Tead, mida ma täna terve päeva (või vähemalt kuni kella 10.30ni) teinud olen?
Vaadanud Ernsti lasteaiapilte, mis täna lõpuks saabusid. No nii armsad on! Lisaks hakkasin mõtlema, äkki peaks millalgi ikka mõnele professionaalsele fotosessioonile minema, aga selliste fotosessioonid häda on see, et nad on hirmus kallid ja mul tõesti-tõesti pole võimalust üle saja euro piltide alla panna. Ma tean jah, mälestused jne, aga kui pole, siis pole, nii et kui siia satub mõni inimene, kes tahaks (soovitatavalt) tasuta või (vähem soovitatavalt) väikese summa eest Ernstist pilte teha, siis ma võtan hea meelega pakkumise vastu.
Tegelikult ma nii paaniline pole. Lihtsalt enda lapsest on ju nii tore pilte lasta teha.
**
Lumi tuli ka maha ja nüüd mõtlen ma hirmuga, kuidas ma pärast tööd Tõnismäele massaaži jõuan. Kelku pole ma veel otse loomulikult ostnud, aga täna tuleb ka see nali ära teha, sest vankriga liiklemine on pehmelt öeldes võimatu. Käelihaseid treenib see küll kenasti, aga kui on vaja kiiresti kuhugi jõuda, siis lihtsalt ei jõua. Nii. Äkki jätaks vankri lasteaeda ja jookseks, Ernst süles, bussile? Unustasin veel mainida, et jube kiire on sinna massaaži jõudmisega, millegipärast olen ma pannud äärmiselt ebasobivad ajad. Aga noh, ega mõtlematust anna häbeneda, ikka heaks teha. Vähemalt homsest reedeni tegeleb selle logistikaga mu ema ja mina saan rahus järgmise nädala kampaaniad ette valmistada.
**
Täna otsustasin lõplikult, et Ernstile pole üldse mingeid mänguasju vaja. Nimelt olin ma toonud raamatukogust "Sõja ja rahu" uue trüki (juba esimeste lehekülgede põhjal on mu arvamus toimetamisest jube halb, aga noh, andkem aega atra seada), mille ma täna hommikul kotist välja võtsin ning Ernstile andsin, et ta selle tuppa lauale viiks. Herr jooksis raamatuga magamistuppa ja kui ma mõne aja pärast vaatama läksin, mis ta seal teeb, istus ta voodil, raamat käes, ja vaatas õndsa ja uuriva näoga kaanepilti, ise sellise olekuga, et ta ei kavatse kunagi sellist hinnalist aaret käest anda. Imeline, kas ma tõesti kasvatan endasugust raamatuentusiasti? Üleüldse suhtub ta raamatutesse suure respektiga, alati keerab ettevaatlikult lehti ja kannab neid toast tuppa. Muidugi ma ei tea, kuidas edasi, sest eile õpetasin ma teda paberit rebima - koju tuli nimelt kommunaalide arve.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar