Madis tuletas mulle eile meelde, et me läksime 20 aastat tagasi esimesse klassi. 20 aastat! See tundub nii pikk aeg, aga ma pole ju nii vana? Olgu, olgu ... Ma mäletan sellest aastatetagusest sündmusest vähest: et oli jube palav, ma kartsin, et ma ei kuule oma nime, et tegelikult mind on kuidagiviisi nimekirjast välja unustatud (mul on need hirmud erinevates kohtades siiani esindatud), meile anti kingituseks hambahari ja et mul oli seljas ruuduline kleit. Muu kõik on ununenud, mis pole ajavahet arvestades sugugi imestamapanev.
Aga kooliaeg oli iseenesest lahe. Ainus, mida ma ei sallinud ja mille vajalikkusest ma siiani aru ei saa, olid käsitöö- ja kunstitunnid. Ja kehaline kasvatus, aga see on juba pikem jutt. Käsitöö ja kunst on mu jaoks sellised ained, mis peaksid olema rangelt vabatahtlikud - enamik käiks neis niikuinii, sest seal saab lihtsalt hindeid, aga minusugused lõngapõlgurid saaksid sel ajal muid ja vajalikumaid asju teha. Eks ma tegin ka - juba toona sain ma aru, et pole mõtet oma aega selliste igavuste peale kulutada ja kuigi mu käsitööõps ütles, et ma ei saa kunagi mehele, kui ma pilutada ei oska, olen ma praegu siiski väärikas abielunaine. Ja - uskumatu küll - Sten ei nõudnud mult tutvuse algul pilutatud liniku meisterdamist või isekootud sokipaari. Võimalik muidugi, et ta ootab neid vaikselt siiani, aga ma igaks juhuks ei küsi.
Kehalise kasvatuse suhtes olid mul palju sügavamad tunded, sest ma vihkasin kirglikult võrkpalli (teen seda siiani), aga kehkaõps sai orgasmi iga kord, kui ta kuulis sõna "võrkpall", No ja kõik võivad nüüd ise arvata, millega meil tunnis kõige enam tegeleti. Üks viis teiseni ja nii puudus gümnaasiumis mu tunniplaanist täielikult selline aine, nagu kehaline kasvatus. Mul on tohutult kahju, et selline jube õpetaja on minus tekitanud täieliku spordifoobia, sest eeldusi mul ju justkui oleks: ma võin käigupealt silla maha visata või ennast muudmoodi painutada, ma võin joosta pikki maid, ronida rööbaspuudel ja kukerpallitada nii, et maa must, samuti olen ma väga tugev, aga jah, see võrkpall. Kogu mu eelnevalt nimetatud oskustepagas ei huvitanud õpetajat, sest ma vihkasin võrkpalli ega häbenenud seda talle ka üks kord öelda, kui me (minu arust) juba liiga palju võrku mänginud olime.
Oijah, ma olin vist üldse selline kummaline inimene, kes läks rõõmuga keemiatundi, aga põgenes kunstitunnis, Eks ma olin reaktsioonivõrrandite lahendamisel muidugi kõva käsi ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar