Hambavalu

Me käisime nädalavahetusel Haapsalus ja Vormsil minipuhkusel, mis oli väga lahe, kuigi suure osa ajast sadas. Kohe nii äge, et ma lubasin endale, et ma enam kunagi koos Ernstiga sellisele reisikesele enam ei lähe. Ernst oli tubli, kohe väga tubli, aga millegipärast olin mina meie reisiseltskonnast ainus, kes teadis ta tegelikku vanust - teised paistsid ilmselgelt arvavat, et ta on täiskasvanu. Aga beebile täiskasvanute päevaplaani pealesurumine viib teatavasti vaid ühe asjani - väga kärarohke autosõiduni. Samas tuleb mõelda positiivselt - Epp kirjeldas enda laupäevast bussisõitu, mis oli ikka väga palju hullem. Kohe nii hull, et ma ei teagi, kas ma kunagi Ida-Virumaale sõita tahan.

Promeneerime

Uus nädal tõi aga kaasa uued mured, mis põhiliselt olid seotud hammastega. Mul kasvab juurde üks tarkusehammas ja ei tee seda üldse mitte valutult. Sten aga pidi täna suisa erakorralisse hambaravisse minema, sest valuvaigistid ei aidanud. Nii me siin kahekesi oigame, krõbistame valuvaigisteid ja vaevleme pankroti käes. Hambaravi pole ju teatavasti odav lõbu ja kuigi ma hambaarste paaniliselt ei karda (ainult veidi paaniliselt), siis nende hindu kardan ma väga. Nii loodangi ma siin vaikselt, et see tarkusehammas otsustab millalgi ehk valutamast lakata, sest arsti juurde ma sellega küll ei lähe. Herr Ernst on meie vaevadele kenasti kaasa elanud ja et tal esmaspäevast algas lasteaed, siis ka sellega harjuma pidanud. Eks need kaks päeva, mil me seal olnud oleme, on rohkem sisseelamiseks olnud, aga juba olen ma positiivseid aspekte märganud: a) kasvatajad on sümpaatsed, b) rühmas on ka vene lapsi, c) õueala on mõnusalt suur. Seda, mida Ernst positiivset avastanud on, pole ta mulle veel öelnud.