Ma tunnen tihti ennast lapsena, kes on ära eksinud Täiskasvanumaailma ning peab seda nüüd hoolega varjama, et keegi sellest aru ei saaks. Varjamine tähendab siis teesklemist, et ma suudan asjadega toime tulla, olen rahulik ja lahendan kõiksuguseid logistilisi probleeme linnulennult - aga koju jõudes viskan ma täiskasvanurüü seljast, haaran kapist jäätise, vaatan telekast filme ja jätan nõud pesemata. Mulle tundub vahel uskumatu, et a) mul on laps, b) mul on töö, c) ma olen abielus ja d) ma suudan igasuguseid olmeprobleeme lahendada. Seda teevad ju täiskasvanud, mitte minusugused ... ma ei teagi, kuidas ennast nimetada. Eks ma pean siis edasi oma tegelikku palet varjama. Võimalik, et see on ka põhjuseks, miks ma igasuguseid olmeprobleeme üldse ei salli.
Paar aastat tagasi, kui mul oli kaks töökohta, enda isiklik üürikorter, koolitused ja paar sebitavat, mõtlesin ma tihti, et mul oleks vaja kedagi, kes minu eest igasuguste igapäevaprobleemidega tegeleks. Näiteks võiks see keegi mind töölt luuleõhtule sõidutada, koolituselt kohvikusse, peolt koju; ta võiks vastata mu e-kirjadele, täita mu kalenderpäevikut ja helistada torumeestele, kui boiler alla kukub. Nüüd on aega mööda läinud, enam mul nii palju töökohti ja sebitavaid pole, aga sellist inimest oleks ikkagi vaja, seda eriti just torutööde osas. Kõige palavamate ilmadega ütles nimelt üles meie maja torusüsteem, mistõttu oli terve maja neli päeva ilma veeta. Nii väsitav on selliste asjade pärast muretseda ja tegelda ja mõelda, kas täna nüüd äkki saaks hommikul kohvi keeta või peab jälle välja minema. Oeh. Kas ei ole kedagi, kes viitsiks võtta mu olmemured enda peale, kui mina samal ajal Harry Potterit loen?
***
Rõõmsamate uudiste rubriiki kuulub aga teadaanne, et ma olen nüüd ühe pisikese tüdrukutirtsu ristiema. Ristimistalitus oli juba paar nädalat tagasi ja toimus armsas maakirikus. Kohal oli paarkümmend inimest ja üleüldse oli kogu teenistus hästi intiimne ja kodune. Mu ristitütar on ilmselt maailma kõige rahulikum laps, sest ta oli selle poolteist tundi rahulikult mu süles ega teinud teist nägu ka siis, kui talle vett pähe kallati. Minu geenid, keda kannab siin majas tervelt kaks inimest, sellist asja ei lubaks. Mu enda ristimispildid ammustest aegadest näitavad selgelt, mida ma arvan inimestest, kes mind veega kasta üritavad. Herr Ernst, keda ma küll ristida ei kavatse, oleks aga ammu kirikust välja jooksnud. Igatahes, nüüd on mul poolteist last ja kuna ma avastasin, et ma pole u kaks nädalat oma ristitütart näinud, lähen ma teda homme vaatama. Mis oleks veel armsam kui väikesed lapsed? Mina küll ei tea.
Ma tahtsin tegelikult kirjutada veel tööst, aga mitte enda konkreetsest töökohast, vaid üleüldiselt sellest, mis oskused ka kehval ajal edasi viivad. Räägitakse ju, et tuleb uus majanduskriis, nii et tuleks oma seisund kriitilise pilguga üle vaadata. Näiteks mina vaatan praegu, et mul pole kodulaenu, autoliisingut ega suuri järelmakse, nii et olukord peaks vist üsna hea olema. Ka püsikulud on üpris madalad (tänu viimastele päevadele on veekulud suht nullis näiteks).Aga kas mu oskustest piisab, et hakkama saada? Täna aga ma ei jõua sellest enam kirjutada, nii et ma nüüd mõtlen, kas üldse või jätta see teema targematele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar