27 pole küll veel mingi vanus, üritan ma endale sisestada, aga sellegipoolest arvan ma, et võin juba väriseval häälel kasutada lauset "Oh, mina alles noorena ..." ja siis kõiki endast nooremaid patroniseerivalt vaadata. Kõige rohkem vaatan ma sellise pilguga iseenda mitmete-setmete aastate taguseid mõtteid ja käitumisi ning kui mul poleks seda blogi siin, mis kõik mustvalgel tallel hoiab, ei usuks ma ise ka, kui lihvimata ma olin. Mul oli tohutult igasuguseid põhimõtteid ja õigesti elamise viise, mis pidid garanteerima õnneliku elu ja hoidku jumal, kui keegi teine nende vastu eksis - kohe saabus täielik hukkamõist. Ma vist kirjutasin ka kunagi, miks kõik ei võiks olla sellised nagu mina? Kõige kurvem on see, et ma tõesti mõtlesin nii.
Aga on raske minna elust läbi nii, et tuuled ja tormid nurki ei kuluta. Nii näiteks ei arva ma enam, et täisväärtuslikud inimesed on ainult ja AINULT need, kes on ülikooli lõpetanud, kes on karjääri teinud ja kes, ninast veri välja, meeletult tööd rügavad. On ju ka teisi elamisviise. Teiseks olen ma õppinud aktsepteerima inimesi, kes on minust erinevad. Ma tean, et see kõlab loogilise tarkusena ja enda arvates olen ma kogu aeg hullult tolerantne olnud, aga tegelikult mitte. Tähendab, ma olen kogu aeg olnud tolerantne rasside ja vähemuste suhtes, aga mitte nt inimeste suhtes, kes tööd ei tee või liiga palju lapsi saavad või kooli ei lõpeta või pidudel ei käi või vabal ajal kodus istuvad või imelikke riideid kannavad ... ma võiks seda nimekirja jätkata. Enne oligi nii, et kui ma mõnda sellist isendit kohtasin, lõi mu mõtetest kohe läbi hukkamõist: kuidas ta saab? Isegi oma tuttavate ja lähedaste suhtes: miks ta sellist asja õppima läks? Miks ta selle inimesega koos on? Miks ta sellist tööd teeb? Miks ta igal reede õhtul väljas ei viitsi käia? Jube, eks? Ma ei tahaks küll klišeedesse laskuda, aga selle kauni aja jooksul, mil ma kodus sain olla ja avastada, millised pealiskaudsed inimesed kõik teised on, sain ma ka sellest aru, kui pealiskaudne ma ise olin olnud. See arusaam ei tulnud hetkega, vaid kogunes tilk tilga haaval.
See ei tähenda loomulikult, et ma kõikide suhtes tolerantseks oleks muutunud. Ikka olen ma väga resoluutselt vastu šovinismile, liigsele tarbimisele, hoolimatusele keskkonna ja teiste inimeste vastu, liiga tradistioonilistele rollidele, konservatiivset elustiili peale suruvatele inimestele, keelesolkijatele ja muule säärasele ja ma väga loodan, et need vastuseisud jäävad ka püsima. Aga miks mõista hukka inimest, kes kellelegi haiget tegemata otsustab elada minust teistmoodi? Aru ma ei taipa.
2 kommentaari:
Minu meelest on üks väga tähtis ja vajalik omadus just see mõistmine, et iga inimene teeb oma valikud ise. St. kui keegi elab teistmoodi kui sina ja teeb otsuseid mida sina ei teeks, aga need ei kahjusta mingilgi määral sind ega üleüldse kedagi, siis mis vahet seal on?
Noh, et kui keegi otsustab saada viis last ja nendega kodune olla ning saadakse ikkagi hakkama niiviisi, et ühtki sots. toetust pole vaja ja keegi kõrvaline ei pea mingeid ülekandeid tegema, siis miks on kellelgi vaja kritiseerida? Kui see naine oleks tahtnud karjääri ju ta siis oleks ka selle poole püüelnud. Järelikult on ta niipidi õnnelik.
Kui keegi otsustab, et ta üldse lapsi ei taha ning eelistabki elada tööle, siis pole ühtki põhjust miks mõni lastega naine peaks tema suunas näpuga viibutama, et missseeenüüdolgu??? Selline on tema otsus ja teda teeb just selline elu õnnelikuks.
Ühesõnaga inimestele pakuvad rõõmu erinevad asjad. Ja need kaks näidet on ka äärmused. Tegelikult jääb sinna vahele tükk halli maad :)
Mina näiteks eelistan saada kõik lapsed praegu järjest, sest ma leian, et niipidi on lihtsam. Ja kui nad on juba selles vanuses, et mul pole vaja nendega kodus olla, siis tuleb teistmoodi eluetapp. Aga ometigi on teistel ütlemist, et miks küll selles järjekorras ja raudselt saan lapsi selleks, et ei peaks tööle minema. No tere-tore :)
Tead, kogu selle "ainult töötavad inimesed on väärtuslikud" jama juures, mida millegipärast kultiveeritakse, olen ma hakanud mõtlema, et tegelikult on väga paljud tööd kas täiesti ebavajalikud või suisa kahjulikud. Minu töö näiteks: maailm ei saaks otsa, kui mu tööd enam ei eksisteeriks. Samamoodi on paljude töödega. Laste kasvatamine, kas siis kodus või tööna (õpetanaja, lasteaiakasvatajana, hoidjana) on selliste ebavajalike tööde kõrval küll oluliselt kasulikum - kui läks juba arvestamiseks, mis on kasulik ja mis mitte.
Teiste elude hukkamõistmine - ma pean siis silmas normaalsete inimeste elude, mitte kriminaalide - on minu arvates ikkagi seotud kas kadeduse või alaväärsuskompleksiga. Ma tunnistan täiesti ausalt, et aastaid tagasi oli mul ka kindlasti kumbki neist, kumb, seda ma enam ei tea :)
Postita kommentaar