Sellel ajal, kui teised naised töökohti vahetasid ning üldse igati tegusad olid, vaatasin mina päevad läbi naistepesu pilte (milline äge töö)ja pillasin oma telefoni WC-potti. Igaühele vastavalt oma võimetele, eksole. Lisaks sain ma kusagilt veel eriti rõveda nohu, mida ma paaniliselt varjata üritan, sest niigi arvatakse lasteaias, et ma üritan kogu aeg oma haiget last sinna viia ega usuta, kui ma räägin, et ta köhal on hoopis muud põhjused kui viirus või külmetus. Oeh. Nohune mina (jah, mina, mitte nina) mõjuks ilmselt veel ebausutavamalt. Tegelikult tahaksin hoopis mõne päeva täiesti maha magada ja puhata, aga selliseid luksusi minusugustele paraku pole.
Mis veel? Tööl on üsnagi kiired ajad ja ma olen üllatusega avastanud, et olen selle ajaga, mil ma kodus istusin ja tööd ei teinud, üsna palju arenenud. Vähemalt minule endale meeldivad mu reklaamikesed rohkem, loodetavasti ka teistele. Kiired tööajad on seotud ka sellega, et mul üks koduleht rohkem hallata ja kuna see on päris uus, siis võtab ka selle hingeelu tundmaõppimine veidi rohkem aega. Igavuse üle eriti kurta ei saa. Ilmselt aina vähemigavaks läheb, mida lähemale jõulud tulevad, aga ka see-eest läheb minust mööda iga-aastane kingiostutrall, sest lõpuks otsustasime perekeskis, et kinke ei tee. Ernstile pole niikuinii vaja kinke teha, sest tal on meeletu hunnik mänguasju, millest ma ilmselt nüüd suure osa ära annan, pealegi ei saa ta kinkidest kui sellistest veel aru. Ma ei leia ka, et on aeg talle õpetada, et näed, jõulud on aeg, mil saab uusi asju. Täiskasvanutega ei tee me kinke lihtsalt sellepärast, et jube raske on a) kingisoove välja mõelda ja b) mõelda, mida kinkida. Parem on jätta siis need raskused teistele ja ise nautida mõnusat jõuluaega. No ja mitte väheoluline ole ka majanduslik külg - kuigi mulle meeldib iseenesest kinke teha, ei saa ma paraku kinkida kõigile seda, mida tahaks, aga seda, mida saaks, ei taha jälle ma kinkida. Kuna sel aastal mõtleb kogu meie pere nii, astusime koos tarbimisahelast välja. Juhuu!
Asjade asemel on mul Ernstile sügiseks ja jõuluajaks planeeritud hoopis igasuguseid toredaid üritusi. Esiteks loomulikult iganädalavahetusene kvaliteetaeg minu endaga - hindamatu! Teiseks läheme me laupäeval kolmandat korda ooperisse (beebiooperisse, ärge muretsege, teie, kes te samal ajal suurte inimeste ooperisse lähete) ja kolmandaks tahaksin ma millalgi minna Lotte kohvikusse, sest kõik, kes seal käinud on, on seda ka kiitnud, nii et miks mitte?
Kuigi samas tundub mulle, et kõige kvaliteetsemalt veedab herr Ernesto aega lasteaias, sest areng pärast lasteaedapanekut on ikka silmnähtav. Rõõmus tuju ka. Vot näete, lasteaiapõlgurid, lasteaed polegi hirmus koht, kuhu allakolmeseid panna ei tohiks. Mitte, et ma sunniks kõiki lapsevanemaid kohe pärast sündi oma lapsi lasteaeda toppima, aga ma ei väsi kordamast: inimesed on erinevad. Mis sobib ühele, ei sobi teisele ja seetõttu ongi sellistes asjades nõu andmine äärmiselt komplitseeritud.
***
Aga nüüd on aeg minna töölt ära ja sukelduda Tallinna liiklusesse. Muide, kes enne on arvanud, et ühe väsinud lapsega Tallinna ühistranspordi tundmaõppimine meeliülendav kogemus on, siis te eksite.
2 kommentaari:
Töö on lõbus. Mul oli ükskord üks töö, mis jälle tahtis meestepesu piltide uurimist.
Meestepesu olen ma ka uurinud, aga naistepesu on ikkagi huvitavam, pitsid ja krooked ja lipsud ... meestepesul sellist luksust pole, vähemalt mitte minu inspekteeritaval.
Postita kommentaar