04 juuli 2016

See keeruline privaatsus

Ma ei tea üldse, kas ma oskan ennast piisavalt hästi sõnastada, aga eks ma teen proovi.

Umbes kümme aastat tagasi pidasin ma maha ühe ettekande, milles rääkisin vabadusest ja turvalisusest - põhiliselt küll turvakaameratest ja säänsetest asjadest, aga näpuotsaga puudutasin internetti ka. Kas see on turvaline? Kui palju oma privaatsusest oleme me nõus loovutama turvalisuse nimel? Et see ettekanne oli mõeldud sakslastele (ja sakslased olid toona vähemalt internetiteemadel veidi meist maas), siis oli internetiturvalisus tõesti vaid midagi kauget-kauget ja ega keegi mõelnud eriti ohtudele.

Aga mina nüüd mõtlen. Eks privaatsus ole igaühe jaoks suhteline mõiste ja võib ju tõesti mõelda, et mida siin karta - kui just oma krediitkaardiandmete ja isikukoodiga kusagil ei lehvita. Et oma pilte jagab ju tänapäeval pea igaüks, siis peaks seda müra ju piisavalt palju olema, et selle keskel anonüümseks jääda. Ma nüüd ei teagi, kas pidada ennast megaparanoiliseks inimeseks, aga ma ... ma ei saa nüüd öelda, et kardan internetti, aga ma suhtun väga suure ettevaatusega sellesse, mida ma üles riputan. Enda puhul ma nii väga ei kardagi, sest ma tean, et ma ei hakkaks eales laiale avalikkusele oma aadressi või kodupilte või töökohta esitlema, aga lapsed, need lapsepõlve muretute mängude lapsed. Ma ei saa salata oma lapse olemasolu, sest suur osa sellest, kes ma olen ja mis ma teen, on seotud herr Ernstiga, aga see ja siis mõned pildid (koos minu endaga) on põhimõtteliselt kõik ka, mida vaja teada. Elu ei ole paraku täis rõõmsaid ja toredaid inimesi ja ma ei taha kunagi kahetseda, et ma jagasin kellegi kohta liiga palju informatsiooni - pole vaja ju halbade kavatsustega inimestele elu liiga lihtsaks teha. Ja võib-olla on asi ka selles, et ma olen oma tuttavalt, kes tegeleb lastekaitse ja just laste kaitsmisega internetis, kuulnud liiga palju sellest, milliseid õudusi on täis internet. Või no mitte milliseid õudusi, vaid pigem, kes seal käivad. Anonüümsus toob tihti välja inimestes kõige negatiivsema ja internetti esmakordselt sattuvad lapsed on väga kerge saak. Ja kui laps on näinud, et ta ema/isa laotab oma elu ilmarahvale vaatamiseks, leiab ju temagi, et see on normaalne. Äkki on normaalne ka igasuguste muude asjade avaldamine?

Ma armastan tohutult lapsi ja igasugune vägivald nende vastu, nii vaimne, füüsiline kui ka virtuaalne, tekitab mus tahtmise kohe lahingusse söösta. Ma ei suuda nt vaadata neid usakate titeehtimissaateid või lugeda lastefoorumeid, kus kuuldavasti võisteldakse, kelle laps ikka kõige kiiremini areneb. Ma tunnen alati kerget kripeldust, kui ma loen kusagilt kellegi eriti detailset kirjeldust oma lapse haigustest või käitumisest; mu süda jätab lööke vahele, kui ma näen, et keegi avaldab rahumeeli oma lapse lasteaia asukoha. Ma loomulikult ei ütle kunagi midagi, sest tõesti, teiste inimeste elu pole minu asi, aga ma ei saa midagi teha, et selline liigne avalikustamine tekitab mus hirmu.

Kommentaare ei ole: