Nagu enne kirjutasin, viisid mu sammud mind nädalavahetusel Tartusse, kus toimus üks tore sünnipäevapidu. Enne, kui ma edasi lähen, näitan parem üht jäädvustust tollest õhtust, sest pilt ütleb rohkem kui ma iial verbaalselt kirjeldada suudaks.
Nagu näha, on sünnipäevalaps oluliselt tõsisemalt võtnud nõuet tulla kohale loomakostüümis. Mina olin prostalt minis ja isegi juua ei suutnud ma ennast loomaks, kuigi alks oli tasuta. See aga ei takistanud mul pidu sajaga nautimast, sest oli, mida nautida. Lisaks tasuta alksile (aga mitte kõigile, ainult vippidele) pakkus sünnipäevalaps ka maailma parimat kartulisalatit ning igasuguseid muid lõikeid, nii et kui ma ära läksin, siis ma mitte ei kõndinud, vaid veeresin.
Kogu peo muutis veel naljakamaks, see, et uued välistudengid olid valinud UG oma baariralli üheks peatuspunktiks. Kui nad enne olid ilmselt lugenud, et eestlased on tuimad, emotsioonitud, konservatiivsed ja raskesti tutvutavad (või kuidas neid, eestlasi iseloomustataksegi), siis UG klientuur põrmustas kohe selle eelarvamuse. Oli see neile meeldiv või ebameeldiv üllatus, mine võta kinni. Mõni sattus meie karnevalist vaimustusse ja asus suhtlusse ning mõni tahtis suisa pilti teha. Seda, muide, mitte mõne kostümeeritud püsikliendiga, vaid hoopis minu ja Epu kui kaunite Eesti blondiinidega. Me olime armulikud ja lubasime.
Järgmisel päeval ei saanud ma aga nautida tavapärast peojärgset hilist ärkamist ja kohvitassiga mööda elamist tuterdamist, sest mõni siin, nimesid nimetamata, otsustas kell kuus luugid lahti teha ja lõbustusi nõuda. Ma küll püüdsin öelda, et paar tundi võiks veel magada, aga minu soove ei peetud miskiks. Nii vedasingi ma ennast hoopis putru keetma ja Sõbra parki kiikuma. Ma ei saa öelda, et kiikumine mu kehale väga meeldinud oleks, aga värske õhk ja päike turgutasid mu niivõrd elule, et koju jõudes peksin ma tarmukalt Steni üles - magada saab Tallinnas ka, Tartus peame me aktiivselt puhkama! Pärast pikki pingutusi kroonis mu pingutusi edu ka. Esiteks oli vaja aga otsida mõni koht, kus mudagi hamba alla saada, ja kuna mu teadmised headest Tartu söögikohtadest on puudulikud, hüüdis Sten välja Facebookis abipalve: kuhu minna! Pakkumisi hakkas laekuma ja üks esimestest oli Aparaat. Mulle meenus, et viimati oli seal ju väga tore, nii et läksimegi sinna. Jõudsime kohale, istusime maha ja ... vahtisime umbes pool tundi koristamata laudu ning läksime seejärel sama targalt minema. Ilmselgelt polnud me piisavalt hipsterid, et teenindust väärida. Järgmine soovitus oli Sheriff Saloon, kus meil läks palju paremini - saime süüa ja juua ja meeldiva teeninduse osaliseks samuti. Rääkides veel söögikohtadest, mida Tartus vältida tuleks, siis Armastus on üks neist, sest reedel üritasid sealsed töötajad ühele UG töötajale, kes sinna raha vahetama läks, 20 eurtsiga külma teha. Sellist asja mina ei salli, nii et enam ma sinna ei lähe. Ärge teie ka minge.
Sheriffis olid aga ülihead burgerid. Kohe nii head, et pärast oleksin ma hea meelega mõnel pargipingil leiba luusse lasknud, aga seda ma siiski ei teinud - läksime hoopis Kvartalit avastama, veendusime, et tegemist on tavalise kaubanduskeskusega ning läksime Gustavisse kohvile. Seejärel tuli teha veel väike mänguplatsitiir ja jalutuskäigu lõpetuseks tegime UGs väikese kellakuuekohvi. Seal kuulsin eelmise õhtu järelkajasid, täpsemalt seda, et sünnipäevalapse arvates olin ma nii äge olnud. Selgusetuks aga jäi, milles mu ägedus seisnes - võib-olla selles, et ma ükssarve kogu aeg sügamas käisin, võib-olla milleski muus.
 |
| Särgiesinduspilt |
Tegelikult tulime Tartusse selleks, et Ulvil kolida aidata, nii et pühapäeval me seda teha ka üritasime. Kolida me aga ei saanud, sest mingid autod hilinesid ja asjad polnud pakitud ja rongiaeg jõudis ka kätte. Selle asemel lõbustasime me aga Ulvit ja võtsime talt ära klaase ja raamatuid - mõlemad on meie kodus väga austatud. Lisaks sai Ulvi hakkama suure fopaaga ja andis meile kaasa seenepurgi. Ma nimelt kusagilt lugesin, et endatehtud toitu ja eriti seeni on ülimatslik pakkuda teistele inimestele, sest need võivad ju mürgitatud olla või midagi! Õnneks olen mina veel suurem mats ja võtsin suure rõõmu ja tänuga seened vastu. Ma ei tea mitte midagi paremat siin ilmas kui võiga praetud kukeseened, nii et kõik need, kellele samuti seeni toodud on ja kes neid ei taha, tooge mulle! Ise ma seenel ei käi, sest ma kardan putukaid.
Nüüd oleme kodus tagasi, seened söödud, asjad lahti pakitud ja isegi homne lasteaiakott on peaaegu valmis. Saaks veel nohust ja peavalust ka lahti, oleks elu täitsa ilus.
3 kommentaari:
Äh, sa oleks saanud ju seeliku jms asjad kah siit kätte. Ma olin nädalavahetusel täitsa kodus.
Söögikohtadega on üldse häda - Ostrati söögikohad olevat hea toiduga, aga mulle ei meeldi hästi tema liikluskäitumine ja eriti see, et ta nägi peamist probleemi justkui hoopis selles, et sündmus ajakirjandusele huvi pakub. Kui ma saan kuskilt sõnumi, et ta nüüd käitub viisakamalt ega pea purjus peaga jalakäijate rammimist heaks, siis vbla mõtlen ümber. Crepp oli natsi-Risto lemmikkoht. Vähemalt Krooks olevat end nüüd parandanud, hea seegi. Suudlevad Tudengid ja Sõprade Juures on lihtsalt talumatult aeglase teenindusega turistilüpsmise kohad.
Korra astusin Gustavisse ise sisse (teadmata tol hetkel, et see on kah Ostrati oma), aga kuna teenindajat huvitas tuttavaga lobisemine rohkem kui minu (tõsi küll, mitteverbaalsed) katsed ta tähelepanu äratada, siis tüdinesin ootamast.
Vähemalt Pierre ei ole millegi nõmedaga silma jäänud ja Pirogovis ja Genis peaks olema kah OK käia ja Rüütli tänaval on uusi kohti veel.
Ma isegi mõtlesin laupäeval sulle helistada, aga kuna mul oli ülisitt olla, siis ma unustasin selle õigel hetkel ära.
Meat Marketit on ka kiidetud, aga see on mu tavanädalavahetuse hinnaklassist tsipa väljas - ja nagu ma loen, on see ka Ostrati oma. Kapriisis olen ka käinud ja päris head sööki saanud, aga paraku ei ole seal toidu kvaliteet ja teeninduse kiirus omavahel korrelatsioonis. Ristiisasse ja Pahadesse Poistesse olen siis läinud, kui mul tõesti ükskõik on, mida ja kus ma söön - mulle ei meeldi eriti nende interjöör.
Aparaadi peale olen ma praegu eriti vihane, sest mul oli laupäeval suur soov proovida ära sealne kikerherneburger. No aga kui nad mu raha ei taha, siis pole mul vaja seda ka neile toppida.
meenus, et viimati oli mul Kremplis päris meeldiv. see ei ole odav koht, aga toit oli hea.
Postita kommentaar