa sellest, kes ma olen ja mis ma teen, on seotud herr Ernstiga, aga see ja siis mõned pildid (koos minu endaga) on põhimõtteliselt kõik ka, mida vaja teada. Elu ei ole paraku täis rõõmsaid ja toredaid inimesi ja ma ei taha kunagi kahetseda, et ma jagasin kellegi kohta liiga palju informatsiooni - pole vaja ju halbade kavatsustega inimestele elu liiga lihtsaks teha. Ja võib-olla on asi ka selles, et ma olen oma tuttavalt, kes tegeleb lastekaitse ja just laste kaitsmisega internetis, kuulnud liiga palju sellest, milliseid õudusi on täis internet. Või no mitte milliseid õudusi, vaid pigem, kes seal käivad. Anonüümsus toob tihti välja inimestes kõige negatiivsema ja internetti esmakordselt sattuvad lapsed on väga kerge saak. Ja kui laps on näinud, et ta ema/isa laotab oma elu ilmarahvale vaatamiseks, leiab ju temagi, et see on normaalne. Äkki on normaalne ka igasuguste muude asjade avaldamine?

Ma armastan tohutult lapsi ja igasugune vägivald nende vastu, nii vaimne, füüsiline kui ka virtuaalne, tekitab mus tahtmise kohe lahingusse söösta. Ma ei suuda nt vaadata neid usakate titeehtimissaateid või lugeda lastefoorumeid, kus kuuldavasti võisteldakse, kelle laps ikka kõige kiiremini areneb. Ma tunnen alati kerget kripeldust, kui ma loen kusagilt kellegi eriti detailset kirjeldust oma lapse haigustest või käitumisest; mu süda jätab lööke vahele, kui ma näen, et keegi avaldab rahumeeli oma lapse lasteaia asukoha. Ma loomulikult ei ütle kunagi midagi, sest tõesti, teiste inimeste elu pole minu asi, aga ma ei saa midagi teha, et selline liigne avalikustamine tekitab mus hirmu.

Esimene tööpäev

... üle pika aja. Ma enne tsipa kartsin, äkki olen ma minetanud oma töövõime - pean nimelt oma töös kasutama korraga ja kordamööda nelja keelt ning nelja erinevat Adobe programmi, nii et võib eeldada, et pea peab töötama nagu koorelahutaja. Minu õnneks oli mu hirm asjata ja kuigi ma alguses pidin võtma hetki, et harjuda, siis päeva lõpuks oli taas mõnusalt töine tunne. Ja ma mõtlesin, et ma tegelikult üldse ei imesta, miks inimesed ei taha tööl käia - ega kõigil ole nii ägedat tööd kui mul. Või selliseid töökaaslasi. Või kontorilauast viie meetri kaugusel asuvat kohviautomaati.

See praegune töörutiin kestab mul kõigest kaks nädalat, et nii mind kui herr Ernsti igasuguste uute päevakavadega harjutada. Siis on taas puhkuseaeg terveks kuuks. Ja siis uuesti tööle. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis kerge kahjutunne tuleb peale, et ma ei saagi ju nüüd hommikul Politseipargi velokohvikus kohvi juua ... aga no see väike tunne ei kaalu üles seda, kui äge on ikka taas ennast asjalikuna tunda.

Enne, kui kõik need, kes tahavadki olla lastega kodus, solvuda jõuavad, pean ma ütlema, et ma lugesin mingist lastekasvatusraamatust (ma ei tea tegelikult, miks ma seda lugema hakkasin - pooleli ta igatahes jäi), et väga laias laastus jagunevadki emad kaheks: need, keda rahuldab lastega kodus veedetud aeg, ja need, keda ei rahulda. Arvake, kuhu gruppi ma kuulun? Ja kummagi grupi kohta ei saa öelda, et selle liikmed oma last vähem/rohkem armastaksid. Inimesed on lihtsalt erinevad ja see võtabki kõik kokku. Mõned nt vajavad tööst puhkust, mõned vajavad tööd. Mina nt usun, et ma olen parem ema siis, kui ma saan vähemalt mingi osa päevast pühendada ainult endale.