03 september 2016

Lasteaiaaeg on käes

Naljakas on kuulda, kuidas nii paljud emad räägivad, et nad ei taha nutvat last lasteaeda maha jätta, või rõõmustavad, kui laps juba esimesel päeval rõõmsalt tagasi vaatamata võõrasse kohta mängima jääb. Võimalik, et ma olen imelik, aga ma olen teistsugune - kui ma nägin, et mu esimesel äraminekupäeval Ernst nutma hakkas, langes mul kivi südamelt ja mitte sellepärast, et ma sadist oleks. Hoopis sellepärast, et vaikselt mängima jäämine, mu lahkumise mittemärkamine või siis mu lahkumise märkamine ja sellest mitte välja tegemine on palju hullemad. Seda on öelnud kogenud lasteaiakasvataja (ma tunnen üht ikka väga lähedalt), et kõige hullem on see, kui laps endasse tõmbub ja omaette hoiab, ning palju parem on, kui laps kohe oma emotsioonid välja elab. Nii on lihtsam edasi minna. Issand, lapsed hakkavad nutma ju isegi siis, kui neilt mänguasi käest võtta (ausalt, ma ei tee selleteemalisi inimkatseid), mis siis neilt oodata, kui nende lihane ema nende silme all lahkub?

Nende paari harjutamisnädala jooksul olen ma päris spetsiks saanud lasteaiateemades: mida peaks tegema ja mida pigem mitte. Näiteks olen mida valinud järjepidevuse taktika, mis lihtsamalt kirjeldades tähendab seda, et ma lähen iga päev hommikul ära, mitte ei jää mõnel järgmisel päeval kauemaks või hoopiski terveks päevaks lasteaeda hängima. Õnneks on mind õnnistatud küllaltki tugeva enesekontrolliga, et isegi kui ma kuulen solvunud nuttu, ei jookse ma tagasi või ei masendu uksel. Tagasiminek oleks siis kõige halvem asi, mida teha, sest isegi 1,5 aastane saab aru, et ahhaa, nii ma saangi siis oma tahtmise! Niisiis kõnnin ma pärast hüvastijättu tagasi vaatamata välja ning kuulen juba riietudes, et nutt lakkab. Tagasitulekuaega olen ma päevhaaval pikendanud, sest kui järele lähen, siis ootab mind seal laps, kes ilmselgelt tahaks veel kohapeal mängida - milleks siis inimesele rõõmu keelata?

Teine taktika, mida rakendan, on entusiasmi täis bussisõidud lasteaeda. Ma hüppan ja hõiskan ärkamisest saati Ernstile, kui äge see on, et ta saab lasteaeda minna ja seal putru süüa ja mängida. Ta vaatab mind küll nii, nagu segaseid ikka vaadatakse, aga on ilmselgelt võtnud omaks arvamuse, et kui isegi selline külm kala nagu mina millegi üle nii rõõmustab, peab see midagi lahedat olema. Nii viin ma lasteaeda ühe rõõmsa lapse, mitte ei vea teda jalgupidi uksest sisse. Eks see rõõm hajub neil hetkil, kui ta aru saab, et ma ikkagi lähen ära, kuid nagu kuulnud olen, vaid natukeseks.

Minu suureks kergenduseks on herr Ernst korraliku närvikavaga laps, kes harjub iga päevaga aina enam ja käitub lasteaias korralikumalt kui kodus. Iseseisvamalt ka, sest kodus leiab ta ikka mingi hetk, et mina võiks neid asju teha, mida tema ei viitsi - söömine nt. Eneseteenindamisoskused on aga silmnähtavalt paranenud. Olen ka kullipilgul jälginud, ega mõnest nurgast stress kimbutama hakka, aga tundub, et mitte. Õhtuti on ta ikka rahulik ja mängib rahus üksinda, nutu- ja jonnihood puuduvad. Nii et emasüda on oma otsusega väga rahul.

Kommentaare ei ole: