01 juuli 2016

Esimene tööpäev

... üle pika aja. Ma enne tsipa kartsin, äkki olen ma minetanud oma töövõime - pean nimelt oma töös kasutama korraga ja kordamööda nelja keelt ning nelja erinevat Adobe programmi, nii et võib eeldada, et pea peab töötama nagu koorelahutaja. Minu õnneks oli mu hirm asjata ja kuigi ma alguses pidin võtma hetki, et harjuda, siis päeva lõpuks oli taas mõnusalt töine tunne. Ja ma mõtlesin, et ma tegelikult üldse ei imesta, miks inimesed ei taha tööl käia - ega kõigil ole nii ägedat tööd kui mul. Või selliseid töökaaslasi. Või kontorilauast viie meetri kaugusel asuvat kohviautomaati.

See praegune töörutiin kestab mul kõigest kaks nädalat, et nii mind kui herr Ernsti igasuguste uute päevakavadega harjutada. Siis on taas puhkuseaeg terveks kuuks. Ja siis uuesti tööle. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis kerge kahjutunne tuleb peale, et ma ei saagi ju nüüd hommikul Politseipargi velokohvikus kohvi juua ... aga no see väike tunne ei kaalu üles seda, kui äge on ikka taas ennast asjalikuna tunda.

Enne, kui kõik need, kes tahavadki olla lastega kodus, solvuda jõuavad, pean ma ütlema, et ma lugesin mingist lastekasvatusraamatust (ma ei tea tegelikult, miks ma seda lugema hakkasin - pooleli ta igatahes jäi), et väga laias laastus jagunevadki emad kaheks: need, keda rahuldab lastega kodus veedetud aeg, ja need, keda ei rahulda. Arvake, kuhu gruppi ma kuulun? Ja kummagi grupi kohta ei saa öelda, et selle liikmed oma last vähem/rohkem armastaksid. Inimesed on lihtsalt erinevad ja see võtabki kõik kokku. Mõned nt vajavad tööst puhkust, mõned vajavad tööd. Mina nt usun, et ma olen parem ema siis, kui ma saan vähemalt mingi osa päevast pühendada ainult endale. 

Kommentaare ei ole: