13 juuli 2016

Mul on sünnipäev

... varsti, täpsemalt septembris. Otse loomulikult ma ei pea seda. Tähendab, kõik kes tahavad, võivad loomulikult külla õnnitlema tulla, aga soovitatavalt ette hoiatades, sest väga suur võimalus on, et ma olen tööl. Või mujal. Pange tähele, mis ma kirjutasin: õnnitlema. Mitte kinke tooma, sest minu jaoks on alati enne sünnipäeva nii raske see kingisoovide välja mõtlemine. Ma küll ütlen, et tõesti, ma ei taha midagi, mul on kõik olemas, aga ikka tuuakse midagi. Õnneks on see "miski" viimasel ajal raamatupoe kinkekaardid, aga ma oleks rahul ka lihtsalt hea seltskonna üle.

Mul oli kunagi üks sõbranna, kes oli nii ihne, et ta jättis tihti sünnipäevadele minemata, sest kinkima peaks ju midagi. Samuti jättis ta nii minemata kohtadesse, kuhu oli vaja nt sööki kaasa osta või muudmoodi kulutusi jagada. Ühiskinkides osalemine? Nalja teete! No ja herr Ernsti katsikutele ei tulnud ta ka samal põhjusel. Otse loomulikult olen ma solvunud! Mitte saamata jäänud kingi pärast, vaid hoopis selle pärast, mida ma esimeses lõigus kirjutasin: asjad ei tähenda mulle pooltki nii palju kui inimesed. Ma peaksin hea meelega oma sünnipäeva/pulmapäeva/katsikuid/jnejne nii, et kallid inimesed tulevad külla, soovivad õnne ja on rõõmsad, sest neil jäi ära suur vaev kingiotsimise näol. Ja mina oleks rõõmus, sest a) ma ei saa mõttetuid asju ja b) ma olen oma lähedaste keskel. 

Ma saan aru ka neist inimestest, kes tahavad kinkida, sest ei saa ju inimeselt kinkimisrõõmu ära võtta. Ma ise olen ka veidi sellist tüüpi inimene, sest mul tuleb enamasti ülihea idee, mida kinkida - vähemalt mu enda jaoks on see ülihea. Või kui sõbranna ütleb, et soovib kingiks raha - aga palun! Praegu on mu kinkimiseelarve väiksemaks muutunud, aga vanasti kinkisin ma ükskord oma sõbrannale teatripiletid ja teise sõbranna puhul osalesin 50 eurtsiga telefoniostus. Toona polnud see mulle probleem, sest kulutused olid väiksemad ja palk suurem, aga praegu ma nii enam ei laiaks. Kas see tähendab, et ma olen ihnuskoi? Võib-olla nende jaoks küll, kelle lähedaste sünnipäevad ilusti erinevatel kuudel on, aga minul nii pole, nii et kui ma nt kõikidele juunikuu sünnipäevalastele kalleid kinke teeks, läheks selle peale kogu mu palk.

Ja lapsed, need armsad lapsekesed. Mul on paar noort sugulast, kes on alati äärmiselt mõistlike soovidega ja kellele ma alati raha kingin, sest nad koguvad millegi jaoks. See "raha kinkimine" ei tähenda, et ma sajalisi luftitaks, vaid hoopis kümmet euri. Mõelda vaid, vanasti oli see 150 krooni, täiega suur raha ju! Eks see kümnekas ole ka lapsele päris palju, aga nende sugulaste puhul on tegemist siiski mulle armsate ja kallite inimestega. Võõrastele piisab mu arvates 5 eurost ka, kuigi mine sa tea, ma pole enne võõraste laste sünnipäevadel käinud. Kui on üks põhjus, miks ma lasteaeda ei oota, siis on see mu hirm tittede sünnipäevade ees - äkki teised pole minusugused ja eeldavad siiski uhkeid kinke ja palju raha? Kuidagi on ju vaja uhked mängutoasünnipäevad kinni maksta. Tallinna värk vist, ma arvan ja loomulikult enesetõestamisvajadus ka. Jumal tänatud, et mul seda pole! Tegelikult ei tasu mul muidugi ette muretseda, sest äkki sattusin ma nii normaalsesse lasteaeda, kus ei priisata sünnipäevadega. Siiani toimunud Ernsti sünnipäevadel, mida on olnud täpselt üks, olen ma ka tundnud ebamugavust, kui kingisoovide kohta küsitud on. Ma ju ei taha koju liiga palju asju! Raha? Seda oleks mul veel ebamugavam öelda: köhi pappi! Ära too midagi? No aga see on ju ESIMENE SÜNNIPÄEV! Eks ma siis ütlesingi mõned asjad, mille puhul ma enne hinda vaatasin, et need jumala pärast mitmeid kümneid eurosid ei maksaks: sorteerimisämber, pallid, telk. Mul oleks tohutult piinlik esitada oma perekonnale sajaeuroste asjadega soovinimekiri ja kui kunagi herr Ernst asjadest aru saama hakkab, siis keelan ma seda teha ka temal. Kui midagi saada tahab, nuiaku minult, ma niikuinii ei osta. Aga kui teistel nuiama hakata ... esiteks sureks ma piinlikkusest, teiseks ei pruugi teised nii konkreetsed olla kui mina ja võivad nii midagi liiga kallist kinkida. Siis läheksingi ma edasi järgmise teemaga: kuidas vanematel pole piinlik, kui nende laps teistel inimestelt kinke nurub? Ma olen ise sellise nurumise ohvriks sattunud nii, et lapsevanem seisis kõrval ja noogutas kaasa, umbes nagu öeldes, et too jah, too rutem! Ja Epp rääkis (see pole nüüd sünnipäevaga seotud), et mingi titt nuias talt rongis viineripirukat ning tolle vanemad ei teinud kõrval teist nägu ka. Kui mu laps midagi sellist teeks, ei teaks ma, kuhu silmi peita. Lapsed ei pruugi tõesti aduda, mis on sünnis ja mis mitte, aga selle jaoks ongi ju vanemad, et õpetada ja eeskuju anda.

4 kommentaari:

notsu ütles ...

Riietest rääkides: mul otsib üks must pikk seelik uut omanikku.

Kangas on viskoosi ja peenvillase segu, koemustriga: triibuline, osad triibud on justkui pitsilised, aga mitte päris, sest pits peaks olema pmst augumuster, aga sellel on aukude asemel lihtsalt läbipaistvad kohad. Tegumood: ühtlaselt laienev (aga mitte väga laiaks), diagonaalriidest ja alläär on sellesama diagonaali loogikaga asümmeetriline (noh, et pärast diagnonaalsete tükkide kokkuõmblemist ei ole altäärt sirgeks lõigatud, vaid jäetudki kunstipäraselt sakiline), nii et pikemast nurgast oli ta mulle nii umbes pahkluuni, lühemast ehk poolde säärde. Lõhik on ühes kohas, aga see ei välguta väga palju säärt, sest seal alumises osas on seelikul natuke siiski laiust ka. Ülemises otsas voodriga.

Mulle istus hästi, kuni kitsaks ei olnud jäänud: pikendas optiliselt jalgu. Nii et kui sul on sama ehitus, mis mul, siis võiks ka sulle minna. Ma arvan, et ta on umbes 75 cm vööümbermõõdule või oli ta nüüd 70. igatahes sellele mõõdule, kus ma umbes viis aastat tagasi olin.

Kas võiks vaja minnaa?

Madli ütles ...

See kõlab küll ilusasti, nii et läheb ikka vaja. Aga ma ei satu ilmselt enne sügist Tartusse, nii et ma ei tea, kuidas see kätte saada.

notsu ütles ...

Ilmus teine küsimus veel. Ehte laenas mulle kunagi üheks stiilipeoks oma ema kuuekümnendate alguse peokleiti (õigemini on see kleit + boolerojakk). Siis jäi see mul kapis seisma, millalgi hiljuti tuvastasin, et ei, rinnust ümber ei tule see mul enam kuidagi mitte. Ehte seda tagasi ei taha, pakkus, et ma hoidku endale, kuni kunagi alla võtan, või andku edasi. Ma kahtlustan, et allavõtmist ei juhtu mul lähema kümne aasta jooksul küll mitte, nii et uurin edasiandmisvarianti ja reklaamin sulle.

Ilma varrukateta (jakil on lühikesed varrukad), ülevalt kehasse töödeldud, alt suhteliselt kahar (seelikuosa ülaserv on pihaosa külge volditud). Materjal on mingi suhteliselt paks viskoos (?) vms kunstsiid, hästi langev, aga ka mitte päris lödi, vaid ka hoiab mingil määral. Sissekootud mustriga kangas, põhivärv on must, mustrivärv on hõbedane, muster on abstraktne, mitte liiga geomeetriline, mulle meenutab pilvekesi. Eemalt vaadates lihtsalt hõbeträpsuline must või hõbedase helgiga must. Veidi üle põlve.

See pilt tundub suht sarnase lõikega.

Ma kandsin seda korra ühel sünnipäevapeol, mis oli 1950. aastate stiilikas ja see oli nii kuuekümnendate algusest, et peale vaadates väga suurt vahet paista ei olnud.

Kas sul oleks huvi?

Madli ütles ...

Oo, väga meeldiks, see on täpselt mu lemmikstiilis!