Päevakajaliste sündmustega tuleb kursis olla ja nii vaatasingi ma põnevusega uudiseid pärast luhtunud presidendivalimisi- kes on järgmine? Kui kandidaadiks tuli Kersti Kaljulaid, olin üllatunud, sest kuigi ma olin seda nime ikka varem kuulnud, siis lähemat infot mul tema kohta ei olnud. Õnneks on olemas sõber Google, kes mulle vaid mõne päringu peale kohe vajaliku teabe andis. Sarnast teguviisi, muide, võiksid kasutada kõik need, kes paaniliselt pröökama pistsid, kuidas nad ei tea, kes Kersti Kaljulaid on. Tänapäeva infoajastul on millegi mitteteadmine (ja selle üle uhke olemine) veidi rumal. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Suure guugeldamise käigus sattusin lugema Eesti naiste ahastust, kuivõrd stiilitu ikka meie potentsiaalne president on. Kuidas selline meid üldse esindada saab? Vaatasin siis pilte, eeldades, et neilt vaatab mulle vastu mõni rääbakas malts, aga tegelikkus üllatas mind: Kersti Kaljulaid on minu arvates väga ilus naisterahvas. Samas aga ei imesta ma üldse teiste naiste õeluse üle, sest teada-tuntud fakt on, et Eesti naised vihkavad üle kõige ilmas teisi naisi. Ei oska nood riietuda ega lapsi kasvatada, teevad valesid valikuid, on liiga lollid, iseseisvad ebanaiselikud ja mida kõike veel. Peaasi, et jumala eest ei ütleks midagi positiivset. Mina aga olin Kersti (mu pöördumine on muidugi prosta, aga mis seal parata) pilte vaadates rõõmus, sest minu jaoks esindab ta just sellist naisetüüpi, kes võiks olla kõigile eeskujuks: tark, asjalik ja piisavalt tagasihoidlik ning kes ei veeda hommikul tunde lauvärvi valides.
Sest milline on Eesti naiste kuvand maailmas? Ilusad, hüüatavad kõik uhkelt. Aga miks uhkelt? Mina ei ole selle üle uhke, et eestlasi vaid välimuse järgi teatakse. Pealegi kaasneb selle ilukultusega ka teine omadussõna, mida pigem varjata üritatakse: odav. Odav siis pigem mitte hinna poolest, vaid välimuselt ja olekult. Ma olen paraku kasvanud üles Tallinna ööelus ja näinud seal ikka väga kurvakstegevat naisekuvandit: kunstküünte ja -ripsmete (ja -juustega ja ...) näitsikuid, kes arvavad, et eriti ilusaks muudavad neid kilo meiki ja viis liitrit alkoholi. Loomulikult pole kõik sellised, aga ka need vähesed (ja tegelikult üldse mitte nii vähesed) suudavad seda kuvandit hoida. Oma tuttavate välismaalastega suheldes olen ka kuulnud seisukohta, et kui Eesti naistel muuks raha pole, siis oma välimuse jaoks on küll. Kas see on asi, mille üle uhke olla? Mu arvates mitte.
Ja siis tulebki presidendiks naine, kelle puhul on näha, et ta elu suurim saavutus pole kunstküüned või lainerijoon, kes on tark, soliidne ja välimuselt igati esinduslik. Kas see loeb, et ta ei kanna viimase hooaja Michael Korsi? Minu jaoks mitte. Ma arvan, et ka teiste riikide presidentide jaoks mitte. Pealegi on president eelkõige eeskujuks väikestele lastele. Algkoolis õpitakse ju põhjalikult Eesti riiki ning vaadatakse presidendi pilti jne. On ju tore, kui sealt pildilt vaatab vastu sõbralik ja soliidne naisterahvas, mitte mingi Evelin Ilvese laadne bimbo?
Inimesed, kes kritiseerivad inimesi eelkõige nende välimuse põhjal, võiksid aru saada, millal see on õigustatud. Ameerika supermodelli saates: jah, presidendivalimitel: ei.
7 kommentaari:
Eile lugesin just sel teemal üht eriti nõmedat kommentaari (mu meelest oli autoriks meesterahvas), et kui Kaljulaid või Kaljurand presidendiks saab, siis ei usu enam keegi maailmas, et Eestis oleksid ilusad naised...
Selles mõttes on Saagimi presidendiks pakkumine päris hea nali, aga karta on, et mõnele võib-olla ei tundugi see erilise naljana - Anu on ju ometi ilus!
Jah, tundub, et presidendi puhul ongi välimus kõige tähtsam, vahet pole, on ta siis tark või mitte, peaasi, et ilus.
See kehtib loomulikult vaid siis, kui president on naine.
Kusjuures, kas olete tähele pannud, et meesterahvaste kohta ei ütle keegi mitte midagi - isegi kui nad on ülekaalulised, halvasti istuvate riietega, ebaõnnestunud juukselõikusega vmt. Välimust kommenteeritakse AINULT naiste puhul. Madal, väga madal lähenemine üldsuse poolt.
Jah, keegi pole ajakirjanduses öelnud, et Mart Helme näeb välja nagu ülesöönud pervert, kuigi ta näeb.
kuigi ma mäletan, et ka Rüütli valijatel oli sageli argument, et ta on selline ilus vana mees.
Oeh, see postitus võtab mu mõtted nii ilusasti kokku ja tuletab taaskord meelde miks sa mulle nii väga meeldid :) Mu jaoks oli ka kogu see stiilitunnetuse üle kemplemine natukene jabur. Rääkimata faktist, et see on siis esimene asi millest kinni haaratakse ja mille üle ilkuma hakatase. Kuigi selle asemel võiks ju hoopis keskenduda inimese saavutustele, maailmavaadetele jne. aga ei, milleks :)
Ma arvan, et see välimuse kallal torkimine on a) kadedusest ja b) sellest, et keegi tegelikult ei tea Kersti kohta midagi ja siis on ju hea välimus hambusse haarata.
Kusjuures stiil on üleüldse nii personaalne asi, et kellelegi öelda, et tal seda pole, on veidi kummaline. Muidugi peetakse ilmselt silmas seda, et ta ei järgi moe viimast sõna või ei käi ringi nagu ülemukitud kontoripiffid.
Postita kommentaar