08 oktoober 2016

Ei midagi positiivset

Nagu näha, pole ma oktoobris siia oma elust rääkima tulnudki ja eks see ole ka arusaadav, kui mõelda sellele, et uuesti tööleminek oli ikka paras elumuutus küll. Aga see pole veel kõik. Millegipärast on see kõik, mida ma ootasin, tööga eesotsas, hoopis negatiivseid tuuli kaasa toonud. Kuidagi liiga palju muresid on tekkinud ja need närivad mind seest nii, et kipuvad suisa tervise kallale ja ma tunnen ennast nagu need vanainimesed, kelle moto on, et kui hommikul ärgates midagi ei valuta, on surm kohal. Kui ma ratsionaalselt järele mõtleks, siis saaks ma tegelikult aru, et hullu pole ju midagi, aga paraku pole ma eriti ratsionaalne, küll aga labiilne ja introvertne, mis pole just parim kooslus.

Aga et mitte seosusetult ja sisutult hämada, räägin parem konkreetselt. Nimelt on sügishaigused ja üks minu äärmiselt rumal möödapanek tekitanud väikese majanduskriisi. Kas ma kunagi mainisin, et üks mu paanilisematest hirmudest on raha otsasaamine? Praegu küll nii hull lugu pole, aga sinnapoole teel ja paanitsemine aitab teadupoolest alati sellistes olukordades. Peale selle on veel igasuguseid tavalisi olmemuresid ja lapsevanemamuresid, töö ja lasteaia ühendamisest tekkinud distress ning äärmiselt rõlged sügisilmad. Kõik see kokku on toonud taas kohale depressiooni ja kui ma ütlen "depressioon", pean ma silmas haigust, mitte tusameelt.

Täna hommikul otsustasin ma jalgele tõusta ja mõelda, kuidas ratsionaalne oleks edasi tegutseda. Hetkeks tundus kõik juba päris hea ja lahendatav, sest mu põhimõte on ikka ja alati olnud "kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab". Siis aga tuli mulle meelde, et just täna õhtul on Sõpruse Puiestee kontsert, mida ma nii kaua oodanud olin ja rõõmustanud, et lõpuks näen oma lemmikbändi ... iseenesestmõista ei saanud ma sinna minna. See ei tekitanud minus just vaimustust ja nüüd olengi tusaselt kodus ja mõtlen, et elu ei tundu üldse elamist väärt olevat. Ratsionaalsed inimesed otsiksid lahendusi, muretud inimesed leiaks et probleeme pole, ekstraverdid elaksid oma mured välja sõprade peale või pidutseksid need maha. Ma ei saa aga ennast isegi purju juua, sest mu organism ei kannata enam isegi üht õllepudelt. Või kellelegi kurta. Oot, toda viimast ma just praegu teengi ju?

Igatahes on kogu see eelnev jutt mõeldud seletama seda, miks postituste intervall pikaks muutunud on. Mul pole jõudu visata nalja või kirjutada arvamusest millegi kohta, kui ma pole oktoobri algusest saati ühtegi ööd maganud. Mul pole isegi ühtegi väärt mõtet, mida blogisse kirja panna, sest mul pole filosofeerimiseks aega ning nii võib hoopis juhtuda, et neid mõtteid ei tule ka.

Kommentaare ei ole: