28 september 2016

Sügis on käes ja langevad lehed ...

Eelmisel nädalal läksin ma tööle ja kui ma olin salamisi arvanud, et mulle pakutakse väikest sisseelamisaega, siis pidin selle lootuse kohe maha matma, sest kohe oli vaja tulistada igasuguseid pilte ja plakateid ja tõlkeid. Nädala lõpuks olin ma igatahes rohkem stressis kui mõni lasteaeda alustav siin peres. Ja kui ma siis pühapäeval töönädalale tagasi mõtlesin, leidsin, et kurat, ikka äge on tööl olla. Mulle meeldib selline eustress, mis mu tööga paratamatult kaasneb ja mu töökaaslased on ka igati vinged naised, kes ei minesta, kui ma ütlen, et Ernesto läks pooleteiseselt lasteaeda, vaid ütlevad, et nemad panid ka oma lapsed varakult lasteaeda ja on rahul. Sellist kinnitust on alati hea kuulda, sest kui kogu aeg elu lõpuni last kodus hoida tahtvate emmekeste heietusi kuulata, tuleb ikka endale ka mõte peale, et äkki ... Aga näe, tasub ikka tööle minna ja kohe kaovad süümekad.

Lasteaiasüümekad kadusid mul tegelikult kohe, sest Ernstil on null stressi ja hommikuti ta jookseb kasvatajate juurde. Lisaks ma näen, kuidas talle seal meeldib, milliseid asju ta õpib, nii et ma arvan tõesti, et ta lasteaeda panek oli mu elu üks arukamaid otsuseid. Ma ei väsi oma tüüplauset kordamast: inimesed on erinevad. Ja minu väike inimene oli juba aastasena nii sotsiaalne ja inimarmastaja, et minuga kodus passimine oli tema jaoks igav. Ma ei saa seda talle ka pahaks panna.

Uus nädal algas aga väikese köhaga, nii et kui ma esmaspäeval kogu nädala töö tehtud sain, tulin koju ja olen seda siiani. Küll aga on see eelmine töönädal mulle nii palju indu andnud, et kui ma tavaliselt vedelesin vabadel päevadel teleka ees, siis nüüd olen ma aktiivselt tuba ringi tõstnud, voodit kokku pannud ja isegi neuroloogile jõudsin täna. 

Homsest aga taas tööle, nii et ma juba hoiatan ette, et ilmselt lähiajal ma siia kirjutama ei satu.

Kommentaare ei ole: