Kaisa teatas mulle eile elutähtsa uudise: sel sügisel läksid moest välja kõik läbipaistvad riided ning asemele tulid lendurijakid. Nojah, mõtlesin ma, vaatasin oma riidekappi ja nägin, et mul on seal põhimõtteliselt ainult läbipaistvad riided. Olgu, püksid mitte, aga pluusid on vist küll eranditult läbipaistvad. Ma nimelt olen sellise hilpharakaliku maitsega, et kõik, mis on läbipaistev ja sädelev, soovitatavalt veel värviline ka, on mu riidekapis aukohal. Samas näiteks musta ja halli värvi lohvakad riided, mida kõik moeblogijad uuenduslikeks peavad, on minu jaoks koledad. Nii ei saakski minust kunagi stiiliikooni, sest isegi siis, kui kõik oma läbipaistvad riided ja litritega kleidid põlema panevad, käin mina neis rõõmsalt edasi.
Seetõttu tahaksingi ma rääkida (aga mitte näidata) oma uutest kaltsukaleidudest. Et herr Ernesto veetis terve eelmise nädala lasteaias, oli mul aega rohkelt käes ja millele veel seda kulutada, kui mitte kaltsukatuuridele. Kaltsukates käimine on paras õnnemäng, sest tihti ei leia midagi, aga samas kui juba midagi leida, on see "miski" ikka väga lahe. Nii ka seekord. Mu garderoob täienes ühe kolpadega punase pluusi ja halli poolsädeleva hõlsti - mõlemad läbipaistvad - jagu ning lisaks veel sain poolkogemata endale ühe klounipildiga tuunika ka. Ega siis Ernstki tühjade pihkudega jäänud: lasteaeda sain talle vastu minna kotitäie ägedate sügisriietega, mis ma Magdast kokku kahe eurtsi eest skoorisin. Kui see pole nüüd jätkusuutlik kaubandus, siis mis on?
Nüüd saangi tööle minna uue ja ägeda garderoobiga. See kõik viis mind mõttele, mida ma vahelduva eduga ikka mõlgutanud olen: miks ostavad inimesed igavat ja ebakvaliteetset kiirmoodi, mis on nii isikupäratu, et muudab kandja samasuguseks nagu näota mannekeenid? Ma olen üks kahest inimesest, keda ma tean, kes põhimõtteliselt boikoteerib H&Mi, aga kas need teised, kes seal käivad, on tõesti rõõmsad selle üle, kui keegi neile samasuguses riietuses vastu jalutab? Võimalik, et mina olen pinnapealne, aga ma hindan riiete puhul just omanäolisust ja suht ebameeldiv oleks mõnel üritusel viibida kellegagi, kellel on samasugune kleit seljas. Kvaliteedist ei hakka ma rääkimagi, sest seda teavad vist nüüdseks kõik, et kiirmoodi õmblevad umbes Ernstivanused lapsed ja et seda tehes kasutatakse mürgiseid kemikaale. Samal ajal on aga terve Eesti täis üliägedaid kaltsukaid.
Eelmisest lõigust tuli välja teine põhjus, miks minust moeblogijat ei saaks - et ma vaid kaltsukakraami kannan, ei saaks ükski pood minuga koostööd teha ja nii ei saaks ma - nuuks - raha ega tasuta kraami. Milleks siis üldse midagi teha, kui raha ei saa, eksole? No ja kes viitsiks vaadata pilte ägedatest riietest, mida nad ise eales osta ei saa, sest neid lihtsalt pole enam?
Nali naljaks, tegelikult on taaskasutus mulle nii südamelähedane teema, et ma muutun sellest rääkides liiga emotsionaalseks.
4 kommentaari:
Minu jaoks on ka kaltsukariided eelistatud tavapoodide ees. Esiteks saab kaltsukast omanäolisemaid asju ja teiseks on neid asju juba kantud ja pestud ning võib kindel olla, et peale esimest pesu ei lähe need topiliseks ega keerdu.
Mõtlesin just oma garderoobi läbi ja selgus, et kõik mu lemmikkleidid on eranditult kaltsukatest.
Jah, enamus mürgisest riidevärvist on juba välja pestud. Minus tekitavad ka kantud riided rohkem usaldust, sest kui keegi on seda juba kandnud ja see pole rõvedaks muutunud, on see ilmselgelt kvaliteetne. Omanäolisus on muidugi teine väga suur pluss.
Muide, ma sain kunagi tasuta Humana-kraami. Mitte küll moeblogimise eest, aga nad kuulutasid välja moekollektsiooni-konkursi, auhinnaks sajakroonine kinkekaart; kollektsioon pidi olema neilt ostetud asjadest, keegi küll ei kontrollinud, aga ma ikkagi kombineerisin just neid, sest piirangutega on huvitavam. Mina kombineerisin ja mannekeenitasin, Kaja pildistas üles; mina olin üks võitjaid (vbla küll võitsid kõik, kes üldse viitsisid pilte saata, ega ma ei tea). Kaja ei tundnud auhinna vastu huvi, niisiis läksime realiseerisime selle Ulviga ära.
Nii et. Vahel saab tasuta nänni ka kaltsukast, tahtsin ma öelda.
Ja kaltsuka-kvaliteediloogikaga olen ma täitsa nõus. Riie on nii-öelda katsetamisvooru juba läbinud. Isegi kui asjad alati teab mis omanäolised ei olegi (eks sealgi ole hulgem ketikaupa. aga ikkagi katsetatud!)
Nüüd hakkasin lausa mõtlema, äkki peaks Puiestee tänava kaltsukale, kus ma alatasa käin, idee välja pakkuma, et ma teen nende poest ostetud kaubast moekollektsiooni, kui nad mulle tasuta nänni annavad. Sestsaadik, kui nad endale mõistliku hinnapoliitika tegid, on neilt pärit kraami osakaal mu garderoobis kõvasti suurenenud. Ainult et riidekapi koristamine on pooleli ja annab mõista, et mul on juba niigi palju riideid.
Peaksin vist sama idee Paavli kaltsukale ette söötma - kuigi neil on niikuinii palju kliente, nii et pole vast reklaami vaja.
Ma olen tegelikult päris mitmetest kohtadest näinud postitusi/artikleid kaltsukakraami kohta ja mu meelest on need palju huvitavamad kui "Särk: H&M, püksid: Lindex" stiilis moekuulutused. Rääkides lasteriietest, siis neid pole ju üldse vaja pärispoodidest osta, arvestades hinna ja kvaliteedi suhet.
Postita kommentaar