Üks tavaline reede + strippar Marco kontsert

Reede algas tegelikult mul juba kell 3.40, kui Ernsti kõhuviirus end eriti agressiivselt väljendada otsustas. Nii veetsingi ma järgneva pooltunni erinevaid substantse küürides ja hüsteerias Ernsti kussutades. Pärast seda, kui korter oli korras ning Ernst rahunenud, läksime taas magama. Magamine õnnestus mul küll vaid mööndustega, sest mõni meist otsustas padjana mu kõhtu kasutada. Järgmine ärkamine oli kell 7.45 ja siis jätkus päev juba tavapäraselt, kui välja arvata see, et tööle ma ilmselgelt minna ei saanud. Nii me siis sõime ja mängisime klotsidega ja vaatasime raamatut, avastasin, et Ernst ei vaata mitte raamatut, vaid on esikusse saapaid ümber korraldama läinud, korjasin saapaid mööda korterit kokku, koristasin, õpetasin Ernsti koristama - nii nagu ikka. Kui päev oli poole peale jõudnud, hakkasin ma tegelema päeva põletavaima küsimusega: mida panna selga, et see sobiks nii mu ristitütre esimesele sünnipäevale kui ka strippar Marco kontserdile. Lõpuks otsustasin, et kolbad sobivad alati, ning panin selga oma lemmikpluusi ja jalga mustad püksid, lisaks veel veidi meiki ja tunduski kõik korras olevat. Kui nüüd keegi arvab, et ma seda ettevalmistusprotsessi rahus ja lõõgastuses läbi sain viia, siis ei - Ernst oli nimelt tavapärasest eleegilisemas tujus, nii et kõike, mida ma tegin, pidin ma tegema ühe käega või vahel suisa käteta, aga õnneks olen ma selles teatava vilumuse juba omandanud. Muidu poleks mul Ernsti süleshoidmise vastu midagi, aga mul ju vaja ennast siiski Marco jaoks ette valmistada, nii et veidi oli see ringitassimine siiski häiriv. Kõigele vaatamata sain ma siiski nii ennast kui ka Ernsti riidesse ja võisime välja minna. Ilm, muide, oli kõike muud kui jalutamiskõlbulik, nii et mu suurejooneline plaan läbi Tallinna jalutada kukkus läbi juba eos. Läksime siis hoopis Epu tööle, sest Epp teatas, et neil jagatakse seal tasuta riideid. Mis oleks parem viis minu kuhugi meelitamiseks? Ei, paremat viisi pole. Nii ma siis andsin teepeal Ernsti Stenile ja jooksin ise kleitide manu. Tavaliselt ei pea ma riiete proovimist väga rõõmsaks tegevuseks, sest ma avastan, et ma olen paks, kole, ebanaiselik, kummalise figuuriga jne jne. Seekord aga mul vedas, sest kõik pakutavad riided sobisid nagu valatult ja seega sain ma endale hunniku uusi ja ägedaid riideid. Muide, ma ei saa jätta vahele mainimata, et selline taaskasutusviis on mu lemmik - inimesed annavad asju, mida nad ei tarvita, täiesti tasuta edasi. Ma ise rakendan seda Ernesto asjadega ja olen jube rõõmus, kui kohtan endasuguseid. Nii, see oli mu taaskasutusjutu lõpp.

Pärast mõnusat kleidiproovi läksin ma bussi peale ja sõitsin oma ristitütre sünnipäevale. Enne oli mul aga vaja lahendada järjekordne probleem: kus pakkida kingitus? Olin valinud kingiks armsa ja roosa nukukese, aga selle pakkimine osutus kaelamurdvaks ülesandeks. Olin jooksnud terve kesklinna läbi, aga kusagil ei osatud seda pakkida ning nüüd jäin ma lootma Õismäe peale. Õigesti tegin, sest kui kusagil mujal ei saa, siis Õismäel ikka saab. Kõike. Paraku püsis see pakkimispaber kingi ümber umbes 10 minutit, sest sünnipäevalaps haaras kingi kohe, kui seda nägi, ja rebis paberi ümbert. Õnneks meeldis talle ka nukk - lastele on nimelt jube keeruline midagi kinkida, sest nad ei oska isegi ebameeldiva kingi puhul teeselda, et äge on. Kohe antakse meeldimisest või mittemeeldimisest teada.

Sünnipäev ise oli hästi armas ja läbimõeldud. Mul oli ka hea meel, et ma Ernsti koju jätsin, sest nii sain ma oma ristitütart nunnutada ja üldse ennast vabamalt tunda. Lisaks tundsin ma kogu seda beebikuhja vaadates (üks alla-aastane külaline oli veel), et jumal tänatud, et Ernst enam selline pole. Sellised mittekõndivad beebid on nunnud vaid kaugelt vaadates, endale koju tahaksin aga sellist, kes juba ise saab sinna minna, kuhu tahab, nii et ei aitäh, endale enam juurde ei soovi. Samas aga mu ristitütar ise on nii nunnu ja armas, et ma oleksin hea meelega terveks nädalavahetuseks temaga mängima jäänud - aga ei saanud, sest Halloween juba ootas ja koos temaga juba Punane maja.

Pärast armsat ja roosat pidu suundusin ma hoopis teistsugusele peole - Loomelinnakusse Punasesse majja. Ma olen mööda Loomelinnakut küll ja veel ringi kooserdanud, aga Punasesse Majja pole mu jalakesed veel jõudnud. Nüüd siis jõudsid ja ... ma ei saa öelda, et ma just hullult pettunud oleksin, sest ma olen selliste kipakate kohtadega juba harjunud, aga mind ikkagi häirib, et tänapäeva hipsterikohad pööravad elementaarsele mugavusele ülivähe tähelepanu, aga hinnad lükkavad ikka lakke. Punases Majas oli näiteks nii külm, et sooja sai vaid puhuri ees istudes ning tualettruumid asusid õues. Õues! Ma pole just väga pirtsakas inimene, kellele kõlbaks vaid kuld ja kard, aga no elementaarseid vajadusi sooviksin ikkagi mugavamalt rahuldada. Ilmselt aga olin ja olen ma ainus selliste ebanormaalselt kõrgete nõudmistega, sest teistel oli peol väga lõbus. Äge oli ka vaadata, kui palju vaeva olid inimesed oma välimusele pühendanud, terve koht oli täis kõiksuguste maskide ja grimmiga inimesi. Alguses mängis Igor plaate ja et ta oli enda jaoks taasavastanud üheksakümnendad, oli rahvas hullumas - klassiõhtute muusika ikkagi ju! Rahvas käitus nagu mõne rokkstaari kontserdil, hüppas lava ees ning üritas lavale ronida. Mu silm seletas ka mõnesid segaduses näoga välismaalasi, kes ei suutnud aru saada, miks rahvale selline jubedus nii hästi peale läheb. Ilmselt arvasid nad, et see on meie praeguse aja tippmuusika.

Mõtlesime siis Epuga, et kuna me ilmselt kunagi vabatahtlikult enam Marco Tasase kontserdile ei satu, siis vaatame ühe laulu ära ning tuleme tulema. Nii me hängisime siis tagaruumis ning rääkisime intelligentsetel teemadel, täpsemalt Eesti üheksakümnendate muusikast. Meie mõnusalt vaikne olek katkes aga siis, kui tagaruumi saabus Marco oma kaaskonnaga. Korraga oli ruum täis sädelevaid riideid, kädinat ja pildistamist. Riided, mis seal ringi lehvisid, tekitasid minus veelgi suuremat huvi, aga kui ma nägin, millised need seljas välja näevad, sai minugi tolerantsus otsa. Ma pole absoluutselt selle vastu, kui inimesed kummaliselt riietuvad või ennast suisa vastassooks teevad, aga kõike peab tegema professionaalselt. Marco aga on oma välimuse nii viimasele piirile nihutanud, et ta ei meenuta enam inimest, vaid mingit õlitatud küborgi ja no professionaalsusest jäi ka asi kaugele. Kui Igor lavalt tuli ning sinna Marco lasi, oli tasemevahe nii tuntav, et me otsustasime ruttu põgeneda. Sama tegi, nagu ma hiljem nägin, ka suurem osa rahvast, seega olin ma tegelikult kontserdil vaid väga mõttelise osa.

***

Ülejäänud nädalavahetus möödus meil rahulikult. Laupäeva koomasin ma maha ning pühapäeval koristasin, tuulutasin kappe, panin puslesid kokku ja lõikusin vanadel mantlitel nööpe eest. Tavaline nädalavahetus ühesõnaga. Ja nüüd - tööle tagasi!

Kuidas ühildada kodu ja töö?

Ausalt, ma tegeleks muuga ka kui virisemise ja vingumisega, aga kuna algamas on aasta rõlgeim kuu ja mul on ikka veel krooniline köha, siis leidsin, et pole veel põhjust positiivsete nootide jaoks.

Ernst jäi kolmapäeval tõbiseks ja on seetõttu olnud siiani kodus. Enne mu emaga ja nüüd minuga, sest kas ma olen maininud, et tööl on hullumeelselt kiired ajad? Või on see kiirus lihtsalt fabritseeritud, ei mina tea, fakt on aga see, et tööd on palju kuhjunud. Et ma aga täna kodus olen ja saanud seetõttu aega veidi mõelda, on mul tekkinud tähtis küsimus:

Kuidas olla hea ema, kui sa käid täiskohaga tööl?

Asi pole selles, et Ernst kurdaks, oh ei! Tema tunneb ennast lasteaias nagu kala vees ja isegi siis, kui ta õhtupoolikud mu emaga veedab, sest mina olen kauem tööl, on ta rõõmus. Ma olen kullipilguga jälginud, ega kusagilt stressialgeid paista, aga ei. Praegune haigus on ka rohkem liigsest rosinasöömisest. Aga mina? Ma viin Ernsti kõige esimesena lasteaeda ning võtan ta ära ühena viimastest, seejärel viin ta läbi umbes Tallinna koju ja proovin need paar tundi enne magamaminekut mängida, sättida asju korda, valmistuda järgmiseks päevaks ja ... siuh, ongi päev läbi. Ma tunnen, et ma ei jõua ajaliselt teha kõiki neid asju, mida ma tahaksin Ernstiga teha. Nädalavahetused on teine lugu - siis hullame me rõõmsalt ringi, aga just argipäevadel? Sellest ei räägi ma üldse, et ma ei jõua õhtul süüa teha või koristada või rääkimata sellest, et näiteks ise korralikult süüa või raamatuga maha istuda. Just praegu meenutasin, et viimati sõin ma korralikku sooja toitu teisipäeval.

Nii ma püüangi välja mõelda, kas muuta oma suhtumist või midagi muud. Ilmselt suhtumist, sest muud pole ju muuta. Aega kusagilt rohkem välja ei võlu, sest ma ärkan kell 6, magama lähen kell 22 ja isegi siis jääb toimetamistel aega puudu.

Seega hakkasingi ma täna mõtlema, kuidas teised samas vanuses lastega emad jõuavad ennast töö ja kodu vahel jagada? Samas on mul ka tekkinud tunne, et ma olen vähemalt Ernsti lasteaiast ainus, kes tööl käib, sest kõik teised võtavad vabu päevi, lähevad lastele poole päeva pealt järele ja võtavad terve koolivaheaja vabaks. Ja siis olen mina, kes ma põhimõtteliselt jooksen pärast tööd lasteaeda ja olen ikkagi üks viimastest, kes ma ainsana viin ta koolivaheajal lasteaeda. Mis töökohad need on, kust saab suvaliselt vabu päevi? Kas teised peale minu siis üldse täiskohaga tööl ei käi?

Mul endal on see töö ja kodu ühildamine hetkel keeruline, sest ma pole oma rütmi kätte saanud.

Möllumuttide aeg on läbi

Ma vist hakkakngi lähitulevikus siin blogis rohkem minevikust heietama, sest olevikust mul väga midagi rääkida pole, mis rääkida kannataks. No ma võiks ju kirjeldada oma tööpäevi või rääkida esimesest lörtsist või kuidas Ernst sel nädalal lasteaias ainus laps oma rühmast on, tulevatest jõuludest ja oma karamellikastmest, aga ausalt öeldes ei huvita need teemad isegi mitte mind ennast, nii et tuleb pöörata pilk sinna, kus midagi ikka toimus ka.

Eile kohtasin puhtjuhuslikult bussis üht kunagist koolikaaslast. Õieti saan ma teda oma koolikaaslaseks vaid tingimisi nimetada, sest tema lõpetas kooli siis, kui mina käisin kolmandas klassis ja arusaadavalt me toona ei suhelnud. Aeg aga teatavasti kahandab vanusevahesid ja nüüd, kui me mõlemad vilistlasmälumängus käime, oleme ka rohkem suhtlema hakanud. Eile siis ajasimegi veidi juttu kui mulle tuli pähe küsida, ega ta Eppu mäleta - Epp nimelt lõpetas temast aasta hiljem kooli. Nii ma siis lendasingi peale, et kuule, mu õde mäletad vä? Mäletas. Teadis veel juurde rääkida, et Epp oli kooli ajal hull möllumutt. Ma pidasin vajalikuks Epu au kaitsta ja ütlesin, et enam pole. Õhtul uurisin Epult endalt ka, mida ta arvab oma möllumuti-staatusest. Ta kinnitas seda ja lisas juurde, et oleks äärmiselt imelik, kui ta ikka veel selline oleks. Egoist, nagu ma olen, hakkasin ma kohe endale mõtlema - huvitav, milline mina abituriendina olin või õigemini - kuidas mind mäletatakse? Vaevalt, et möllajana, vaid pigem sellisena, kes igal vahetunnil suitsupausidel käis, igal reedel peol, igal muul argipäeval tööl ja mitte kunagi kehalises. Või hoopis sellena, kes koolinäidendites ikka tibisid kippus mängima? Või sellena, kellele õpetaja tihti ütles, et ei pea kontrolltööd kirjutama, sest mälumängus saavutatud punktid olid liiga head? Ega ma tea ka, aga just keskkooli viimases klassis leidsin ma, et on aeg kõike korraga teha, nii et ... võib vast möllumuti alla liigituda küll. Ja kui nüüd keegi mind kohtaks, võiks ta samuti pettunud olla, et oot, mida, miks ta korralik pereinimene on? Ja ma vastaks samamoodi: oleks imelik, kui ma ikka veel samamoodi ringi pidutseks.

Sest ega ma enam ei viitsi. Esiteks algab mu igapäevane elu hommikuti kella 6-7 vahel (ka nädalavahetustel) ja et terve päev on vaja ringi tegutseda ilma lõunauinakuta, olen ma õhtuks nii väsinud, et kui keegi tahaks veel, et ma kusagile kisasesse klubisse läheksin - ei, aitäh. See muidugi ei tähenda, et ma siiski kontsertidel ei käiks või mõnikord mõnes meeldivas kohas aega ei veedaks, aga rahvasummades enesepiinamine pole enam minu jaoks. Teiseks - ma ei arva, et lapsevanematel elu seisma jääma peaks ja et nad enam kunagi alkoholi poole isegi vaadata ei tohiks, aga siiski leian ma, et pisikest lapsukest kasvatav inimene ei peaks vedelema laupäeva hommikul joomasena kusagil baaridiivanil või lällama keset Raekoja platsi. Mitte, et ma seda ka enne teinud oleks ... Pealegi on pohmakas vedelemine minu jaoks täiesti välistatud, sest mul oleks ääretult piinlik öelda Ernstile, et kuule, ma ei saa sinuga mängida, jube sitt on eilsest alksikogusest olla.

Nii et möllumuti ajad on nüüdseks seljataga ja ega ma kahetse ka. Elu on liikunud hoopis meeldivamatesse suundadesse. Ahjaa, kui ma ütlesin, et ma lähen Halloweenil Marco Tasase kontserdile, siis ma mõtlesin, et tulge teie ka! Reedel, Punasesse Majja. Igor mängib seal plaate ka ja see on siis tegelik põhjus, miks ma sinna lähen.

Keskkoolilõpust

Kuna ma siiski otsisin välja oma keskkoolilõpuaegsed postitused, siis siin on üks, mis on kirjutatud kohe pärast lõpuaktust:

Meie jaoks on nüüd keskkool läbi.

Aktuseks valmistumine algas mul juba eelmisel päeval ja tipnes hommikuse juuksuriskäiguga. Kõik pidi ikka perfektne olema. Kooli jõudes hakkas pihta närvitsemine, mis on küllaltki tavaline sel puhul. Noh, sellised tüüphirmud, et konts läheb katki, kleit kukub seljast ära ja tegelikult ma ei saagi üldse diplomit, mis kunagi täide ei lähe. Aktus iseenesest oli tavaline ja ilus, palju kõnesid, pildistamist, lõputunnistusi, kiituskirju, ilusaid riideid ja lilli. Eks te teate ju, milline koolilõpuaktus on. Säravaim moment oli meesteansambli esinemine oma tuntud headuses.

Lõpupidu toimus kusagil Tuhala kandis ja õnneks ei rikkunud seda praegusele ajale tavalised vihmasajud. Sõitsime me sinna maasturlimuga, kus ka palju nalja sai. Pidu oli ka selline tüüpiline ja oleks kindlasti palju igavam olnud, kui poleks olnud telekat ja sealt tulevat Hispaania-Itaalia mängu. Mõnus oli. Et ma aga alkoholi juua ei saa, tulin ma millalgi keset ööd koos veel paari inimesega ära, et kodus kenasti jaanipäevaks välja puhata.

Nüüd aga tähtsamate asjade juurde. Jah, teil on õigus, kui te arvate, et jutt käib EMist.

Hispaania-Itaalia kohtumine lõpes, nagu praegu üsna tavaline on, penaltiseeriaga, kus Iker väga head tööd tegi, Buffoni üle mängis ja Hispaania võidule viis. Poolfinaalis kohtus ta Venemaaga ning mängu eel kartsin küll, et Venemaa võita võib. On nad ju väga tugevalt mänginud ning ainuke, kellele kaotanud, oli alagrupimängudes Hispaania(irw). Ajalugu kordus ja Hispaania võitis jälle. Vene täht Arshavin, kellele Barca juba pakkumise on teinud, oli täiesti kustunud. Mina Barca asemel mõtleks järele, kas ikka võtta nii ebastabiilne mängija.... Või rõhuda kvaliteedile, nt. Torres ja Villa, Hispaania ründajad, ei sähvata võibolla nii kõvasti, aga on raudselt stabiilsemad mängijad.

Finaalis kohtuvad Saksamaa ja Hispaania. Ideaalfinaal, sest kokku lähevad kaks Euroopa jalgpalliriiki. Elame näeme, aga mina usun, et kord tuleb ka Hispaania aeg, viimati võitsid nad suurturniiri ju 60-ndatel.

 

Nostalgiast ja sarjadest ja raamatutest ja Halloweenist

Ma olen vahepeal saanud endale maailma rõlgeima kõha, nii et ma käin ringi nagu tuberkuloosihaige. Miks ma küll ei osanud hinnata seda aega, mil ma terve olin? Head mõtted tulevad alati hiljem.

Siis sattusin ma lugema ühe oma kunagise klassivenna blogi, kes millegipärast enam ei kirjuta, aga kes toona kirjutas ikka päris hästi. Lugesin ja lugesin ja meelde tulid need ajad, mil ma Tartus elasin ja ülikoolis käisin. Olid alles ajad. Lugesin veel edasi ja meelde tulid keskkooliajad, täpsemalt viimane klass ja lõpetamiselevus - kas kõik ained saavad ikka tehtud ja raamatud tagasi antud ja eksamid piisavalt hästi sooritatud. Kui ma millalgi viitsin, siis ma loen enda tolleaegsed postitused ka läbi, sest põnev on meenutada, milline trall siis käis. Lisaks kooli lõpetamisele tegelesin ma toona veel aktiivselt mälumänguga ning käisin tööl ja pidudel - ma ei tea, kuidas ma jõudsin? Praegu küll enam ei viitsiks, aga eks vanus ole ka juba pea kümme aastat edasi liikunud. Praegu valmistab piina juba pärast kella 22 üleval püsimine, aga seda pigem sellepärast, et igaargipäevane äratus on siinmail punkt kell 6. Jube, ma tean.

Igasuguseid vanu jutte lugedes hakkasin ma mõtlema, et peaksin ise ka aktiivsemalt igasuguseid igapäevaelulisi seiku üles tähendama - pärast on hea lugeda ja meenutada. Tollal tegin ma seda rohkem, praegu millegipärast vähem. Aga millest siis praegu kirjutada oleks? Näiteks sellest nädalavahetusest, mil Sten viis Ernsti ooperisse ja mina ise haigena kodus vedelesin? Või kuidas täna Ulvi külas käis? Kuidas ma oma pulmakleidi ära andsin? Tööst? Igapäevasest graafikust ning lasteaia-töö vahel pendeldamisest? Ma ei tea, võib-olla peaks, aga mul on argipäevadel vaba ajaga kuidagi kitsas käes. Koju jõuan ma u kell 18, siis on kaks tundi aega süüa, mängida ja pesta ning siis on juba magamaminekuaeg käes. Jah, ka minul. Täna võiksin siis nädala kokku võtta, aga kuidagi ei viitsi, sest Sten tegi just valmis õunakoogi ja ma kiirustan seda sööma. 

Tegelikult tahtsin ma veel öelda, et mulle meeldib tohutult Sony pealt jooksev "Versailles", aga ei meeldinud üldse BBC "Sõda ja Rahu". Aadellikkusest polnud seal nimelt jälgegi, isegi mina olen rohkem aadel, kui nemad seal kokku. Küll aga tekitas see mus soovi ... "Sõda ja Rahu" läbi lugeda. Mul on endal ka häbi, et ma seda siiani teinud pole, aga parem hilja kui mitte kunagi. Praegu aga lõpetasin just paari Jerome K Jerome'i raamatu lugemise, nii et ma mõtlengi praegu, kas alustada "Sõja ja Rahuga" või võtta ette Jonas Jonassoni uus raamat. See on raske valik, kas teate? Võiks ju mõelda, et vahet pole, mis järjekorras lugeda, aga on ikka vahe küll. Muide, rääkides Jonas Jonassonist, siis ma loodan, et kõik siinviibijad on neid ikka lugenud, eks? Ja raamatunimekirja juurde tagasi tulles, siis Sten loeb praegu Stephen Kingi "It'i", aga ma loodan, et kui ta selle lõpetab, võtab ta ette minu soovitatud Urmas Vadi raamatu "Tagasi Eestisse". See on ka selline veits kiiksuga raamat ja kiiksuga raamatud on siin peres väga armastatud.

Ma saan aru, et kõik tahavad juba teada, kuidas ma Halloweeni veedan. Pole vaja kauem piinelda: ma lähen Marco Tasase kontserdile.

Kui mina alles noor veel olin

27 pole küll veel mingi vanus, üritan ma endale sisestada, aga sellegipoolest arvan ma, et võin juba väriseval häälel kasutada lauset "Oh, mina alles noorena ..." ja siis kõiki endast nooremaid patroniseerivalt vaadata. Kõige rohkem vaatan ma sellise pilguga iseenda mitmete-setmete aastate taguseid mõtteid ja käitumisi ning kui mul poleks seda blogi siin, mis kõik mustvalgel tallel hoiab, ei usuks ma ise ka, kui lihvimata ma olin. Mul oli tohutult igasuguseid põhimõtteid ja õigesti elamise viise, mis pidid garanteerima õnneliku elu ja hoidku jumal, kui keegi teine nende vastu eksis - kohe saabus täielik hukkamõist. Ma vist kirjutasin ka kunagi, miks kõik ei võiks olla sellised nagu mina? Kõige kurvem on see, et ma tõesti mõtlesin nii.

Aga on raske minna elust läbi nii, et tuuled ja tormid nurki ei kuluta. Nii näiteks ei arva ma enam, et täisväärtuslikud inimesed on ainult ja AINULT need, kes on ülikooli lõpetanud, kes on karjääri teinud ja kes, ninast veri välja, meeletult tööd rügavad. On ju ka teisi elamisviise. Teiseks olen ma õppinud aktsepteerima inimesi, kes on minust erinevad. Ma tean, et see kõlab loogilise tarkusena ja enda arvates olen ma kogu aeg hullult tolerantne olnud, aga tegelikult mitte. Tähendab, ma olen kogu aeg olnud tolerantne rasside ja vähemuste suhtes, aga mitte nt inimeste suhtes, kes tööd ei tee või liiga palju lapsi saavad või kooli ei lõpeta või pidudel ei käi või vabal ajal kodus istuvad või imelikke riideid kannavad ... ma võiks seda nimekirja jätkata. Enne oligi nii, et kui ma mõnda sellist isendit kohtasin, lõi mu mõtetest kohe läbi hukkamõist: kuidas ta saab? Isegi oma tuttavate ja lähedaste suhtes: miks ta sellist asja õppima läks? Miks ta selle inimesega koos on? Miks ta sellist tööd teeb? Miks ta igal reede õhtul väljas ei viitsi käia? Jube, eks? Ma ei tahaks küll klišeedesse laskuda, aga selle kauni aja jooksul, mil ma kodus sain olla ja avastada, millised pealiskaudsed inimesed kõik teised on, sain ma ka sellest aru, kui pealiskaudne ma ise olin olnud. See arusaam ei tulnud hetkega, vaid kogunes tilk tilga haaval.

See ei tähenda loomulikult, et ma kõikide suhtes tolerantseks oleks muutunud. Ikka olen ma väga resoluutselt vastu šovinismile, liigsele tarbimisele, hoolimatusele keskkonna ja teiste inimeste vastu, liiga tradistioonilistele rollidele, konservatiivset elustiili peale suruvatele inimestele, keelesolkijatele ja muule säärasele ja ma väga loodan, et need vastuseisud jäävad ka püsima. Aga miks mõista hukka inimest, kes kellelegi haiget tegemata otsustab elada minust teistmoodi? Aru ma ei taipa. 

Ühe tavalise naise kroonika

Sellel ajal, kui teised naised töökohti vahetasid ning üldse igati tegusad olid, vaatasin mina päevad läbi naistepesu pilte (milline äge töö)ja pillasin oma telefoni WC-potti. Igaühele vastavalt oma võimetele, eksole. Lisaks sain ma kusagilt veel eriti rõveda nohu, mida ma paaniliselt varjata üritan, sest niigi arvatakse lasteaias, et ma üritan kogu aeg oma haiget last sinna viia ega usuta, kui ma räägin, et ta köhal on hoopis muud põhjused kui viirus või külmetus. Oeh. Nohune mina (jah, mina, mitte nina) mõjuks ilmselt veel ebausutavamalt. Tegelikult tahaksin hoopis mõne päeva täiesti maha magada ja puhata, aga selliseid luksusi minusugustele paraku pole. 

Mis veel? Tööl on üsnagi kiired ajad ja ma olen üllatusega avastanud, et olen selle ajaga, mil ma kodus istusin ja tööd ei teinud, üsna palju arenenud. Vähemalt minule endale meeldivad mu reklaamikesed rohkem, loodetavasti ka teistele. Kiired tööajad on seotud ka sellega, et mul üks koduleht rohkem hallata ja kuna see on päris uus, siis võtab ka selle hingeelu tundmaõppimine veidi rohkem aega. Igavuse üle eriti kurta ei saa. Ilmselt aina vähemigavaks läheb, mida lähemale jõulud tulevad, aga ka see-eest läheb minust mööda iga-aastane kingiostutrall, sest lõpuks otsustasime perekeskis, et kinke ei tee. Ernstile pole niikuinii vaja kinke teha, sest tal on meeletu hunnik mänguasju, millest ma ilmselt nüüd suure osa ära annan, pealegi ei saa ta kinkidest kui sellistest veel aru. Ma ei leia ka, et on aeg talle õpetada, et näed, jõulud on aeg, mil saab uusi asju. Täiskasvanutega ei tee me kinke lihtsalt sellepärast, et jube raske on a) kingisoove välja mõelda ja b) mõelda, mida kinkida. Parem on jätta siis need raskused teistele ja ise nautida mõnusat jõuluaega. No ja mitte väheoluline ole ka majanduslik külg - kuigi mulle meeldib iseenesest kinke teha, ei saa ma paraku kinkida kõigile seda, mida tahaks, aga seda, mida saaks, ei taha jälle ma kinkida. Kuna sel aastal mõtleb kogu meie pere nii, astusime koos tarbimisahelast välja. Juhuu!

Asjade asemel on mul Ernstile sügiseks ja jõuluajaks planeeritud hoopis igasuguseid toredaid üritusi. Esiteks loomulikult iganädalavahetusene kvaliteetaeg minu endaga - hindamatu! Teiseks läheme me laupäeval kolmandat korda ooperisse (beebiooperisse, ärge muretsege, teie, kes te samal ajal suurte inimeste ooperisse lähete) ja kolmandaks tahaksin ma millalgi minna Lotte kohvikusse, sest kõik, kes seal käinud on, on seda ka kiitnud, nii et miks mitte? 

