17 juuli 2016

Arvamus

Mul on tsipa aega enne, kui ma rongile torman, nii et mida muud ikka teha, kui oma mõtteid kirja panna. Kell 7 hommikul pole neid just eriti palju, aga mõned siiski. 

Ma jäin siin ühel kaunil päeval mõtlema arvamuse avaldamise peale - kas ja kui palju see vajalik on. Ma ise teen seda ju siin pea iga päev, aga ... miks? Et teavitada maailma, kui lahe ja tark ma olen? Või et kedagi õpetada? Ma ise pakun vastuseks hoopis, et mõned arvamused saavad selgema pildi ja raami, kui need ilusasti või vähem ilusasti välja kirjutada, saavad nii-öelda enda jaoks selgemaks. Keegi teine nüüd vaevalt minu sõnade tõttu oma maailmapilti muudab. Elu on näidanud mulle, et erinevate vaadetega inimesed eelistavad pigem oma urus teineteist põlglikult vaadata, kui keskpõrandale kokku tulla ja vaielda. Edasi - kas vaidlus on alati halb? Siis küll, kui üks pool otsustab argumenteerimiseks kasutada lauseid "Sa oled loll ja kole ja paks ja lisaks on sul veel nõme perekond," aga kui eeldada, et inimesed jäävad tsiviliseerituks ja püsivad teema piires, on minu arvates mõttevahetused ja vaidlused igati värskendavad. Aga ainult ja ainult siis, kui osapooled üksteist austavad. Sellistel tingimustel mulle isegi meeldiks mõtteid vahetada, aga paraku kardan ma ikka, et satun nende esimest tüüpi inimeste peale - ja poen oma nurka. 

Ma loen alati hea meelega selliseid kirjutisi, kus inimesed räägivad oma mõtetest mingi teema kohta, olgu see siis üldinimlik, ühiskondlik või hoopis midagi kergemat. See "hea meelega lugemine" eeldab muidugi seda, et loetu on kirjutatud korralikus eesti keeles ega ole lahmiv, sest mul langeb käsi kabuurile, kui ma näen loogikavigadega lahmimist. Prr! Minu arvates pole olemas vale arvamust, pigem võib olla vale põhi, millele see arvamus ehitatud on (valed faktid näiteks). Ja see on vahva, kui inimesed ütlevad, mis nad mõtlevad! Tõesti on! Muidugi vaid siis, kui need inimesed pole EKREst vms, aga need kuuluvad omaette kategooriasse, ma räägin siin hetkel siiski normaalsetest täiskasvanud inimestest, teeme selle kohe selgeks.

Arvamus ei pea olema lilleline ja ainult hea, sest vähemalt mina leian, et negatiivsetest asjadest tuleb osata kirjutada. Loomulikult mitte taas üldistades ja mõnitades, vaid normaalselt. Tuleb julgeda välja öelda, kui miski ei meeldi. Näiteks ma ei varja, et mulle ei meeldi Prantsuse jalgpallikoondis või Donald Trump või naisteajakirjad. Mulle ei meeldi tegelikult päris palju asju, aga ma ei ilusta ega trambi neid asju maa alla, vaid ütlen välja kui vaja. Või kirjutan neist, Ma ei arva, et see kellegi jaoks solvav on - kui on, siis ma olen muidugi väga meelitatud, et mu arvamus nii tähtis on, aga ... Kas sina solvud, kui keegi ütleb, et sa talle ei meeldi?

Kommentaare ei ole: