Esifeminist räägib taas

Päevakajaliste sündmustega tuleb kursis olla ja nii vaatasingi ma põnevusega uudiseid pärast luhtunud presidendivalimisi- kes on järgmine? Kui kandidaadiks tuli Kersti Kaljulaid, olin üllatunud, sest kuigi ma olin seda nime ikka varem kuulnud, siis lähemat infot mul tema kohta ei olnud. Õnneks on olemas sõber Google, kes mulle vaid mõne päringu peale kohe vajaliku teabe andis. Sarnast teguviisi, muide, võiksid kasutada kõik need, kes paaniliselt pröökama pistsid, kuidas nad ei tea, kes Kersti Kaljulaid on. Tänapäeva infoajastul on millegi mitteteadmine (ja selle üle uhke olemine) veidi rumal. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Suure guugeldamise käigus sattusin lugema Eesti naiste ahastust, kuivõrd stiilitu ikka meie potentsiaalne president on. Kuidas selline meid üldse esindada saab? Vaatasin siis pilte, eeldades, et neilt vaatab mulle vastu mõni rääbakas malts, aga tegelikkus üllatas mind: Kersti Kaljulaid on minu arvates väga ilus naisterahvas. Samas aga ei imesta ma üldse teiste naiste õeluse üle, sest teada-tuntud fakt on, et Eesti naised vihkavad üle kõige ilmas teisi naisi. Ei oska nood riietuda ega lapsi kasvatada, teevad valesid valikuid, on liiga lollid, iseseisvad ebanaiselikud ja mida kõike veel. Peaasi, et jumala eest ei ütleks midagi positiivset. Mina aga olin Kersti (mu pöördumine on muidugi prosta, aga mis seal parata) pilte vaadates rõõmus, sest minu jaoks esindab ta just sellist naisetüüpi, kes võiks olla kõigile eeskujuks: tark, asjalik ja piisavalt tagasihoidlik ning kes ei veeda hommikul tunde lauvärvi valides.

Sest milline on Eesti naiste kuvand maailmas? Ilusad, hüüatavad kõik uhkelt. Aga miks uhkelt? Mina ei ole selle üle uhke, et eestlasi vaid välimuse järgi teatakse. Pealegi kaasneb selle ilukultusega ka teine omadussõna, mida pigem varjata üritatakse: odav. Odav siis pigem mitte hinna poolest, vaid välimuselt ja olekult. Ma olen paraku kasvanud üles Tallinna ööelus ja näinud seal ikka väga kurvakstegevat naisekuvandit: kunstküünte ja -ripsmete (ja -juustega ja ...) näitsikuid, kes arvavad, et eriti ilusaks muudavad neid kilo meiki ja viis liitrit alkoholi. Loomulikult pole kõik sellised, aga ka need vähesed (ja tegelikult üldse mitte nii vähesed) suudavad seda kuvandit hoida. Oma tuttavate välismaalastega suheldes olen ka kuulnud seisukohta, et kui Eesti naistel muuks raha pole, siis oma välimuse jaoks on küll. Kas see on asi, mille üle uhke olla? Mu arvates mitte.

Ja siis tulebki presidendiks naine, kelle puhul on näha, et ta elu suurim saavutus pole kunstküüned või lainerijoon, kes on tark, soliidne ja välimuselt igati esinduslik. Kas see loeb, et ta ei kanna viimase hooaja Michael Korsi? Minu jaoks mitte. Ma arvan, et ka teiste riikide presidentide jaoks mitte. Pealegi on president eelkõige eeskujuks väikestele lastele. Algkoolis õpitakse ju põhjalikult Eesti riiki ning vaadatakse presidendi pilti jne. On ju tore, kui sealt pildilt vaatab vastu sõbralik ja soliidne naisterahvas, mitte mingi Evelin Ilvese laadne bimbo?

Inimesed, kes kritiseerivad inimesi eelkõige nende välimuse põhjal, võiksid aru saada, millal see on õigustatud. Ameerika supermodelli saates: jah, presidendivalimitel: ei.

Ma tahtsin ka lapsepõlvepilte jagada ..

Ma arvan, et mu lemmikpilt endast läbi aegade on see:

Pilt on tehtud aastal 1991 Pärnus. Kes soovib, võib teha pakkumisi, kes on pildil kes. Vihjeks nii palju, et mina olen kõige rõõmsam.

Veel üks lapsepõlvepilt pärineb aastast 1996, mil on juba paremini aru saada, mis soost keegi on:

Pildi kvaliteet ei kannata muidugi kriitikat, aga seda on vast ikka aru saada, kui armsad me olime. Epp armastab ikka meie titepilte vaadates öelda, et kuidas küll nii armsate laste peale üldse karjuda sai. Ise vaatan ma seda pilti ja mõtlen, et tegelikult pole ma välimuselt ja tibilikkuselt üldse muutunud - juba toona teadsin ma, et selleks, et pildil kõhnem paista, tuleb üks jalg teise ette panna. Pikemaks olen vaid kasvanud.

Järgmine pilt on juba uuest sajandist, täpsemalt aastast 2005:

Minust üksinda on lapsepõlvepilte väga vähe, õigemini, neid polegi - kaksikute värk. Too ülemine pilt on tehtud 9. klassi lõpetamisel, nii et päris lapsepõlvepildiks seda lugeda ei saa, aga kuna aega on möödunud sellest 11 aastat, siis väike nostalgia siiski. Mulle jubedalt meeldib mu toonane soeng, aga paraku pidin ma sellise sirge soengu saamiseks oma juukseid tunde ja tunde triikima. Lokilammaste elu ei ole lihtne. Kleit meeldib ka, kannan seda siiani.

Ja kuna ma juba igal pildil koos Madisega olen, siis olgu ka viimane pilt selline:

Meie oleme siis nood vasakpoolsed, paremal on meie mälumängutiimi teised liikmed. Aasta oli siis 2015, kuu detsember. Ma ütleks, et muutus esimesest pildist viimaseni on olnud üsna marginaalne. Pikkust ja juukseid on juures, aga muu on sama.

Sügis on käes ja langevad lehed ...

Eelmisel nädalal läksin ma tööle ja kui ma olin salamisi arvanud, et mulle pakutakse väikest sisseelamisaega, siis pidin selle lootuse kohe maha matma, sest kohe oli vaja tulistada igasuguseid pilte ja plakateid ja tõlkeid. Nädala lõpuks olin ma igatahes rohkem stressis kui mõni lasteaeda alustav siin peres. Ja kui ma siis pühapäeval töönädalale tagasi mõtlesin, leidsin, et kurat, ikka äge on tööl olla. Mulle meeldib selline eustress, mis mu tööga paratamatult kaasneb ja mu töökaaslased on ka igati vinged naised, kes ei minesta, kui ma ütlen, et Ernesto läks pooleteiseselt lasteaeda, vaid ütlevad, et nemad panid ka oma lapsed varakult lasteaeda ja on rahul. Sellist kinnitust on alati hea kuulda, sest kui kogu aeg elu lõpuni last kodus hoida tahtvate emmekeste heietusi kuulata, tuleb ikka endale ka mõte peale, et äkki ... Aga näe, tasub ikka tööle minna ja kohe kaovad süümekad.

Lasteaiasüümekad kadusid mul tegelikult kohe, sest Ernstil on null stressi ja hommikuti ta jookseb kasvatajate juurde. Lisaks ma näen, kuidas talle seal meeldib, milliseid asju ta õpib, nii et ma arvan tõesti, et ta lasteaeda panek oli mu elu üks arukamaid otsuseid. Ma ei väsi oma tüüplauset kordamast: inimesed on erinevad. Ja minu väike inimene oli juba aastasena nii sotsiaalne ja inimarmastaja, et minuga kodus passimine oli tema jaoks igav. Ma ei saa seda talle ka pahaks panna.

Uus nädal algas aga väikese köhaga, nii et kui ma esmaspäeval kogu nädala töö tehtud sain, tulin koju ja olen seda siiani. Küll aga on see eelmine töönädal mulle nii palju indu andnud, et kui ma tavaliselt vedelesin vabadel päevadel teleka ees, siis nüüd olen ma aktiivselt tuba ringi tõstnud, voodit kokku pannud ja isegi neuroloogile jõudsin täna. 

Homsest aga taas tööle, nii et ma juba hoiatan ette, et ilmselt lähiajal ma siia kirjutama ei satu.

Peojärgne dialoog

Käisime Kaisa ja Enelisiga Nevesise kontserdil (jah, nad esinevad veel). Peojärgsel hommikul toimus minu ja Steni vahel selline dialoog:

mina: "Arva, millest ei eile terve õhtu rääkisime."

Sten: "Tissidest?"

mina: "Peaaegu. Tegelikult presidendivalimistest."

Nii oligi. Kui vanasti olid peoteemadeks pandavad mehed ja litsikesed, kes meile ei meeldinud, siis nüüd veetsime me terve õhtu arutades, kes meie arust sobiks presidendiks ja kes mitte. Pigem siis, kes mitte.

Aga mul on täna sünnipäeeev!

Ega ma muud tahtnudki öelda.

Kuidas ma süüa teen

Asi algas sellest, et ma läksin poodi lillkapsast tooma, aga tulin tagasi hoopis ühe tomati ja päikesekuivatatud tomatitega võiga. Nii vaatasingi ma täna külmkappi ja mõtlesin, mida teha neist eelnevaist ning kanast ja kohupiimast. Meenus, et Sten rääkis paar päeva tagasi midagi pitsast - bingo! Aga kuna mul oli lõppev nohu, tuli teha midagi nisuvaba, nii et otsustasin, et rukkijahust pitsa on just see õige

Võtsin siis selle päikesekuivatatud tomatitega või, rukkijahu ja kohupiima ning meisterdasin muretaina. Kui see külmkapis ennast kogus, praadisin ma kana ja peekoni ning lasin Stenil lõigata viiludeks tomati. Avastasin, et kapis on veel päikesekuivatatud tomateid, nii et lasin need ka ära viilutada. Seejärel toppisin muretaina ahjuplaadile, kümneks minutiks ahju ja seejärel kõik valmislõigatud asjad koos juustuga peale. Pooleks tunniks ahju, välja ja lauale. Tuli maitsev, kes sõid, need kiitsid, välja arvatud Ernst, va ebaviisakas. Aga temagi sõi mõmisedes.

***

Lillkapsavormi tahaks aga ikkagi, aga reedel ei saanud ma seda teha - kodus oli nii palju bataate, et oli vaja need koos kotlettidega ära süüa. Homme ehk?

***

Ma tean, et ma mainisin paar postitust tagasi, et minestan retseptide peale, aga kuna mulle tuli eile suur söögitegemisetuhin peale, mõtlesin vahelduseks kirja panna, kuidas ma tavaliselt süüa teen. Lühidalt kokkuvõttes ongi see selline protsess: ma vaatan, mis külmkapis tähtajale lähenema hakkab, viskan selle pannile või ahju, vaatan juurde mingi vilja, lasen selle Stenil ette valmistada ja - valmis. Või siis mõtlen välja mingi söögi, varun asjad ja lasen Stenil selle valmis teha. Ma ise tüdinen nimelt tihti poole pealt ära ja tahan hoopis Ernstiga mängida, lugeda või telekat vaadata.

Dialoog

Mina: "Appi, see Trubetsky pungiraamat on täielik pask, ma ei saa aru, kuidas see üldse välja on antud. Lihtsalt mingi suvalised dialoogid, null toimetamist ..."

Sten: "Viska minema."

Mina: "See on raamatukogust võetud."

Sten: "Hoolid ühiskonnast või mitte?"

Mina: "Ei. Või peaksingi hakkama raamatukogudes käima ja halbu raamatuid ära viskama?"

Sten: "Just, kaitsed halva kirjanduse eest."

Mina: "Või siis käin raamatukogudes roppe sõnu ja labasusi raamatutest valgendamas nagu Malle Pärn."

***

Selgus, et Sten ei tea, kes on Malle Pärn. No öelge nüüd, selliste inimestega pean ma oma korterit jagama?

Aga vähemalt sain ma oma tulevikuperspektiivid paika.

Puhkuse viimane päev

Täna on mul vanemapuhkuse viimane päev ja juba esmaspäeval lähen ma üle aastate taas tööle. Niisiis otsustasingi, et see päev tuleb veeta täpselt nii, nagu mulle meeldib ja see tähendab eelkõige mittemidagitegemist. Hommikul viisin Ernsti lasteaeda ja ise läksin kinno, sest üle aastate on uus Bridget Jonesi film kinodes - mida veel elult tahta? Film oli selline, et, nagu klassikud ütlevad "Sai naerda ja nutta, oli uurimist ja puurimist". Mõnus meelelahutus. Algselt oli plaan pärast kino veel kusagil pargipingil kohvi ka juua nagu suurlinnadaamid muiste, aga ilm oli liiga tuuline ja seelik kippus seljast lendama. Niisiis tulin koju ja avastasin, et Külli on hakanud pidama toidublogi ja see on parim toidublogi üldse, sest ta teeb süüa (vähemalt selles blogis) nii, nagu ikka tehakse. Vähemalt mina teen nii, et ma otsustan külmkappi vaadates ja vaagides, mida mul on, mida on üle ja mis hakkab halvaks minema, mida üldse süüa teha võiks. Lugesingi kõik postitused ühe jutiga läbi ja jube lillkapsaisu tuli peale. Ilmselt lähebki pärast lasteaiaskäiku suuremaks lillkapsavormi tegemiseks, sest külmkapis on mul ju veel peekonit ja mune. Ja ... muud suuremat mul polegi oma viimase vaba päevaga kavas. Võib-olla peaksin riidekappi sukelduma ja homseks beebiooperiks kleidi välja valima, võib-olla mitte. Võib-olla peaksin hoopis magama. Jah, ilmselt teengi seda. 

Ja kuna mul enne filmi oli aega üle, astusin ma H&Mi ja uudistasin veidi ringi, et mida siis seal popis ja noortepärases poes müüakse. Üsna kurb pilt oli. Veel kurvem on see, et kuna normaalsete riiete leidmine on tänapäeval paras väljakutse, siis paljud kannavadki neid riideid, mida suuremad ketipoed müüvad - kellel siis nii väga aega on ringi käia ja otsida. See viis mu mõttele, et tegelikult hoiaksid inimesed tohutult palju raha kokku, kui nad käiksid läbi stilisti juurest, kes annaks häid soovitusi, millised riided sobivad millisele figuurile, heledale või tumedale nahale jne jne. Jääks ära see kaltsude vahel ekslemine ja suurest masendusest millegi ebasobiva ostmine. Mina küll tahaks minna, aga samas, ma tahaks palju asju teha, mida ma millegipärast ei tee. 

Aga uuel teemal: ma olen veidi ärevil ka uue eluetapi ootuses: ega ma ju täpselt kujuta ette, kuidas töö ja pereelu vahel pendeldamine välja nägema hakkab. Aega niisama vedelemiseks on kindlasti vähem. Järgmisel nädalal saadan ma suve oma sünnipäevaga ka veel ära, nii et ... tuleb üks uudne ja põnev aeg.

Bucket list

Ma olen ikka vahepeal mõelnud, mis on need asjad, mis ma elu jooksul ära teha tahaksin - ja siis teinud. Suur osa neist soovidest on seotud reisimisega, mõnevõrra väiksem osa igasuguste muude tegevustega. Miks ma seda siia kirjutan - leidsin, et minust oleks tark see nimekiri visualiseerida, et lihtsam soove täita oleks. Ega seal muidugi midagi suurejoonelist või ahhetamapanevat ole.

Esiteks aga need, mis ma juba täitnud olen:

- reisinud mööda Euroopat ringi (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Riviera, Kiiev, Poola, Tšehhi ja kõik need kohad, mis mulle meelde ei tule)

- käinud nii mõnegi oma lemmikartisti kontserdil

- teinud tätoveeringu

- käinud ülikoolis

- elanud teises linnas / ühikas / üksi / koos kaaslasega / koos korterikaaslastega (ma olen nimelt tahtnud igasugused erinevad elamisvariandid ära proovida)

...

Neid asju on ilmselt veel, aga ma pole ilmselt siis mõelnud, et vohh, see kuulus kindlasti mu soovinimekirja. Sellised väikesed sündmused, nagu peod ja Smilersi kontserdid on seal ka, aga need on piisavalt väikesed, et mitte eraldi välja tuua.

Nüüd aga siis veel täitmist vajavad soovid:

- reisida VEEL. Mu nimekirjas on veel Island, USA, Jaapan, mõni paradiisimaa, Inglismaa ja Austraalia. Too viimane on seal mööndustega, sest ma olen putukafoob, Austraalias teatavasti aga ilma ei saa. Isegi sellisele hotellireisile läheks kunagi, kui jube odavalt saaks, aga ilmselt siiski viimase valikuna. Samas pole ma väga selline matka- või hääletamisinimene, sest kui ma juba reisile lähen, siis tahaks ma vähemalt ööbida mugavalt.

- minna veel paljude oma lemmikartistide kontsertidele. Nt Rammstein, Foo Fighters, Lana del Rey ja veel, veel, veel. Miks nad juba Eestis ei ole?

- minna jalka MMi, EMi või Meistrite Liiga mängule

- läbida Eesti pikim matkarada. Enne pean ilmselt paar lühemat läbima, et oma füüsilist vormi testida, aga too kõige pikem oleks ikka paras väljakutse! Loomulikult peaks keegi kaasas olema, kes loodust vähem kardab, Madis näiteks

- lasta endast teha aktifoto. Ma vaatasin üks päev peeglisse, et oleks viimane aeg, sest praegu on veel kõik trimmis ja tore, aga kui kauaks? Ma ei taha loomulikult mingit pornosessiooni, vaid sellist tumetat siluettfotot, kus on aimata vaid keha piirjooned. Aga mis ma sellega teeksin? Paneksin seinale? Ilmselt mitte, arvestades, et mu kodus elab alaealisi. Endale mälestuseks oleks selline asi aga ideaalne. Ma isegi leidsin ühe sobiva koha, kus ma oma soovi teoks saan teha

- õppida juurde mõni teine kutse. Taas - ma juba leidsin sobiva, aga sel sügisel ma seda veel õppima ei lähe, vaid järgmisel

...

Tegelikult on palju asju veel, mis on seotud nende ülemiste soovidega. Näiteks tahaksin ma siduda esimese ja teise punkti ning minna mingisse teise riiki kontsertreisile. Ka viimase punktiga on seotud mõned soovid, aga et ma enne neid teha ei saa, kui kutse käes, ei hakka ma neid ka siia kirja panema. Ma ei hakanud kirja panema ka selliseid asju, mille puhul ma ei tea, kas ma neid suudaksin - nt tahaksin ma selgeks õppida veel mõne keele ja tantsu või minna joogatrenni, aga paraku pole järjepidevus mu tugevaim külg. Nii et ... 

Üsna lihtne nimekiri, kas pole? Tavaliselt on inimestel seal palju võimatumad ja huvitavamad asjad (langevarjuhüpped ja muu ekstreemsus), mis minu puhul paraku kõne alla ei tuleks. No pole minus seda adrenaliinigeeni. Kunagi väiksemana tahtsin ma veel kindlasti raamatu kirjutada, aga viimasel ajal mõtlen, et pole ju mõtet pingutada, kui on näha, et ideed pole. Pealegi ei kirjuta ma pooltki nii hästi kui Andrus Kivirähk, nii et ... Siis tahtsin ma veel välismaale kolida, aga taas on aastad oma korrektiive teinud ja ma olen mõistnud, et selline elu poleks samuti minu jaoks. Reisimine - miks mitte, elamine - ei. Olen veidi alalhoidlik, aga mis seal ikka teha. Vaatasin ka, et mu nimekirjas on kõik sellised hedonistlikud soovid, mitte midagi eriti karjääri ja perega seotut, aga eks pere ja töö on mu jaoks niikuinii esikohal, las see soovinimekiri olla hetkedeks, kui mul neist siiber saab.

Muusikaline vahepala

Ma ei tea, kas olen siin maininud, et ma fännan Foo Fightersit? Kui mitte, siis nüüd mainin. Ülemine video peaks meeldima aga ka neile, kes "Learn to Fly'st" midagi ei tea ega arva - ma muidugi usun, et selliseid ei ole, aga jumal teab, eksole.

Häda igavate riietega

Kaisa teatas mulle eile elutähtsa uudise: sel sügisel läksid moest välja kõik läbipaistvad riided ning asemele tulid lendurijakid. Nojah, mõtlesin ma, vaatasin oma riidekappi ja nägin, et mul on seal põhimõtteliselt ainult läbipaistvad riided. Olgu, püksid mitte, aga pluusid on vist küll eranditult läbipaistvad. Ma nimelt olen sellise hilpharakaliku maitsega, et kõik, mis on läbipaistev ja sädelev, soovitatavalt veel värviline ka, on mu riidekapis aukohal. Samas näiteks musta ja halli värvi lohvakad riided, mida kõik moeblogijad uuenduslikeks peavad, on minu jaoks koledad. Nii ei saakski minust kunagi stiiliikooni, sest isegi siis, kui kõik oma läbipaistvad riided ja litritega kleidid põlema panevad, käin mina neis rõõmsalt edasi.