Kuigi samas tundub mulle, et kõige kvaliteetsemalt veedab herr Ernesto aega lasteaias, sest areng pärast lasteaedapanekut on ikka silmnähtav. Rõõmus tuju ka. Vot näete, lasteaiapõlgurid, lasteaed polegi hirmus koht, kuhu allakolmeseid panna ei tohiks. Mitte, et ma sunniks kõiki lapsevanemaid kohe pärast sündi oma lapsi lasteaeda toppima, aga ma ei väsi kordamast: inimesed on erinevad. Mis sobib ühele, ei sobi teisele ja seetõttu ongi sellistes asjades nõu andmine äärmiselt komplitseeritud.

***

Aga nüüd on aeg minna töölt ära ja sukelduda Tallinna liiklusesse. Muide, kes enne on arvanud, et ühe väsinud lapsega Tallinna ühistranspordi tundmaõppimine meeliülendav kogemus on, siis te eksite.

Ei midagi positiivset

Nagu näha, pole ma oktoobris siia oma elust rääkima tulnudki ja eks see ole ka arusaadav, kui mõelda sellele, et uuesti tööleminek oli ikka paras elumuutus küll. Aga see pole veel kõik. Millegipärast on see kõik, mida ma ootasin, tööga eesotsas, hoopis negatiivseid tuuli kaasa toonud. Kuidagi liiga palju muresid on tekkinud ja need närivad mind seest nii, et kipuvad suisa tervise kallale ja ma tunnen ennast nagu need vanainimesed, kelle moto on, et kui hommikul ärgates midagi ei valuta, on surm kohal. Kui ma ratsionaalselt järele mõtleks, siis saaks ma tegelikult aru, et hullu pole ju midagi, aga paraku pole ma eriti ratsionaalne, küll aga labiilne ja introvertne, mis pole just parim kooslus.

Aga et mitte seosusetult ja sisutult hämada, räägin parem konkreetselt. Nimelt on sügishaigused ja üks minu äärmiselt rumal möödapanek tekitanud väikese majanduskriisi. Kas ma kunagi mainisin, et üks mu paanilisematest hirmudest on raha otsasaamine? Praegu küll nii hull lugu pole, aga sinnapoole teel ja paanitsemine aitab teadupoolest alati sellistes olukordades. Peale selle on veel igasuguseid tavalisi olmemuresid ja lapsevanemamuresid, töö ja lasteaia ühendamisest tekkinud distress ning äärmiselt rõlged sügisilmad. Kõik see kokku on toonud taas kohale depressiooni ja kui ma ütlen "depressioon", pean ma silmas haigust, mitte tusameelt.

Täna hommikul otsustasin ma jalgele tõusta ja mõelda, kuidas ratsionaalne oleks edasi tegutseda. Hetkeks tundus kõik juba päris hea ja lahendatav, sest mu põhimõte on ikka ja alati olnud "kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab". Siis aga tuli mulle meelde, et just täna õhtul on Sõpruse Puiestee kontsert, mida ma nii kaua oodanud olin ja rõõmustanud, et lõpuks näen oma lemmikbändi ... iseenesestmõista ei saanud ma sinna minna. See ei tekitanud minus just vaimustust ja nüüd olengi tusaselt kodus ja mõtlen, et elu ei tundu üldse elamist väärt olevat. Ratsionaalsed inimesed otsiksid lahendusi, muretud inimesed leiaks et probleeme pole, ekstraverdid elaksid oma mured välja sõprade peale või pidutseksid need maha. Ma ei saa aga ennast isegi purju juua, sest mu organism ei kannata enam isegi üht õllepudelt. Või kellelegi kurta. Oot, toda viimast ma just praegu teengi ju?

Igatahes on kogu see eelnev jutt mõeldud seletama seda, miks postituste intervall pikaks muutunud on. Mul pole jõudu visata nalja või kirjutada arvamusest millegi kohta, kui ma pole oktoobri algusest saati ühtegi ööd maganud. Mul pole isegi ühtegi väärt mõtet, mida blogisse kirja panna, sest mul pole filosofeerimiseks aega ning nii võib hoopis juhtuda, et neid mõtteid ei tule ka.