Ma olen vahepeal saanud endale maailma rõlgeima kõha, nii et ma käin ringi nagu tuberkuloosihaige. Miks ma küll ei osanud hinnata seda aega, mil ma terve olin? Head mõtted tulevad alati hiljem.
Siis sattusin ma lugema ühe oma kunagise klassivenna blogi, kes millegipärast enam ei kirjuta, aga kes toona kirjutas ikka päris hästi. Lugesin ja lugesin ja meelde tulid need ajad, mil ma Tartus elasin ja ülikoolis käisin. Olid alles ajad. Lugesin veel edasi ja meelde tulid keskkooliajad, täpsemalt viimane klass ja lõpetamiselevus - kas kõik ained saavad ikka tehtud ja raamatud tagasi antud ja eksamid piisavalt hästi sooritatud. Kui ma millalgi viitsin, siis ma loen enda tolleaegsed postitused ka läbi, sest põnev on meenutada, milline trall siis käis. Lisaks kooli lõpetamisele tegelesin ma toona veel aktiivselt mälumänguga ning käisin tööl ja pidudel - ma ei tea, kuidas ma jõudsin? Praegu küll enam ei viitsiks, aga eks vanus ole ka juba pea kümme aastat edasi liikunud. Praegu valmistab piina juba pärast kella 22 üleval püsimine, aga seda pigem sellepärast, et igaargipäevane äratus on siinmail punkt kell 6. Jube, ma tean.
Igasuguseid vanu jutte lugedes hakkasin ma mõtlema, et peaksin ise ka aktiivsemalt igasuguseid igapäevaelulisi seiku üles tähendama - pärast on hea lugeda ja meenutada. Tollal tegin ma seda rohkem, praegu millegipärast vähem. Aga millest siis praegu kirjutada oleks? Näiteks sellest nädalavahetusest, mil Sten viis Ernsti ooperisse ja mina ise haigena kodus vedelesin? Või kuidas täna Ulvi külas käis? Kuidas ma oma pulmakleidi ära andsin? Tööst? Igapäevasest graafikust ning lasteaia-töö vahel pendeldamisest? Ma ei tea, võib-olla peaks, aga mul on argipäevadel vaba ajaga kuidagi kitsas käes. Koju jõuan ma u kell 18, siis on kaks tundi aega süüa, mängida ja pesta ning siis on juba magamaminekuaeg käes. Jah, ka minul. Täna võiksin siis nädala kokku võtta, aga kuidagi ei viitsi, sest Sten tegi just valmis õunakoogi ja ma kiirustan seda sööma.
Tegelikult tahtsin ma veel öelda, et mulle meeldib tohutult Sony pealt jooksev "Versailles", aga ei meeldinud üldse BBC "Sõda ja Rahu". Aadellikkusest polnud seal nimelt jälgegi, isegi mina olen rohkem aadel, kui nemad seal kokku. Küll aga tekitas see mus soovi ... "Sõda ja Rahu" läbi lugeda. Mul on endal ka häbi, et ma seda siiani teinud pole, aga parem hilja kui mitte kunagi. Praegu aga lõpetasin just paari Jerome K Jerome'i raamatu lugemise, nii et ma mõtlengi praegu, kas alustada "Sõja ja Rahuga" või võtta ette Jonas Jonassoni uus raamat. See on raske valik, kas teate? Võiks ju mõelda, et vahet pole, mis järjekorras lugeda, aga on ikka vahe küll. Muide, rääkides Jonas Jonassonist, siis ma loodan, et kõik siinviibijad on neid ikka lugenud, eks? Ja raamatunimekirja juurde tagasi tulles, siis Sten loeb praegu Stephen Kingi "It'i", aga ma loodan, et kui ta selle lõpetab, võtab ta ette minu soovitatud Urmas Vadi raamatu "Tagasi Eestisse". See on ka selline veits kiiksuga raamat ja kiiksuga raamatud on siin peres väga armastatud.
Ma saan aru, et kõik tahavad juba teada, kuidas ma Halloweeni veedan. Pole vaja kauem piinelda: ma lähen Marco Tasase kontserdile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar