24 juuli 2016

Nädal

Ilmselt on suvi mu südames, sest ma pole tervelt nädal aega kirjutama jõudnud. Miks olekski pidanud, kui mul oli võimalus istuda mere ääres ja vaadata laineid ning seda, muuseas, võin ma vaadata tunde järjest. Et veidi produktiivne olla, siis tegelesin ma ka igasuguste olmeasjadega, arstiaegade ja ujumistega ja kujutasin ette, et need on Hirmus Tähtsad Asjad, kuni ühel päeval kohtasin Raadiomajas puhtjuhuslikult Iirist. Ma pole üldiselt eriti kursis, millega mu vanad laulukaaslased tegelevad ja kas nad üldse veel laulavad, sest ma pole aastaid ja aastaid laulustuudios kohal käinud, aga et Iirise tegemisi kajastab üsna tihti ka meedia, siis hoian neil uudistel ikka silma peal ja olen rõõmus, et meie lauluseltskond päris tühja pole läinud. Igatahes olime mõlemad Iirisega jube rõõmsad, et teineteist nägime, rääkisime juttu ja ühel hetkel küsis ta mult, mis mu kirg on. Sellel hetkel sain ma aru, et, tuim ja tundetu, nagu olen, mul polegi ühtegi kirge. Häbi hakkas. On palju asju, mis mulle väga meeldivad, aga kirg on midagi sellist, mis haarab ikka täielikult - nagu näiteks Iirisel muusikaga lood on. Ma küll kirjutan, aga ühtegi raamatut ma kunagi ei avalda, laulan, aga lauljat minust ei saa, teen kõiki neid vahvaid asju, mis mulle meeldivad, aga kas kirega? Ma nüüd pean selle üle natuke juurdlema. Pärast meie jutuajamist, milles põhiliselt rääkisin mina, arusaamatyu küll, miks, tundus kogu see olmemüra nii tarbetu. Otsustasin hoopis, et lähen nädalavahetuseks maale ja hakkan seal kirglikuks.

Maal aga rääkisime hoopis Railiga naistejutte ning vaatasime kinnisvarakuulutusi, mille käigus avastasime, et tehakse ikka jubedaid asju: pinglagesid ja sambaid näiteks. Pärast kõiki meie tingimusi (Raili tahtis, et WC ja vannituba oleks eraldi ja et liiga vastas poleks teist maja, ning mina tahtsin, et korteris poleks ühtegi roosat seina ja ahi peab kõrgemal olema) leidsime sadade korterite seast kõigest kaks, mis ka hinnaklassi mahtusid. Mitte, et minu tingimused üldse olulised oleksid olnud, aga head nõu tuleb ju ikka jagada. Peale selle korjasime veel herneid ja musti sõstraid ning kuna ma leidsin, et sellega on ajatööde aastanorm täis, lugesin ülejäänud aja Miki Hiiri. Väga kirglikult, muide. Nüüd olen tagasi Tallinnas, käisin täna merd vaatamas ja ülejäänud aja tõlkisin tootetekste. Kõik vajalik tundub olevat tehtud, nii et nüüd olekski aeg mõelda kirgedele. Kas mul neid on ja kas need üldse vajalikud on. Mulle. 

Aa, meeltesegaduses määrisin ma endale enne pähe maski, mis lubas juuksed oranžiks teha. Nüüd aga on mu juuksed eriti hooraroosad, nii et ma näen välja nagu Sõle tankla kõige odavam teenusepakkuja. See info on vajalik, kui keegi mind juhtumisi linnas nägema peaks - ma tegelikult pole litsike. Aga kuna ma üle värvida (veel) ei viitsi, siis olen sunnitud sellisena ringi käima, sest teatavasti on mahapestavad maskid need kõige püsivamad.

Kommentaare ei ole: