13 juuli 2016

Käisin ju vahelduseks tööl

Täna on mu viimane tööpäev juulikuus, kõik tööd on tehtud, uued stiilid välja mõeldud ja pildid kokku pandud. Mul on tunne, et miski ei olegi ununenud, aga mine sa tea. Päris hea oli end uuesti tööeluga harjutada, eriti kuna septembris sukeldun kohe täiega töhe. Praegu aga ... noh, ütleme nii, et puhkus on ka hea. Kaua magamine, kohvitassi taga tukkumine, Politseipargis kiikumine, Keskturult maasikate ostmine, jalutamine, jalutamine, jalutamine, siis veel paar tassi kohvi ja palju mängu. Nii see eluke on mul siiani veerenud. Eriti see kaua magamise osa.

Vaatasin aga täna kalendrisse ja avastasin kaks asja: a) varsti on mu nimepäev, b) suvi on juba pooltühi. See tähendas ainult üht: vaja ruttu igasuguseid plaane teha! Siiani olin teinud ainult kõike seda, mida ma esimeses lõigus loetlesin. Ei ole kerge see laiskade inimeste elu, eestlasele kombekohaselt peaksin ma ju äärmiselt aktiivselt puhkama, nii et pärast töölemineks oleks justkui vedelemine. Nii broneerisin ma Pärnusse külaliskorteri, vaatasin homseks ujulaaegu, nädalavahetuseks rongiaegu ja ... huh, rohkem ei jõua ka. Las ma parem siis laisklen edasi. Mulle meeldib rohkem hispaaniapärane puhkus, mis hõlmab endas vedelemist. Ja kohvi.

Nagu ma juba rääkisin, olen ma tohutult laisk inimene, aga samal ajal ka töönarkomaan. Et need kaks asja tunduvad teineteist välistavat, tunnengi ma ennast vahel kahekskistuna: tööl tahan koju ja kodus tööle. Kodust töötamine, muide, pole üldse minu teetass, olen seda proovinud ja selles veendunud. Kodus on ju nii palju ahvatlusi, alustades külmkapist ja lõpetades raamatutega. Ja pealegi ma tahan, et kodu oleks mulle rahu ja vaikuse oaas, mitte koht, kus ma paaniliselt tähtaegu jälgin. Seda rahu ja vaikust kipub küll tihti nappima (seda mitte Ernsti pärast, nagu arvata võiks, vaid minu muusikavaliku), aga tööd ma sinna ka ei taha. Kui tuli teha otsus, mida sügisel pihta hakata, siis pakkusid paljud, et ma võiksin ju kodust töötada, aga ma välistasin selle variandi kohe. Loomulikult, kui peaks hädasti vaja olema, siis natuke ju võib, aga ma ei kujuta absoluutselt ette, kuidas ma lapse kõrvalt saaksin siin oma lätikeelsetesse tekstidesse süveneda või siis vahvaid riidekomplekte kokku panna. Ilmvõimatu!

Siinkohal oleks võib-olla õige aeg rääkida ka mu tööst - nimelt olen mina see, kes peab teadma, "kes on kes ja mis on just moes". Mu välimuse põhjal seda ei eeldaks, eks? See piff, kes enne mu tööd tegi oli ikka megabeib (selle sõna parimas tähenduses), aga mina ... nojah. Kes töölt arvas, et ma muutun samasuguseks pidi pettuma. Üldiselt on mu töö äge ja kuigi vahel juhe kokku jookseb, kui palju asju samaks ajaks valmis vaja saada on, siis on ju päris lõõgastav terve päev riideid vaadata.

Kommentaare ei ole: