Lasteaiaga harjutamise periood, mil ma pooled päevad rühmas kaasas olin, panid mind mõtlema sellele, et ilmselt oleks minu jaoks õige elukutse just lapsehoidja oma. Mulle tohutult meeldib lastega tegelda, nendega koos olla ning elu on ka näidanud, et ma olen neis tegevustes ka päris hea. Vähemalt lapsed arvavad nii. Ilmselt on minu populaarsuse põhjuseks minu kindlameelne iseloom ja see, et ma ei lase endale pähe istuda. Või mingid muud põhjused, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lugesin täna Kristallkuuli blogist identiteedikriisi ja sotsiaalse surve kohta ja jäin mõtlema, nagu seda minuga ikka juhtub. Et paljud valikud, mis ma olen oma elus teinud ja mis on mind siia toonud, on tingitud paanilisest hirmust, et äkki mingil hetkel pole mul piisavalt raha ja see piisavalt pole mitte ma -ei-saa-välja-sööma-minna-piisavalt, vaid et äkki ma ei saa mingil hetkel maksta üüri või osta toitu. Selline alateadlik hirm on mind saatnud keskkooli lõpust saati, sest mul ei ole kunagi olnud võimalust jääda loorberitele puhkama või "ennast otsima", samal ajal kui keegi teine minu identiteedikriisi kinni maksab. Ikka ise, ikka ise. Nii olen ma kõikunud oma tööelus päris pika pendli otsas ja töötanud näiteks nii grillmeistri, lihaosakonna juhataja, jäätisemüüja, tõlkija ja nüüd kujundajana. Olnud neis ameteis väga hea, muide, sest ... noh, ma juba mainisin seda paanilist hirmu. Sama hiiglaslik on see hirm töö kaotamise ees.
Mu praegune töö on tõeline õnnistus minusugusele töökale introverdile, sest ma saan seal tegelda piisavalt huvitavate asjadega. Ma olen, noh, lihtsamalt öeldes kujundaja, aga see hõlmab ka palju kujundamisvälist tööd, nii et tegelikult ma ei oskagi öelda, kes ma olen. Ma just täna mõtlesin, kui tohutult mul vedanud oma töökohaga on - kindel tööaeg, aga samas mitte liiga range nagu näiteks poes, pole mingit öötööd või hilisõhtust tööd, töötajaid hinnatakse ja koolitatakse (kujundajaks õppisin ma alles tööl käies), väike kollektiiv, mis tingib personaalse lähenemise ning minu jaoks kõige olulisem: ma saan teha oma tööd rahus ja vaikuses ja üksinda. Need tingimused ei tundu võib-olla sellised, mille pärast taevast tänama peaks, aga mina tänan, sest ma olen töötanud ikka sellistes tingimustes, et anna olla. Teinud näiteks 15-tunniseid vahetusi ja avanud poode ja igasuguseid sääraseid asju. Enam ei taha.
Aga äkki, kui mul oleks olnud võimalus lebotada ja valida vähemtasustatud amet, oleksin ma hakanud hoopis lapsehoidjaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar