Minevik

Mu vanaema oleks saanud sel aastal saja-aastaseks.

Ta oli pärit jõukast perest, kus olid teenijad ja kus rahaga probleeme polnud. Üsna pea kohtas ta mu vanaisa, kes oli väga töökas ning seetõttu ka mitte kõige vaesem. Tulid abielu, lapsed, sõda. Sõjaaeg pole teatavasti kellelegi kerge, väikeste lastega veel eriti. Kuigi samas ... võib-olla hoiavad perekond ja väiksed lapsed just sõjakoledustele mõtlemast? Igatahes kirjutas mu vanaema 1941. aastal oma õele nii:

"Esmaspäeval suurenes madin ja esmaspäeva õhtul tegime majarahvaga kaevikusse-mineku proovi, sest meil kolme pisikese lapsega pimedas pole see mitte naljaasi. Ja sama öö tuligi meil kaevikus veeta, sest kell 1 äratasid meid vingumised, millele järgnesid suured mürsud, mis langesid üsna meie naabrusesse. See oli üks jubedamaid tundmusi joosta lapsega läbi kottpimeda aia, kusjuures iga 5 minuti tagant vingub üks mingisugune kole asi üle su pea, mis varsti üsna su lähedal kõrvulukustavalt plahvatab."

Noorim laps oli tal siis pooleaastane, vanem paari aastane. Ega sõjaajal täisväärtusliku toiduga ka just priisata olnud, tuli süüa seda, mida oli, kui oli. Sõda sai aga läbi ja lapsi tuli veel, nii et kokku oli neid viis. Ja varsti neli, sest ühe viis haigus. Siis aga suri mu vanaisa ning mu vanaema avastas ennast üksi koos nelja lapsega Eesti väikekülast, kõige noorem laps kolmekuune. Töökogemust tal polnud, aeg oli ... pehmelt öeldes vilets,. Aga mis sa teed, kui sul on kari lapsi, vanim mõneteist aastane ja noorim alles rinnalaps? Tuleb hakkama saada. Mu vanaema läks tööle, kolis suuremasse linna ja suutis kõik oma lapsed üles kasvatada ja koolitada. See polnud talle kerge, tulla kõrgklassist, kukkuda täielikku vaesusesse ja ilma mingisuguse tööstaaži ja -kogemuseta hakkama saada, aga et ta väga armastas oma lapsi, sai ta hakkama. Mina mäletan teda alati väga helge ja rõõmsameelsena, nii et ei kujutaks ettegi, milline minevik tal olnud oli.

Elu on keeruline ja ettearvamatu. Oleks täielik lollus teha plaane, mõeldes sellele, mis võib kümne aasta pärast juhtuda. Ikka ja alati, kui ma tunnen, et tahaks vinguda ja hädaldada, loen ma neid kirju, mis mu vanaema oma õele kirjutas ja mõtlen tema saatusele tagasi - ning tunnen, et mul pole absoluutselt mitte mingit õigust hädaldada.