Seetõttu tahaksingi ma rääkida (aga mitte näidata) oma uutest kaltsukaleidudest. Et herr Ernesto veetis terve eelmise nädala lasteaias, oli mul aega rohkelt käes ja millele veel seda kulutada, kui mitte kaltsukatuuridele. Kaltsukates käimine on paras õnnemäng, sest tihti ei leia midagi, aga samas kui juba midagi leida, on see "miski" ikka väga lahe. Nii ka seekord. Mu garderoob täienes ühe kolpadega punase pluusi ja halli poolsädeleva hõlsti  - mõlemad läbipaistvad - jagu ning lisaks veel sain poolkogemata endale ühe klounipildiga tuunika ka. Ega siis Ernstki tühjade pihkudega jäänud: lasteaeda sain talle vastu minna kotitäie ägedate sügisriietega, mis ma Magdast kokku kahe eurtsi eest skoorisin. Kui see pole nüüd jätkusuutlik kaubandus, siis mis on?

Nüüd saangi tööle minna uue ja ägeda garderoobiga. See kõik viis mind mõttele, mida ma vahelduva eduga ikka mõlgutanud olen: miks ostavad inimesed igavat ja ebakvaliteetset kiirmoodi, mis on nii isikupäratu, et muudab kandja samasuguseks nagu näota mannekeenid? Ma olen üks kahest inimesest, keda ma tean, kes põhimõtteliselt boikoteerib H&Mi, aga kas need teised, kes seal käivad, on tõesti rõõmsad selle üle, kui keegi neile samasuguses riietuses vastu jalutab? Võimalik, et mina olen pinnapealne, aga ma hindan riiete puhul just omanäolisust ja suht ebameeldiv oleks mõnel üritusel viibida kellegagi, kellel on samasugune kleit seljas. Kvaliteedist ei hakka ma rääkimagi, sest seda teavad vist nüüdseks kõik, et kiirmoodi õmblevad umbes Ernstivanused lapsed ja et seda tehes kasutatakse mürgiseid kemikaale. Samal ajal on aga terve Eesti täis üliägedaid kaltsukaid.

Eelmisest lõigust tuli välja teine põhjus, miks minust moeblogijat ei saaks - et ma vaid kaltsukakraami kannan, ei saaks ükski pood minuga koostööd teha ja nii ei saaks ma - nuuks - raha ega tasuta kraami. Milleks siis üldse midagi teha, kui raha ei saa, eksole? No ja kes viitsiks vaadata pilte ägedatest riietest, mida nad ise eales osta ei saa, sest neid lihtsalt pole enam?

Nali naljaks, tegelikult on taaskasutus mulle nii südamelähedane teema, et ma muutun sellest rääkides liiga emotsionaalseks.

Eluvalikud

Lasteaiaga harjutamise periood, mil ma pooled päevad rühmas kaasas olin, panid mind mõtlema sellele, et ilmselt oleks minu jaoks õige elukutse just lapsehoidja oma. Mulle tohutult meeldib lastega tegelda, nendega koos olla ning elu on ka näidanud, et ma olen neis tegevustes ka päris hea. Vähemalt lapsed arvavad nii. Ilmselt on minu populaarsuse põhjuseks minu kindlameelne iseloom ja see, et ma ei lase endale pähe istuda. Või mingid muud põhjused, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lugesin täna Kristallkuuli blogist identiteedikriisi ja sotsiaalse surve kohta ja jäin mõtlema, nagu seda minuga ikka juhtub. Et paljud valikud, mis ma olen oma elus teinud ja mis on mind siia toonud, on tingitud paanilisest hirmust, et äkki mingil hetkel pole mul piisavalt raha ja see piisavalt pole mitte ma -ei-saa-välja-sööma-minna-piisavalt, vaid et äkki ma ei saa mingil hetkel maksta üüri või osta toitu. Selline alateadlik hirm on mind saatnud keskkooli lõpust saati, sest mul ei ole kunagi olnud võimalust jääda loorberitele puhkama või "ennast otsima", samal ajal kui keegi teine minu identiteedikriisi kinni maksab. Ikka ise, ikka ise. Nii olen ma kõikunud oma tööelus päris pika pendli otsas ja töötanud näiteks nii grillmeistri, lihaosakonna juhataja, jäätisemüüja, tõlkija ja nüüd kujundajana. Olnud neis ameteis väga hea, muide, sest ... noh, ma juba mainisin seda paanilist hirmu. Sama hiiglaslik on see hirm töö kaotamise ees.

Mu praegune töö on tõeline õnnistus minusugusele töökale introverdile, sest ma saan seal tegelda piisavalt huvitavate asjadega. Ma olen, noh, lihtsamalt öeldes kujundaja, aga see hõlmab ka palju kujundamisvälist tööd, nii et tegelikult ma ei oskagi öelda, kes ma olen. Ma just täna mõtlesin, kui tohutult mul vedanud oma töökohaga on - kindel tööaeg, aga samas mitte liiga range nagu näiteks poes, pole mingit öötööd või hilisõhtust tööd, töötajaid hinnatakse ja koolitatakse (kujundajaks õppisin ma alles tööl käies), väike kollektiiv, mis tingib personaalse lähenemise ning minu jaoks kõige olulisem: ma saan teha oma tööd rahus ja vaikuses ja üksinda. Need tingimused ei tundu võib-olla sellised, mille pärast taevast tänama peaks, aga mina tänan, sest ma olen töötanud ikka sellistes tingimustes, et anna olla. Teinud näiteks 15-tunniseid vahetusi ja avanud poode ja igasuguseid sääraseid asju. Enam ei taha.

Aga äkki, kui mul oleks olnud võimalus lebotada ja valida vähemtasustatud amet, oleksin ma hakanud hoopis lapsehoidjaks?

Lasteaiaaeg on käes

Naljakas on kuulda, kuidas nii paljud emad räägivad, et nad ei taha nutvat last lasteaeda maha jätta, või rõõmustavad, kui laps juba esimesel päeval rõõmsalt tagasi vaatamata võõrasse kohta mängima jääb. Võimalik, et ma olen imelik, aga ma olen teistsugune - kui ma nägin, et mu esimesel äraminekupäeval Ernst nutma hakkas, langes mul kivi südamelt ja mitte sellepärast, et ma sadist oleks. Hoopis sellepärast, et vaikselt mängima jäämine, mu lahkumise mittemärkamine või siis mu lahkumise märkamine ja sellest mitte välja tegemine on palju hullemad. Seda on öelnud kogenud lasteaiakasvataja (ma tunnen üht ikka väga lähedalt), et kõige hullem on see, kui laps endasse tõmbub ja omaette hoiab, ning palju parem on, kui laps kohe oma emotsioonid välja elab. Nii on lihtsam edasi minna. Issand, lapsed hakkavad nutma ju isegi siis, kui neilt mänguasi käest võtta (ausalt, ma ei tee selleteemalisi inimkatseid), mis siis neilt oodata, kui nende lihane ema nende silme all lahkub?

Nende paari harjutamisnädala jooksul olen ma päris spetsiks saanud lasteaiateemades: mida peaks tegema ja mida pigem mitte. Näiteks olen mida valinud järjepidevuse taktika, mis lihtsamalt kirjeldades tähendab seda, et ma lähen iga päev hommikul ära, mitte ei jää mõnel järgmisel päeval kauemaks või hoopiski terveks päevaks lasteaeda hängima. Õnneks on mind õnnistatud küllaltki tugeva enesekontrolliga, et isegi kui ma kuulen solvunud nuttu, ei jookse ma tagasi või ei masendu uksel. Tagasiminek oleks siis kõige halvem asi, mida teha, sest isegi 1,5 aastane saab aru, et ahhaa, nii ma saangi siis oma tahtmise! Niisiis kõnnin ma pärast hüvastijättu tagasi vaatamata välja ning kuulen juba riietudes, et nutt lakkab. Tagasitulekuaega olen ma päevhaaval pikendanud, sest kui järele lähen, siis ootab mind seal laps, kes ilmselgelt tahaks veel kohapeal mängida - milleks siis inimesele rõõmu keelata?

Teine taktika, mida rakendan, on entusiasmi täis bussisõidud lasteaeda. Ma hüppan ja hõiskan ärkamisest saati Ernstile, kui äge see on, et ta saab lasteaeda minna ja seal putru süüa ja mängida. Ta vaatab mind küll nii, nagu segaseid ikka vaadatakse, aga on ilmselgelt võtnud omaks arvamuse, et kui isegi selline külm kala nagu mina millegi üle nii rõõmustab, peab see midagi lahedat olema. Nii viin ma lasteaeda ühe rõõmsa lapse, mitte ei vea teda jalgupidi uksest sisse. Eks see rõõm hajub neil hetkil, kui ta aru saab, et ma ikkagi lähen ära, kuid nagu kuulnud olen, vaid natukeseks.

Minu suureks kergenduseks on herr Ernst korraliku närvikavaga laps, kes harjub iga päevaga aina enam ja käitub lasteaias korralikumalt kui kodus. Iseseisvamalt ka, sest kodus leiab ta ikka mingi hetk, et mina võiks neid asju teha, mida tema ei viitsi - söömine nt. Eneseteenindamisoskused on aga silmnähtavalt paranenud. Olen ka kullipilgul jälginud, ega mõnest nurgast stress kimbutama hakka, aga tundub, et mitte. Õhtuti on ta ikka rahulik ja mängib rahus üksinda, nutu- ja jonnihood puuduvad. Nii et emasüda on oma otsusega väga rahul.

Koolinostalgiat

Madis tuletas mulle eile meelde, et me läksime 20 aastat tagasi esimesse klassi. 20 aastat! See tundub nii pikk aeg, aga ma pole ju nii vana? Olgu, olgu ... Ma mäletan sellest aastatetagusest sündmusest vähest: et oli jube palav, ma kartsin, et ma ei kuule oma nime, et tegelikult mind on kuidagiviisi nimekirjast välja unustatud (mul on need hirmud erinevates kohtades siiani esindatud), meile anti kingituseks hambahari ja et mul oli seljas ruuduline kleit. Muu kõik on ununenud, mis pole ajavahet arvestades sugugi imestamapanev. 

Aga kooliaeg oli iseenesest lahe. Ainus, mida ma ei sallinud ja mille vajalikkusest ma siiani aru ei saa, olid käsitöö- ja kunstitunnid. Ja kehaline kasvatus, aga see on juba pikem jutt. Käsitöö ja kunst on mu jaoks sellised ained, mis peaksid olema rangelt vabatahtlikud - enamik käiks neis niikuinii, sest seal saab lihtsalt hindeid, aga minusugused lõngapõlgurid saaksid sel ajal muid ja vajalikumaid asju teha. Eks ma tegin ka - juba toona sain ma aru, et pole mõtet oma aega selliste igavuste peale kulutada ja kuigi mu käsitööõps ütles, et ma ei saa kunagi mehele, kui ma pilutada ei oska, olen ma praegu siiski väärikas abielunaine. Ja - uskumatu küll - Sten ei nõudnud mult tutvuse algul pilutatud liniku meisterdamist või isekootud sokipaari. Võimalik muidugi, et ta ootab neid vaikselt siiani, aga ma igaks juhuks ei küsi.

Kehalise kasvatuse suhtes olid mul palju sügavamad tunded, sest ma vihkasin kirglikult võrkpalli (teen seda siiani), aga kehkaõps sai orgasmi iga kord, kui ta kuulis sõna "võrkpall", No ja kõik võivad nüüd ise arvata, millega meil tunnis kõige enam tegeleti. Üks viis teiseni ja nii puudus gümnaasiumis mu tunniplaanist täielikult selline aine, nagu kehaline kasvatus. Mul on tohutult kahju, et selline jube õpetaja on minus tekitanud täieliku spordifoobia, sest eeldusi mul ju justkui oleks: ma võin käigupealt silla maha visata või ennast muudmoodi painutada, ma võin joosta pikki maid, ronida rööbaspuudel ja kukerpallitada nii, et maa must, samuti olen ma väga tugev, aga jah, see võrkpall. Kogu mu eelnevalt nimetatud oskustepagas ei huvitanud õpetajat, sest ma vihkasin võrkpalli ega häbenenud seda talle ka üks kord öelda, kui me (minu arust) juba liiga palju võrku mänginud olime.

Oijah, ma olin vist üldse selline kummaline inimene, kes läks rõõmuga keemiatundi, aga põgenes kunstitunnis, Eks ma olin reaktsioonivõrrandite lahendamisel muidugi kõva käsi ka.