Lugesin paar päeva tagasi, et sotsiaalministeerium tahab muuta vanemahüvitise süsteemi, sest praegune ei tootvat enam piisavalt lapsi. Ma olen nõus, et praegu kehtiv lapsehoolduspuhkuse korraldus on aegunud ja kurnab kõige enam selliseid korralikke tööinimesi nagu mina. Meie pere näiteks on tavaline keskklassi pere, kes saab arved makstud ja toidu lauale, aga kui emma-kumma palk sellest võrrandist eemaldada, lähevad asjad hapuks. Praegune vanemahüvitise süsteem viskab meiesugused pered pärast pooltteist aastat külma vette - vaata ise, kuidas edasi hakkama saad! Nagu mõnitusena jäetakse lapsehoolduspuhkus küll veel pooleteiseks aastaks kehtima, aga no keda see rahata koduspassimine ikka õnnelikuks teeb. Mida teevad siis normaalsed inimesed? Panevad lapse lasteaeda ja lähevad tööle. Pahatihti järgneb aga kaks stsenaariumi (vali ise sobiv):
1) töökohale on leitud piisavalt pädev inimene, keda enam ära saata ei taheta, ning lapsehoolduspuhkuselt naasev vanem paigutatakse madamamale töökohale /talle ei leita üldse tööd;
2) töökoht on alles, aga last tabavad lasteaias stress ja viirused ning vanem peab temaga koju jääma - haigusrahasid makstakse aga miinimumpalgalt, nii et majanduslik tase kukub kolinal.
Ei tundu väga perspektiivikas, eksole? Sotsiaalministeerium on sellest samuti aru saanud ja pakkunud välja, et vanemahüvitise maksmise perioodil võiks ikka saada töötada, ilma ei hüvitist vähendataks, ja et hüvitist makstaks kokku kolm aastat. Esimese punktiga olen ma kahe käega nõus, sest nii palju on töid, mida saab kodust või poole kohaga teha ja nii saavad lapsevanemad ise endale sobiva elukorralduse sättida. Teine punkt muudab mind veidi nõutuks, sest ma ei saa aru, kas on üritatud ebaõnnestunud nalja teha. Isegi on probleem, et praegune lapsehoolduspuhkus hoiab kaua tööturult eemal ja lahenduseks on see, et veel kauem eemal hoida? Jumal, anna kannatust! Et aga niisama vingumine on kohatu, siis järgnevalt minu kui asjassepuutuva lapsevanema ettepanekud:
1) vanemahüvitist makstakse esimesed 1,5 aastat 100%;
2) järgnevad 1,5 aastat makstakse vanemahüvitist 50%.
See tagab tööle naasvale lapsevanemale vähemalt mingigi majandusliku turvatunde ajaks, mil haige laps ta taas koduseks muudab. Lisaks võimaldab see alguses näiteks poole kohaga tööle minna. 50% suurune hüvitis ei ole mingi taevamanna, mis tööle minemast hoiaks, aga see muudaks ülemineku ühelt režiimilt teisele valutumaks;
3) töötamine on lubatud kogu lapsehoolduspuhkuse vältel;
4) vähemalt sõimerühmades peaks lasteaia riigilõiv olema väiksem või olematu. Kas ma mainisin stressi ja haiguseid? Harjutamisperioodi? Igasuguseid muid asjaolusid, mis ei lase last kohe pikkadeks päevadeks lasteaeda saata?
***
Ma ei ütle, et mu ettepanekud oleksid ideaalsed või majanduslikult perpektiivikad, sest ma pole majandusteadlane või jurist, lihtsalt üks tühipaljas filoloog, aga minu kui lapsevanema ja tööinimese jaoks oleks selline süsteem parim. Praegune ei kõlba aga kassi saba alla ka. Mul saab see poolteist aastat vanemahüvitist kohe läbi, Ernst läheb lasteaeda, mina tööle, nii et kõik tundub justkui korras olevat, aga kas on? Ma ei saa parata, et mõtted eesootavatele haigus"rahadele" mind veidi murelikuks muudavad või et ma arvaks, et herr Ernst kohe esimesest päevast rõõmsalt ilma minuta jääb. Selleks aga, et mitte mikrotasandi majanduskriisi sattuda, on vaja ajud skeemitamisega ära nikastada, et kuidagigi hakkama saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar