Tartusse

Pühapäeval leidsin, et olen küll ühe minipuhkuse ära teeninud, ning ostsin bussipiletid Tartusse. Puhkus tuleb ikka väga mini ja kestab u 24 tundi, aga eks ma loodangi rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile panustada. Siinkohal kasutangi juhust ja reklaamin kõikidele tartlastele laupäeval Genialistides toimuvat diskot, kus Igor plaate mängib ja kus on rangelt soovitatav viibida kassikostüümis. Mina olen seal kohal vähemalt mingi aja, küll kassikostüümita, aga siiski. Ülejäänud õhtu veedan ilmselt UGs.

Aga kas Tartus mõnda uut ja head kohvikut on? Ma kasutaks oma vaba 24 tundi siis kohe täiega ära ja naudiks üksinda kohvikurõõme ka.

"Linn on minu"

Tartu oli minu oma 2000ndate lõpuaastatel ehk täpsemalt mu ülikooliajal. Põhiliselt piirnes mu liikumistrajektoor ülikoolihoonetega, kuid et ma elasin üle poole aasta Annelinnas, sain väheke tuttavaks ta selle piirkonnaga. Minu elukohaks oli tavaline kolmetoaline, aga veidi liiga ilus korter üheksakordses paneelelamus tiigi ääres. Kaugele ma Annelinna majade vahele ei sukeldunud ja piirdusin vaid maja ees asuva Maximaga, kuid et ma iga päev jalgsi kooli ja tagasi läksin, siis mingi ülevaate ma sealsest infrastruktuurist siiski sain. See infrastruktuur oli minu kui Õismäel kasvanud naisterahva jaoks üpris kodune, tegelikult ei saagi üldse öelda, et Annelinn mind kuidagi häirinud oleks, kuni lõpuks ta mind häirima hakkas. Põhjuseks see, et mu maja ees tapeti inimene ära just sellel ööl, kui ma ise ööklubist koju tulin. Pärast seda äärmiselt ebameeldivat vahejuhtumit otsustasin, et on aeg elukohta vahetada, ning kolisin ühikasse.

Kes uute raamatutega kursis on, võib ilmselt eeldada, millest ma rääkida tahan: ikka Lauri (ma loodan et autor andestab mu labase eesnimepidise pöördumise) uuest raamatust "Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis". Lauri loomingusse armusin ma tema eelmise, Kuuba-raamatu ajal, ja kuna ma ta Tartu juttude blogi vahelduva eduga jälginud olin, siis ootasin ma seda raamatut kahetise ärevusega. Esiteks suure ootusärevusega, teiseks kartusega, et äkki-äkki oli Kuubaraamat nii hea, et ükski teine raamat nii kõrgele ei küündi. Ma tean, et nii mõnegi jaoks oli "See ei ole minu Kuuba" liiga labane ja Kuubat naeruvääristav, aga minu jaoks oli see pea elupäästja, sest ma olin toona mitte just kõige rõõmsamas eluetapis ja see raamat pakkus palju nalja ja rõõmu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Õnneks ei läinud mu kartused täide ning raamat pakkus suurt lugemisnaudingut. Mõneti on see üllatav, sest raamatus kirjeldatud aeg (80ndad ja 90ndate algus) jääb minu teadvusest välja. Kaheksakümnendatel polnud mind olemas ja üheksakümnendatel ei saanud ma veel asjadest piisavalt aru, et neid mäletada. Ilmselt lugesingi ma seda hoopis teise tundega kui keegi, kes toona Tartus elas või kirjeldatud asju ja tegevusi mäletas - minu jaoks on see raamat mikroajalugu, kellegi teise mälestused ajast, mis oli enne mind. Nii nägingi ma seda kõike läbi autori silmade ja õnneks olid tema silmad ja kirjeldamisvõime piisavad, et mu ette päris selgeid pilte manada. Raamatust "See ei ole minu Kuuba" erineb "Linn on minu" muidugi oluliselt, sest tegu on juba erineva žanriga, aga ka selle poolest, et Tartu-raamatu puhul on näha suuremat eeltööd ja lugejale mõtlemist. Kui keegi mult küsiks, kumb mulle rohkem meeldib, ei oskakski ma vastata, aga kuna keegi seda ei küsi, siis jätan ma selle liigse mõttetöö tegemata.

Sisust ka põgusalt. Autoriks on Lauri Räpp ning tegemist on nostalgiaraamatuga Tartust, täpsemalt Annelinnast ning selle muredest ja rõõmudest kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel. Äratundmisrõõmu leiavad kõik, kes toona nõukaelu veidrusi läbi elama olid sunnitud või ka need, kes praegu Annelinnas kanda kinnitanud on. Aeg, mida kirjeldatakse, on naeruväärne ja isegi trööstitu, aga autor vaatab sellele tagasi helgelt ja läbi huumoriprisma, nii et isegi kõige rõlgemad meenutused (peamiselt olmest) on naljakad. Mul on äärmiselt hea meel, et Lauri stiil pole pärast Kuuba-raamatut kuivemaks muutunud - ka nüüd pidin ma vahepeal raamatu käest panema, et naerda. Ja siis uuesti. Rõõmuga leidsin raamatust ka ühe oma sugulase pildi ja isegi nime. Nüüd pean ma ise veel selle nimel töötama, et kunagi enda nime mõnest teosest leida. Olgu, nali naljaks.

Soovitan ... kõigile, kellel on huumorimeel. Ma ei arva, et selle lugemiseks peab ilmtingimata olema Tartus elanud või seal praegu elama, sest palju on asukohaüleseid kogemusi ja nalju. Lihtsalt võiks olla, nagu ma ütlesin, huumorimeelega ja avatud mõtlemisega.

Miks on kiire

Mul on tegelikult peas ringlemas palju teemasid, millest tahaks kirjutada, aga need teemad nõuavad rohkem aega ja vaikust, kui mul pakkuda on. Näiteks tahtsin ma kirjutada lapsesaamispõhjustest ja sellest, miks mina vaid ühe lapsega piirdun, jõuludest ja ühest tendentsist, mis mulle jõulude juures ei meeldi, naistest ja poliitikast ja keskkonnast ja sellest, kuidas mulle pealiskaudsed inimesed mõjunud on ... aga nagu ma mainisin, ei ole mul aega. Räägin siis parem sellest, miks mul pole aega.

Esiteks teen ma tööl tööd ja kuna jõulud on lähenemas, teen ma ka hunnikute viisi kampaaniaid. Ka sotsiaalmeedia haldamine võtab oma aja ja nii ongi, et töölt koju tulen ma kujundusi ja reklaamlauseid täis peaga. Sel ajal, mil ma tööd ei tee, tegelen ma kõikide talvele tüüpiliste kiirete asjadega. Ma olen nimelt see õudne inimene, kes hakkab iga talve alguses ohkima, kui palju pidusid ikka detsembris tuleb ja kuidas ikka neile kõigile jõuda. Seekordne peohooaeg algab juba homme, mil on PÖFFi lõpupidu. Printisin just kutse välja ja jäin veidi mõtlikuks, kui lugesin, et piduliku riietuseta sisse ei lasta. Oot, oot, see tähendab, et ma pean ennast meikima vä? Elu on ikka raske! Tegelikult lahendasin ma riietumisküsimuse ruttu, sest mul on üks pikk punane kleit, mis hästi tingimustele vastab, ja isegi soenguaja sain homseks. Homme tuleb siis kiire päev, sest ennelõunal viin ma Ernsti ema juurde, siis tulen koju puhkama ja koristama, siis juuksurisse ja siis peole. Võimalik, et siis veel kuhugi, aga ega seda ette tea.

Detsembris on veel Sõpruse Puiestee kontsert mu kõrvalmajas, kuhu ma seekord siiski minna tahaksin. Eelmine kord jäi see ära, aga sellest ei taha ma üldse rääkida. Siis on detsembri keskel, ühel päeval mu tööpidu ja Ernsti lasteaiapidu. Seejärel ERRi jõulupidu ning minu ja Raili traditsiooniline piparkoogipidu. Pärast jõule, mis sel aastal on ainuüksi minu korraldada, on veel väike teatriskäik ka plaanis ja aastavahetuseks peaks ka midagi välja mõtlema, üks kutse igatahes juba on.

Pidude vahele on veidi olmet ka. Järgmisel nädalal on vaja minna Ernstiga arstile - keset päeva loomulikult. Tegelikult oli see arstiaeg juba ära, mulle palju sobivamal ajal, aga need idikad sealt adminnist saatsid mulle meiliga vale aja, nii et ma ronisin päev varem arstile. Talvel on lapse riidessepanek teadupoolest mu lemmiktegevus ja tuulega kärutamine mu teine lemmiktegevus, nii et ei, midagi pole ette heita! Kuigi tegelikult väljendasin ma oma rahulolematust väga selgesti, sest lapsekasvatamine on mind muutnud enda õiguste eest võitlevaks tädikeseks. Enne ma selline polnud, jube ikka, mida lapsesaamine inimesega teha võib! Lisaks on vaja veel organiseerida mööblimehi üht diivanit transportima ja vaja lasteaiaasju ajada. Sellega seoses üks (retooriline) küsimus: miks inimesed ei suuda meilidele vastata?

Kõik need eelpoolnimetatud tegevused oleks palju lihtsamad, kui ma ei peaks neid suruma a) enda töögraafikusse, b) Steni töögraafikusse, c) mu venna töögraafikusse ja lõpuks veel vaatama, et Ernst oleks kindlas kohas ja hoitud. Peoleminek oli vanasti ju palju lihtsam: kleit selga ja minek! Nüüd on vaja enne Ernstile hoidja (mu ema) vaadata, Ernst Õismäele viia ja siis ise tagasi tulla, peole minna, ja Ernst ära tuua ja ... Arsti juurde oleks ka lihtsam minna, kui ma kodus passiksin. Aga ega see töölkäivate naiste ja eriti veel emade elu saagi liiga lihtne olla. Lohutan ennast vaid sellega, et mida edasi, seda keerulisemaks läheb.

Head maitsed

Mida aastad edasi, seda enam olen ma hakanud toidust lugu pidama. Heast toidust. Avastasin ühel hetkel, et maitsete kokkusobitamine on ju päris põnev ja igasuguste õhtusöögiideede väljamõtlemine samuti. Tolle viimasega tegeleb muidugi põhiliselt Sten, mina olen pigem see, kes helistab poest: "Ou, ma toon veise sisefileed, vaata mingi retsept!" Ja ta vaatab.

Et hilissügis on käes, siis on meil kodus ohtralt hurmaid ja valgehallitusjuustu. Need kaks on taevalik koolus ja kui võimalik, siis ainult neid ma söökski, aga paraku hakkab see rahakotile, nii et tuleb ka prostamaid asju nosida. Lisaks avastasin, et valgehallitusjuustuga sobib kokku üks huvitav tšillimoos, mille ma oma tööjuures ühest ökolaost leidsin. Ega ma muidu eriline tšillisõber olegi, aga kuna moosi sisse oli pandud ka päikesekuivatatud tomateid, siis mu süda sulas - kes suudaks päikesekuivatatud tomatitele vastu panna? Nii valmiski eilseks õhtusöögiks tšillimoosiga kana juustukastmega. Ja magustoiduks hurmaa + valgehallitusjuust + tšillimoos. Praegu mõtlen, et mõne soolasema juustuga oleks see moos isegi parem, sest valgehallitus jäi tsipa nõrgaks. Peab veel proovima ja katsetama.

Seal ökolaos oli veel igasugust põnevat kraami, nii et kui järgmine kord lähen, siis võtan ehk mingeid maitseaineid ka. Lisaks oli seal ingverit igasugusel erineval kujul, nii et kui keegi siinviibijatest oskab soovitada häid ingveritoite, siis ma olen üks suur kõrv. Müüja soovitas kristallingverit piparkoogitaina sisse panna, pidavat jube hää olema, aga ma olen veidi kahtlev - ei suuda lihtsalt ette kujutada.

Tänase päeva uudis ...

... on tegelikult juba eilne: Rammstein tuleb Eestisse! No ja kui keegi juhtub arvama, et ma ei lähe seda vaatama, siis ta eksib.

Ma kirjutaks tõsisematest või vähemalt siis vajalikest asjadest ka, aga ma pean kohe üht kampaaniat alustama ja no üldse aega pole.

Natuke vähem naine

Mul saab üks sõbranna peagi lapse ja kuigi ma ei ole talle detailselt oma sünnitusest rääkinud, siis üht ütlesin ma talle küll: 

"Kui on võimalik võtta valuvaigisteid, siis ära kõhkle."

See on vastupidine kõikidele valu idealiseerivate ürgnaiste soovitustele, aga ilmselt ma polegi ürgnaine, sest kui mul on valida a) valu või b) veidi vähem valu, siis vabandust, aga ma valin teise variandi.

Inspiratsiooni sain ma Marca postitusest. Lugesin seda hommikul ja mõtlesin ja mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et inimesed on ikka tohutult imelikud, kui nad praegu, mil kõik on tehtud selleks, et elu oleks mugavam, tervis parem ja sünnitused valutumad, otsustavad neist hüvedest loobuda või mis veel hullem - leiavad, et kõik teised peaksid sama tegema. Lisaks tekkis mul küsimus: kas valuvaigistiteta sünnitamine on mingi naiselikkuse/emalikkuse test? Et kui selle läbi teed, oled Päris naine, kui mitte, siis lihtsalt mingi lääne vatitupsuke, kes ilmselgelt oma lapsele halba tahab. Epiduraal ongi ju arstide poolt välja mõeldus selleks, et lastele võimalikult palju halba teha, kas pole nii?

Üldse on mul tunne, et lapseootele jäämisest saati peab naine mingisse kitsasse kasti mahtuma. Alguses peab olema elu sisuks see, milline vanker valida. Kui aeg edasi, siis hakatakse aina enam ja enam planeerima sünnitust ja kindlasti peab see toimuma võimalikult loomulikult, st võimalikult palju valutades, sest sünnitusvalu, kammoon, see on ju ainus mõtestatud valu. Ununeb kohe, kui laps käes! Hahaa! Las ma räägin veidi endast ka. Mina olin selles suhtes igati tubli tüdruk ja sünnitasin ilma valuvaigistita, aga siiani pole ma sellest piisavalt üle saanud, et isegi mõelda kunagi kauges tulevikus lapsesaamisele. Uuesti sama läbi elada? Ei, aitäh. Ma oleksin väga tahtnud valu leevendada ja kui keegi oleks mulle pakkunud, et mine, sünnita keset Statoili parklat, siis saad valust lahti, oleksin ma selle pakkumise kõhklemata vastu võtnud. Minu häda oli aga see, et ma olin haige ja kõik käis nii kiiresti ja ... ega ma täpselt kuulnud, mis seal omavahel või mulle räägiti, aga sellest sain aru, et kui ma juba seal suremas olin, oli liiga hilja midagi manustada. Ma muidugi nõudsin kõike, mis neil saada oli, aga ei antud. Muidugi - nad võisid ka mõelda, et ma ei saa aru, mida ma tahan, sest ma olen küllalt kuulnud sünnitanuid rääkimas, et nad tahtsid ka valuvaigisteid, aga pärast mõtlesid, et oh, kui hea, et ei antud, sest nüüd on nad ürgnaised, kes ise valu ära kannatasid. Mina aga olen niikuinii vähem naine kui ürgnaised, nii et vaevalt see väike valuvaigistiports minult veel naiselikkust ära võtnud oleks.

Kusjuures jube naljakas oli see, et kõik arstid ja ämmaemandad, kes seal ruumis ringi saalisid, olid küll sõbralikud, aga sellise suhtumisega, et ah, mis valu, küll see mööda läheb, kannatad ära, aga seal viibis ka üks meespraktikant, kellel oli vist minust nii kahju, et ta küsis mitmeid kordi oma juhendajalt, kas ikka midagi ei saa anda. Hiljem oli ka just tema see, kes muretses, ega mul külm ole või ebamugav. Jube armas. Pärast minu nägemist on ta ilmselt küll pettunud kogu naissoos, aga vähemalt õigel hetkel oskas ta väga kaastundlik olla. Küll häbelik, aga siiski kaastundlik.

**

Vahel on mul ka tunne, et see valu idealiseerimine ja sünnituse planeerimine on rohkem selliste naiste rida, kelle elu suurimaks sündmuseks sünnitus ongi. Noh, et kui muud pole siin elus ette näidata, siis vähemalt loomulik sünnitus on. Ma ei tea. On see midagi uhkustamisväärset?

Need kummalised söögikohad

Alustuseks kopeerin siia Steni tänahommikuse sõnavõtu FB-s.

 Hommikul läks lasteaeda minekuga nii kiireks, et ei jõudnudki süüa midagi eriti ja otsustasin selle pärast linnas kusagil kompenseerida. Läksingi siis Subwaysse, et see palju reklaamitud pulled pork ära proovida. Neil mängis seal raadios "Numa numa". Esitasin tellimuse ja küsiti vastuseks, et millise saiaga ma seda tahan. "Ee..ää...noo...ahah jah, siin on näha valikud. No sellega." Müüjatädis asuski askeldama ja jättis siis tegevuse järsku katki ning jäi mind küsiva pilguga vaatama. Mul olid mõtted mujal ja ei saanud aru, mida ta tahab. Korraks mõtlesin, et äkki tahab ta mu käekäigu kohta teada vms. Viimasel ajal on paljudes kohtades klienditeenindajad üleviisakad. Näiteks meil töö juures Söökla nimelises retrosööklas on sellised tšikid leti taga, kes röögivad sulle "TERE!" ja "HEAD AEGA" sellise reipa tooniga, nagu nad teeks seda terve ümberkaudsetetest töökodadest tulnud sardelle nosivate töömeeste nimel. Nood võpatavadki koos sisseastujaga ja vaatavad ehmatunult ukse poole. Arvates, et nüüd tuli küll vist Ivo Linna või Viktor Vassiljev vähemalt. Aga ei, härrased! Subway müüjatädi tahtis teada, et kas ma tahan juurde shõshkughf,jlg või gjyfjhfn. Vaatasin teda jälle lolli näoga ja õige mitme sekundi vältel kostis vastuse asemel raadiost "maa-ei-ah-ii maa-ei-ahuu". Laul hakkas mind juba närvi ajama. Müüjatädi kordas end. Vastasin, et "Jah!"
"Kumba siis?"
Vaatasin talle küsivalt otsa.
"kgfknkjkfjvd või peekon?"
"Peekon!"
Lihale lisati veel peekon ja see kupatus pandi soojenema. Kupatus välja võetud jäi ta mulle sellega jälle otsa vahtima. Oh vana raisk...pole minu süü, et mul polnud meeles, et Subway ongi see vastik koht, kus klient peab ise kokaks ümber kehastuma ja teda otsustama sundides peedistama hakatakse. No kust kuradi kohast m i n a peaks teadma, mis sinna vahele käib.
"No pange midagi..."
"Mida siis?"
"Aaah...."
"Nuumanuumanei!"
"Oliive ja siis sibulat ja neid, mis iganes need on ja barbeque kaste!"
Edasi vastasin mitte midagi reaalselt kuulates kõigele "Jah" ning arve tuli 4.20 asemel seitse millegagi. Võimalik, et sellepärast, et ma originaalretsepti ära ei suutnud arvata. Polnud suurem asi võileib. Vähemalt sai see laul söögi ajaks läbi. Tahaks öelda, et never again, aga järgmise korrani!

Samad emotsioonid on ka mul endal, kui ma mõnesse sarnasesse iseteenindussöögikohta satun. Üldiselt üritan ma neist kauge kaarega mööda minna, aga vahel tuleb ikka eksisamm sisse ja siis olen ma ääretult stressis: miks ma pean kõike valima? Ma tean, et selline "kliendikeskne" teenindus on jube popp ja noortepärane, aga ... ju ma siis pole popp ja noortepärane, sest kui ma lähen söögikohta, siis üheks põhjuseks on kindlasti see, et ma ei viitsi kõiki koostisosi oma toidu sisse ise valida. Kui ma seda viitsin, teen ma seda kodus ja palju soodsamalt. Samal põhjusel ei salli ma Vapianot ka.

Kuna ma juba päeval selle peale nii ärritunud olin, siis jagasin ma oma emotsioone ka Epuga. Las ma kopeerin oma raevukõne siia ka:

Jah, see peaks hullult kliendisõbralik süsteem olema, et klient saab kõike valida, aga see tekitab nii õudset stressi ka mulle. Eriti Vapianos - kõigepealt vali endale makaron, siis kaste, siis lisand, siis veel mingi huinjaa, aga ega mina ju kokk ole, äkki tuleb kõik see kokku jube sitt? Ja siis tehakse see eksklusiivselt su silme all valmis. Kohvi ja kooke saad üldse ei-tea-kust ja maksta ka kuidagi imeviisil. Ma eelistan seda, et menüü on ette antud, kui ma ise tahan valida toidu sisse koostisosi, siis teen ma kodus süüa. Telliskivis on mingi selline kohvikoht ka, Renard oli vist nimi, kus menüüd pole ja sa pead ise teadma, millisest kohvioast sa kohvi tahad. Ma julgesin seal küsida latet, aga seda loomulikult polnud, liiga prosta värk ilmselt. Siis see kohv pannakse su silme all mingi hipsteriagregaadi abil tassi nõrguma (jube aeglaselt) ja no hind on siis loomulikult vastav. Oleks siis see kohv hea! Mingi kahtlane ja kibe lurr tuleb välja, sest kohv ei jõua seal hipsteriasja sees piisavalt seista. Pealegi ei meeldi mulle kohvi klaasist juua.

Kirjavigu on muidugi meeletult, aga ma kirjutasin, nagu enne mainisin, vihaselt ja kiiresti.

Viimased päevad

Tegime laupäeval Railiga kaltsukatiiru, et skoorida  - kellel olemasolevatele, kellel tulevatele - lastele hunniku riideid. Kas saab olla paremat viisi nädalavahetust alustada? Riietega, mis tulevad koju pea olematu raha eest? Ega ikka ei saa küll. Oma tiirutamisega sattusime ka korraks uude Arsenali keskusesse ja pettusime mõlemad, sest seal oli a) külm ja b) mõttetu poevalik, nii et polegi vaja sinna enam uuesti minna.

Reedel oli aga samuti üks mõnus päev, sest ma nägin oma ristitütart, kes on ikka veel imearmas ja Ernstist sisse võetud. Kes suudakski nendele sinisilmadele vastu panna? Mulle ikka nii väga meeldivad pisikesed lapsed ja ma veendun selles iga korraga aina enam. Jumal tänatud, et üks pisike järgmisel aastal veel mu tutvusringkonda lisandub. Enne ristitütre juurde minekut olin aga tööl, kus oli samuti tavapärasest mõnusam päev, sest jagati kleite. Nüüd on mul üks roosa kleit kapis suve ootamas ja kui ma suve oodata ei jõua, lähen sellega juba enne patseerima. Suureks üllatuseks avastasin, et mu rõivasuurus on nüüd 32. Nonoh. Eks selle firma riided ole tegelikult tavapärasest suurema lõikega, aga las ma elan oma unistustes edasi - ma olen suurus 32.  Et mu jalanumber on aga 40, siis hakkan ma vaikselt Miki Hiirt meenutama. Kurb on veel see, et saada oli üks imeline kleit - täppide ja tüllivahuga - suuruses 40, millesse ma lihtsalt uppusin. Kaalusin küll varianti, et sööks ennast kleiti sisse, aga kardetavasti võtaks see liiga palju aega ja tervist. Egas' midagi, pean leppima olemasolevate kleitidega. Nutan ja lepin.

Neljapäeval käisime aga Villa Thais. Ma olekin tahtnud sellest juba enne pikemalt kirjutada, sest mulle nii tohutult meelib Villa Thai, aga ma unustasin ja ... enam ei viitsi. Kahtlemata on aga tegemist Tallinna parima Aasia söögikohaga, kes ei usu, proovigu järele. Mina kavatsen õige pea selles uuesti veenduda.

**

Nüüd on vist viimaste päevade käigud ette loetud? Massaažid muidugi ka, aga neist pole midagi rääkida eriti. Kes ise pole kurgumassaaži saanud, sellele on raske seletada ka.

Meikimisest

Ühel kaunil või vähemkaunil hommikul, kui ma olin pudrukeetmiste ja riietumiste vahel ka ripsmeid värvida jõudnud, küsis Sten etteheitva tooniga, miks ma ennast "nii ära värvinud" olen. Ta üritab mulle nimelt väita, et ma olen meikimata kenam ja kuigi ma hindan tema arvamust, siis selles osas jääme me eriarvamusele. Igatahes ütlesin siis kiiresti, et tööl võiks ikka inimese nägu olla, ja ignoreerisin tema pobinat, et kõik hakkavad mind seal ju sebima kindlasti. Õnneks ma tean, et ta teeb selle sebimisjutuga nalja, sest muidu meie suhted nii head ei oleks - kui ma üldse midagi oma feminismiajuga ei salli, siis on see meeste tujude järgi riietumine ja meikimine. Ütlesin veel jutujätkuks, et mul on tööl kõik abielu-kooselunaised, enamikul ka lapsed, aga mul on tunne, et Sten arvab siiani, et see kujundajajutt on lihtsalt suitsukate ja tegelikult käin ma stripikas tööl. 

Ja kui ma siis tööle oma klubimeigiga jõudsin, oli mul tsipa rohkem sellele meikimis- ja üleslöömisteemale mõelda. Miks siis ometi? Tegelikult võiksin ma vabalt istuda siin ka dressides ja meigita ning ma olengi seda teinud mingil ajal, täpsemalt siis, kui ma lapseootel olin ja ennast megakoledana tundsin. siis käisin tööl küll neis riideis, mis lihtsalt selga mahtusid (ja mis enamasti olid koledad), sest ma tundsin ennast sinivaalana ja leidsin, et ükski meik ega kleit suuda mind inimeseks teha. Enesetunne oli mul loomulikult sitt, sest ma olin ju nii kole enda arvates. Nüüd aga võtan ma ekstra hommikuti selle kaks minutit, et visata näkku puuderkreem ja ripsmetele tušš, sest nii tunnen ma ennast lihtsalt paremini. Pealegi on kontoris töötamine minu jaoks omamoodi rollimäng, mil ma olen teine inimene kui näiteks kodus või sõpradega ja välimus aitab rolli paremini sisse elada. Ma tõesti töötan paremini siis, kui olen juuksed ära kamminud, viisaka pluusi selga pannud ja tsipa meiki lisanud - eelnevas peitub ilmselt ka põhjus, miks mulle kodus töötada ei meeldi. Ma võin ju mõelda, et löön ennast hommikul üles, aga tegelikult olen ma ju õhtuni hommikumantlis. No mis töömeeleolu see loob?

Teine asi on muidugi elementaarne viisakus kaasinimeste vastu. Ma pole mingi megabeib või stiiliguru ning vabal ajal olen ma enamasti meigita, aga seda jälgin ma siiski, et kui ma tööle või külla lähen, oleksin ma viisakalt riides. See näitab lugupidamist teiste inimeste vastu lihtsalt. Loomulikult ei tähenda see viisakus õhtukleite ja soenguid, küll aga puhast ja korralikku riietust ning kammitud juukseid. Ma võin olla küll pealiskaudne ja ilmselt olengi, aga ma hindan sama ka teiste inimeste juures. Ega ma minesta muidugi, kui keegi mu juurde dressides otse jooksu pealt tuleb (mida ei juhtu, sest mul pole sportlikke sõpru), aga ma olen liigutatud, kui ma näen, et külaline on mu sünnipäevale tulles endale näiteks ilusa kampsuni või särgi selga pannud, mitte päris selle, millega ta kodus diivanil aeleb. 

Ma just lugesin viimase lõigu läbi ja sain aru, et ma olen jube pealiskaudne. 

Igapäevaseid rõõme

Tead, mida ma täna terve päeva (või vähemalt kuni kella 10.30ni) teinud olen?

Vaadanud Ernsti lasteaiapilte, mis täna lõpuks saabusid. No nii armsad on! Lisaks hakkasin mõtlema, äkki peaks millalgi ikka mõnele professionaalsele fotosessioonile minema, aga selliste fotosessioonid häda on see, et nad on hirmus kallid ja mul tõesti-tõesti pole võimalust üle saja euro piltide alla panna. Ma tean jah, mälestused jne, aga kui pole, siis pole, nii et kui siia satub mõni inimene, kes tahaks (soovitatavalt) tasuta või (vähem soovitatavalt) väikese summa eest Ernstist pilte teha, siis ma võtan hea meelega pakkumise vastu.

Tegelikult ma nii paaniline pole. Lihtsalt enda lapsest on ju nii tore pilte lasta teha.

**

Lumi tuli ka maha ja nüüd mõtlen ma hirmuga, kuidas ma pärast tööd Tõnismäele massaaži jõuan. Kelku pole ma veel otse loomulikult ostnud, aga täna tuleb ka see nali ära teha, sest vankriga liiklemine on pehmelt öeldes võimatu. Käelihaseid treenib see küll kenasti, aga kui on vaja kiiresti kuhugi jõuda, siis lihtsalt ei jõua. Nii. Äkki jätaks vankri lasteaeda ja jookseks, Ernst süles, bussile? Unustasin veel mainida, et jube kiire on sinna massaaži jõudmisega, millegipärast olen ma pannud äärmiselt ebasobivad ajad. Aga noh, ega mõtlematust anna häbeneda, ikka heaks teha. Vähemalt homsest reedeni tegeleb selle logistikaga mu ema ja mina saan rahus järgmise nädala kampaaniad ette valmistada. 

**

Täna otsustasin lõplikult, et Ernstile pole üldse mingeid mänguasju vaja. Nimelt olin ma toonud raamatukogust "Sõja ja rahu" uue trüki (juba esimeste lehekülgede põhjal on mu arvamus toimetamisest jube halb, aga noh, andkem aega atra seada), mille ma täna hommikul kotist välja võtsin ning Ernstile andsin, et ta selle tuppa lauale viiks. Herr jooksis raamatuga magamistuppa ja kui ma mõne aja pärast vaatama läksin, mis ta seal teeb, istus ta voodil, raamat käes, ja vaatas õndsa ja uuriva näoga kaanepilti, ise sellise olekuga, et ta ei kavatse kunagi sellist hinnalist aaret käest anda. Imeline, kas ma tõesti kasvatan endasugust raamatuentusiasti? Üleüldse suhtub ta raamatutesse suure respektiga, alati keerab ettevaatlikult lehti ja kannab neid toast tuppa. Muidugi ma ei tea, kuidas edasi, sest eile õpetasin ma teda paberit rebima - koju tuli nimelt kommunaalide arve.

Tööharjumus

Ma tunnen alles praegu, mil ma olen veidi alla kahe kuu töö käinud, et olen töörütmi täielikult kätte saanud. Ma olen vist maininud ka kunagi, et ma pean tööl mõtlema mitmes erinevas keeles ja arvutiprogrammis, nii et väga uisapäisa seda teha ei saa. Praegu, mil ma olen suutnud endale süsteemi ja rütmi luua, on kujundamine lust ja lillepidu ning seetõttu olen ma hakanud mõtlema .... tööle. Täpsemalt töö vajalikkuse peale ning sellele, mis on vajalik töötades.

Ma olen küll võrreldes oma eelneva eluga oluliselt väiksem töönarkomaan, aga tööga laulatatud olen ma siiski. Mõtlesin just ühel kaunil päeval siin hästi realistlikke mõtteid sellest, kas ma töötaksin siis, kui ma võidaksin lotoga miljon eurot? Kas sina töötaksid? Ma jõudsin järeldusele, et jah, töötaksin küll, sest ma ei tea igavamat asja, kui päevad läbi kodus passimine. Olgu siinkohal mainitud, et alla-aastase lapsega kodus olemine ei ole mingi lõõgastus, häng ja chill, aga sealt ülespoole hakkab asi juba ära kiskuma. Ma mäletan nii hästi seda ängi ja ahistatusetunnet, mis mind Ernsti esimestel elukuudel valdas, sest ma pidin kogu aeg kodus olema, üksinda välja ei saanud, üldse eriti liikuma ei saanud ja see kõik oli nii masendav, et enam korrata ei tahaks.

Oot, ma tahtsin töötamisest rääkida. Kui mina oleksin tööandja, siis ma ei võtaks oma tööle inimest, kes teeb võib-olla väga ilusaid kollaaže, aga kelle ainus töökogemus on paarinädalane ettekandjatöö kusagil baaris. Miks? Mu arvates on nimelt nii palju omadusi, mis on ameti- ja haridusülesed ning mis on kollektiivis töötades ülitähtsad. Täpsus, kiirus, tähtaegadest kinnipidamisvõime, teistega arvestamine, ajaplaneerimisoskus ja mis kõige tähtsam - tööharjumus. Neid omadusi ja eriti seda viimast ei saa lihtsalt muudmoodi omandada kui töötades ja seetõttu on mu jaoks isegi pikaajaline klienditeenindajatöö suur pluss - inimene teab, mida tähendab järjepidev tööl käimine. Tööharjumus on minu arvates kõige tähtsam - inimene võib ju alles kolmekümnendates olla aru saanud, kellena ta töötada tahaks, aga kui ta ikka ei tea, mida tähendab igapäevane tööl käimine, siis on tööharjumuse tekitamine päris raske. Äkki ühe päeval ta otsustab, et ta enam ei taha ega jõua ning läheb minema? Tööandjana (kes ma loomulikult pole) suhtuks ma töökogemusteta inimestesse äärmiselt ettevaatlikult.

Aga kas ma ise polnud kunagi see, kes kurtis, miks noortelt pikka töökogemust oodatakse, kui neil pole võimalust olnud seda kusagilt saada? Jah, noortelt, sellistelt kahekümne kandis inimestelt ei saa loomulikult töökogemust eeldada, nii et neile tulebki anda võimalus alustada töötamist ja tekitada tööharjumust. Pealegi - olen sellele ennegi mõelnud - ma saan aru, et keskkooli/ülikooli lõpetanutelt on liig nõuda terveks eluks sobivaid karjäärivalikuid, aga kust neid ikka saada? Ikka tööle minnes! Mina poleks mitte kunagi arvanud, et minust saab kujundaja, aga näete, siin ma olen. Kodus poleks ma sellise karjäärivaliku peale tulnud, aga tööle tulles ja siin erinevaid ülesandeid proovides sain aru, et see meeldib mulle ning pakub mõnusat pinget. Pealtkahekümnestena on inimesed uljamad ja hakkajamad ka ning valmis veidi rohkem ebamugavusi taluma, mida mingil määral tööharjumuse tekitamine ju ka on.

Ega tegelikult olegi ju tööl käimine kohustuslik. Praegu on palju võimalusi kodus töötamiseks või ettevõtlusega tegelemiseks, nii et tegelikult ei ole kollektiivis töötamine ju reegel. Mina aga näiteks ei suudaks kodus töötada, sest mulle meeldib hoida töö ja eraelu lahus. Samal põhjusel ei tahaks ma ettevõtjaks hakata. Kes aga tunneb ja tahab, palun, võimalusi on ju nii palju.

Vahepeal tuli lumi maha

Ja me käisime oma kodupargis Kadriorus. Mitte, et ma siin pikka juttu tahaks teha, aga mõne pildi jagaksin küll. Muide, Ernstil on siin seljas see kombekas, millest ma eelmises postituses kõnelesin.

Nagu näha, olen ma taasavastanud oma põhimõtte, ainult selliseid Ernsti pilte jagada, kus ta koos minu või kellegi teisega on. Eelmine postitus oli lihtsalt kõrvalekalle, mille ma õige pea likvideerin.

Lumi on aga äge! Nii äge pole see muidugi siis, kui mul on vaja kiiresti lumevallidest läbi murda, et bussile jõuda või kui bussiuks satub olema sentimeetri täpsusega lumehange ees. No, aga need on ju ainult pisiasjad. Tähtis on aga see, et lumes on vahva hullata ning jõulutunne on kohe sajaga sees. Saladuskatte all võin öelda, et mul on kodus juba jõulukaunistused oktoobrist saati üleval ning üks eelmisel aastal tehtud jõulupilt oli seinas terve suve.

Hindadest

Seekord on teemaks lasteriided. Kõik ju teavad, et need on meeletult ülehinnatud, eksole? Vaatasin ka ühel kaunil päeval linnas ringi jalutades, et too eriti kallis pood, kus mitte kunagi keegi ei käinud, Mon Amie, on oma uksed sulgenud ja ausalt öeldes ma eriti ei imestanud ka, sest - nagu ma mainisin, ma ei olnud seal on retkedel mitte kunagi mitte kedagi näinud.

Eile aga puutusin seoses tööga lasteriietega veidi lähemalt kokku ning sattusin mingit värki guugeldades Po.P-i lehele, kust avastasin selle kombeka, mille ma Ernstile suvel Uuskasutuskeskusest kolmeka eest ostsin. Originaalis oli selle hind 149.- 149 eurot! Ja ta saab seda kanda ainult sel talvel! Kusjuures minu variant, see kolmeeurone, pole üldse mingi räbaldunud narts, vaid täiesti korralik, ma ütleks isegi, et peaaegu uus ja ilus kombekas. Mõtlesingi siis omaette, et kas tõesti ostetakse neid mitmesajaseid ja peamiselt - miks?

Miks-küsimusele on ilmselt lihtne vastata: kõikidel pole kas piisavalt aega või tahtmist, et taaskasutusse sukelduda, sest selge on, et kaltsukatuurid võtavad aega ning kindla peale välja minna ei saa, kui ikka ruttu on midagi vaja. Teine miks-küsimus oli mul aga veel: miks maksavad lasteriided nii meeletult palju?

Õhtul läksime me veel Railiga beebipoode uudistama, kus mu hämming süvenes veelgi. Tõsi ta on, et beebiriided on armsad ja nunnud, aga sellegipoolest tundub mulle 30 eurtsi ühe kampsiku eest veidi liig välja käia, eriti veel siis, et selle kandmisaeg on vaid paar kuud. Särgid-püksid-jakikesed - kõikide hinnad algasid u 15 eurost. Miks? Kas ma olen ainus, kes arvab, et see on ebanormaalne?

Neid hindu vaadates tuli mulle meelde kusagilt loetud lause, mille autorit ma ei tea (ega tahagi vist teada), et oma lapsi armastavad emad ostavad neile ikka uusi riideid. Huvitav viis muidugi oma armastust väljendada, ma ise eelistan veidi vähemmateriaalset viisi. Aga kuidas siis uued riided hoolivust näitavad? Seletage juhmile. Mulle tundub taas arulage kulutada meeletuid summasid särkidele, mis niikuinii kohe ära määritakse ja millest kohe välja kasvatakse. Parem siis ostan taaskasutusest hunniku särke, mille puhul mul pole kahju, kui need mänguhoos poriseks saavad või kui neile toit peale kukub, Ja seda juhtub. Samuti ei tahaks ma eales olla selline lapsevanem, kelle elu mõte on riided edasi müüa ja kes sellepärast keelab lapsel neid määrida. See riiete edasimüümine on minu arust nii tüütu, et ma ei suuda sellega tegelda, ja seetõttu jagan ma lihtsalt oma korralikuma kraami laiali. 

Kusjuures see taaskasutuse eelistamine ei tähenda üldse, et Ernst kaltsustununa ringi käiks - oh ei! Ma olen äärmiselt kriitiline riiete kvaliteedi suhtes. Oot ma panen ühe taaskasutusriiete pildi ka:

Muidugi on olemas ka asju, mida ma ostan uuena: jalatsid näiteks. Ja pesu ja sokid. Mütsid. Lisaks ei tõrgu mu käsi siis, kui on vaja kulutada näiteks ujumise, massaaži või muude vajalike tegevuste peale, nii et seda ka väita ei saa, et ma üldse oma lapse peale kulutama poleks nõus, Lihtsalt riided ...

Meid ju huvitavad faktid

Otsustasin vahepeal panna kirja mõned faktid enda kohta. Peamiselt ikka ainult enda ego upitamiseks, aga ka neile inimestele äratundmiseks, kes samasugused on (ma loodan, et neid on).

- Mul on unehäired.
Päris tõsised, kusjuures. Ravimid ei aita, olen proovinud igasuguseid, nii lääne kui ka ida meditsiinist. Häired väljenduvad siis suutmatuses magama jääda ja äärmiselt pinnapealses unes. Kui öösel korraks üles ärkan, siis võib kindel olla, et olen ärkvel hommikuni.

- Mul on ebanormaalselt painduvad sõrmed.

Paraku puudub mul fotosüüdistus, aga ma suudan oma sõrmed kringliks keerata nii, et inimestel mu ümber läheb süda pahaks.

- Kui paluda klassi- või töökaaslastel mind iseloomustada, kasutab 90% neist sõna "kiire".

- Ma olen 27 ning mul on tööstaaži 12 aastat.

- Ma ei ole mitte kunagi oma kooliaja jooksul saanud hindeks kahte, isegi kolm oli äärmiselt harv külaline.

- Ma olen loonud endale illusiooni, et ma armastan suve - tegelikult veedan ma pool suve vigisedes, kui palav on, ning teise poole palavusest minestades.

- Ma armastan tohutult ägedaid ja silmapaistvaid riideid ning ei suuda taluda mannavahuroosat või beeži või muid eriti igavat värvi. See on ka põhjus, miks ma taaskasutust armastan.

- Kontsertidel või muudes kohtades, kus mängib vali muusika, ei suuda ma inimestega rääkida, sest mu kõrvad ei eralda kõnet taustamürast.
See on ka põhjus, miks ma ei saa kellegagi klubides tutvuda. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu, aga üks hetk avastasin, et kui teised inimesed ümberringi suutsid omavahel pikki vestlusi maha pidada, siis mina mitte, sest ma lihtsalt ei kuulnud.

- Ma ei tee vahet vasakul ja paremal.

Seda ma ikka tean, et ma kirjutan vasakult paremale, aga kui on vaja nt kellelegi öelda, kummal pool mingi asi on või  - hoidku jumal - autoga kuhugi pöörata, siis enamiku juhtudel valin ma valesti.

- Ma ei ole mitte kunagi käinud Õllesummeril.

- Viimasel ajal on mu toitumise muutunud nii tervislikuks, et ise ka ei usu.

Näiteks ei leia mitte kunagi mu toidukorvi teed maitsestatud jogurtid, kohukesed, valmistoidud, viinerid, pihvid, maitsestatud lihad, mahlad, karastusjoogid, saiakesed jne jne. Rääkimata siis alkoholist.

- Ma näen kirkaid unenägusid.

Pidi olema intelligentsete inimeste tunnus, muide.

- Kui ma peaksin kirjeldama oma ideaalset õhtut, piisaks ühest sõnast: RAAMAT.

Pärast Ernsti sündi oli kõige suurem probleem mu jaoks see, et ma ei saanud enam lugeda nii palju, kui tahtsin.

- Ma olen õppinud kõhutantsu.

- Kui ülikooli läksin, kuulusin veidi aega Kaitseliitu ning mul õnnestus käia õppusel Tartu Lukku.

Üks ägedamaid kogemusi mu elus!

- Olen käinud esinemas laulukooriga Põhja-Norras ja näinud polaarpäeva.

Harstadis täpsemalt. Norra on ilmselt kõige ilusam koht, kus ma käinud olen, sest sealne loodus on lihtsalt nii suursugune. Mäed ja fjordid, jaanipäevane lumesõda, kesköine jalgpallimatš ja palju muud. Ahjaa, esinesime me ju ka, aga keda see huvitas.

***