"Linn on minu"

Tartu oli minu oma 2000ndate lõpuaastatel ehk täpsemalt mu ülikooliajal. Põhiliselt piirnes mu liikumistrajektoor ülikoolihoonetega, kuid et ma elasin üle poole aasta Annelinnas, sain väheke tuttavaks ta selle piirkonnaga. Minu elukohaks oli tavaline kolmetoaline, aga veidi liiga ilus korter üheksakordses paneelelamus tiigi ääres. Kaugele ma Annelinna majade vahele ei sukeldunud ja piirdusin vaid maja ees asuva Maximaga, kuid et ma iga päev jalgsi kooli ja tagasi läksin, siis mingi ülevaate ma sealsest infrastruktuurist siiski sain. See infrastruktuur oli minu kui Õismäel kasvanud naisterahva jaoks üpris kodune, tegelikult ei saagi üldse öelda, et Annelinn mind kuidagi häirinud oleks, kuni lõpuks ta mind häirima hakkas. Põhjuseks see, et mu maja ees tapeti inimene ära just sellel ööl, kui ma ise ööklubist koju tulin. Pärast seda äärmiselt ebameeldivat vahejuhtumit otsustasin, et on aeg elukohta vahetada, ning kolisin ühikasse.

Kes uute raamatutega kursis on, võib ilmselt eeldada, millest ma rääkida tahan: ikka Lauri (ma loodan et autor andestab mu labase eesnimepidise pöördumise) uuest raamatust "Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis". Lauri loomingusse armusin ma tema eelmise, Kuuba-raamatu ajal, ja kuna ma ta Tartu juttude blogi vahelduva eduga jälginud olin, siis ootasin ma seda raamatut kahetise ärevusega. Esiteks suure ootusärevusega, teiseks kartusega, et äkki-äkki oli Kuubaraamat nii hea, et ükski teine raamat nii kõrgele ei küündi. Ma tean, et nii mõnegi jaoks oli "See ei ole minu Kuuba" liiga labane ja Kuubat naeruvääristav, aga minu jaoks oli see pea elupäästja, sest ma olin toona mitte just kõige rõõmsamas eluetapis ja see raamat pakkus palju nalja ja rõõmu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Õnneks ei läinud mu kartused täide ning raamat pakkus suurt lugemisnaudingut. Mõneti on see üllatav, sest raamatus kirjeldatud aeg (80ndad ja 90ndate algus) jääb minu teadvusest välja. Kaheksakümnendatel polnud mind olemas ja üheksakümnendatel ei saanud ma veel asjadest piisavalt aru, et neid mäletada. Ilmselt lugesingi ma seda hoopis teise tundega kui keegi, kes toona Tartus elas või kirjeldatud asju ja tegevusi mäletas - minu jaoks on see raamat mikroajalugu, kellegi teise mälestused ajast, mis oli enne mind. Nii nägingi ma seda kõike läbi autori silmade ja õnneks olid tema silmad ja kirjeldamisvõime piisavad, et mu ette päris selgeid pilte manada. Raamatust "See ei ole minu Kuuba" erineb "Linn on minu" muidugi oluliselt, sest tegu on juba erineva žanriga, aga ka selle poolest, et Tartu-raamatu puhul on näha suuremat eeltööd ja lugejale mõtlemist. Kui keegi mult küsiks, kumb mulle rohkem meeldib, ei oskakski ma vastata, aga kuna keegi seda ei küsi, siis jätan ma selle liigse mõttetöö tegemata.

Sisust ka põgusalt. Autoriks on Lauri Räpp ning tegemist on nostalgiaraamatuga Tartust, täpsemalt Annelinnast ning selle muredest ja rõõmudest kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel. Äratundmisrõõmu leiavad kõik, kes toona nõukaelu veidrusi läbi elama olid sunnitud või ka need, kes praegu Annelinnas kanda kinnitanud on. Aeg, mida kirjeldatakse, on naeruväärne ja isegi trööstitu, aga autor vaatab sellele tagasi helgelt ja läbi huumoriprisma, nii et isegi kõige rõlgemad meenutused (peamiselt olmest) on naljakad. Mul on äärmiselt hea meel, et Lauri stiil pole pärast Kuuba-raamatut kuivemaks muutunud - ka nüüd pidin ma vahepeal raamatu käest panema, et naerda. Ja siis uuesti. Rõõmuga leidsin raamatust ka ühe oma sugulase pildi ja isegi nime. Nüüd pean ma ise veel selle nimel töötama, et kunagi enda nime mõnest teosest leida. Olgu, nali naljaks.

Soovitan ... kõigile, kellel on huumorimeel. Ma ei arva, et selle lugemiseks peab ilmtingimata olema Tartus elanud või seal praegu elama, sest palju on asukohaüleseid kogemusi ja nalju. Lihtsalt võiks olla, nagu ma ütlesin, huumorimeelega ja avatud mõtlemisega.