10 juuli 2016

Country girls


Ilmselt on saatus lugenud mu blogi, vähemalt seda osa, kus ma kirjutasin, kuidas mulle meeldib sellistele kontsertidele sattuda, kuhu ma ise ei läheks. Ka laupäeval oli selline üritus: Luunja suvekantri. Ma ei ole kantrimuusika suur austaja, võiks öelda isegi, et ma suudaks vabalt ilma kantrimuusika eksisteerimata ära elada, aga kuna Raili on elav tõestus sellest, et kantri elab veel otsustasin ma ikkagi temaga kaasa kontserdile minna. Ja no kui juba, siis juba - kaabu pidin ka ikkagi pähe panema. 

Ilmselt seetõttu ma tundsingi ennast nii vabalt - polnud mingit sundi kedagi fännata või kusagil olla. Samas ei ole ma ka liiga avatud meelega, sest kui mingi uue nimega Meie Mees lavale tuli, otsustasin, et ka minu kannatusel on piirid, ning suundusin kaugele-kaugele. Sööma nimelt. Suured lihaportsud teevad mul alati tuju heaks. Raili pärast ütles ka, et minuga on hea igal pool käia, sest ma söön sama palju kui tema, ehk siis nii, nagu normaalsed inimesed ikka. Kontserdi juurde tagasi - ülejäänud bändid, kelle nimesid ma otse loomulikult ei tea, olid palju paremad ja vähemalt ei häirinud.


Päeva parim hetk oli see, kui lavale tuli Tšehhist pärit bänd, millel oli meie suureks rõõmuks ülipandav solist. Leidsime siis Railiga, et kaugetele külalistele tuleb rõõmu valmistada ja mis saaks olla parem moodus, kui lava ees gruupitsemine? Sest kellele ei meeldiks ju kaunid kaabudega blondiinid? Nii me siis hullasime ja pildistasime seal lava ees ning Tšehhi bändi laulja, kes oli ilmselgelt väga viisakas meesterahvas, vaatas seda kerge muigega. Pärast kontserti aga leidsime, et meie tutvus jäi liiga põgusaks ja seega panime tööle kõik tutvused, mis meil kontserdil olid - Igor oli seal nimelt õhtujuht - ja läksime lava taha sõbrapildile. Veidi udune tulemus on siin:


Pärast siis naerisme Railiga, et kaks kainet abielunaist on need kõige vallatumad. Pildi tegemine oli muidugi eriti humoorikas, sest sel hetkel, kui Epp helistas ja meid paaniliselt lava taha kutsus, olime me Railiga autos, mina püksata (sest olin lõpuks otsustanud pikad püksid panna - edutult) ja Raili juukseid kammimas. Jooksime siis paaniliselt üle muru ja siilide lava taha ja saime päris vahva pildi. Ja kuna kellaaeg oli juba üsna hiline ning meil veel plaan Tallinnasse sõita, leidsime, et see meeldiv sündmus on hea punkt kogu suvekantrile.

Tartus sõitsime läbi veel kõik Statoilid, sõime äärmiselt tervislikke burgereid ja oleksime äärepealt ühe siili alla ajanud, kes Annelinnas ringi kooserdas. Pärast südaööd said aga kõik seiklused seigeldud ja algas sõit Tallinna. Ma valetaks, kui ma ütleks, et tagasisõit väga ergas oleks olnud (õnneks Raili poolt siiski oli), aga vähemalt jõudsin ma päikesetõusu ajaks üles ärgata. Oli ikka väärt küll ärkamist! Ma alati mõtlen, miks ma tihemini päikesetõusu ei vaata, kui see ometi nii ilus on, aga kui ma kella vaatan, siis mõistan.

Kommentaare ei ole: