Selle aasta viimane raamat

Kes mu blogi veidi kauem kui ühe päeva lugenud on, teab kindlasti ka vastust küsimusele, mis on mu lemmikansambel. 1-2-3: Metro Luminal. Ma käisin vaatamas nende viimast kontserti Rock Cafés (2013) ning olen sellest ajast saati iga päev mõelnud, et tahaks veel. Ja veel ja veel, aga nad ei esine. Lisaks kontsertidele olen tahtnud lugeda ka Rainer Jancise raamatut "Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist", aga tänaseni polnud see erinevatel põhjustel õnnestunud. Nüüd aga laenutasin selle teose ja lugesin ühe hingetõmbega läbi.

Mis ma oskan öelda. Ainult head. Raamat on justkui Metro ise, lüüriline, tagasivaatav, nostalgiline, ajas edasi-tagasi hüppav. Mulle tohutult meeldib Raineri kirjutamisstiil, mis pole kuiv faktide loetlemine või mälestustesse ja emotsioonidesse uppumine, vaid kerge huumori ja mõnetise kahetsusega põimitud tagasivaade. Fakte ja seletusi on muidugi ka ja nüüd tean ma paljut, mida enne ei teadnud, näiteks miks Metro enam ei tegutse, kuidas ta üldse oma nime sai jne jne, aga see polnud peamine. Minu jaoks peamine oli mu lemmikansambli taustalugu.

Mul on nii hea meel, et mulle see raamat meeldis, sest pärast Trubetsky üllitist suhtusin ma erilise ettevaatusega bändiraamatutesse. Trubetsky peale olin ma veel topeltvihane sellepärast, et Vennaskond mulle ju väga meeldib. Ma muidugi pole kindel, et see mõteavaldus siia postitusse sobib, kui arvestada, et Metrot on ikka ja jälle peetud vaese mehe Vennaskonnaks. Aga mis teha. Jancis on kunstnik, kellel on imepärane emotsioonide ja olukordade kirjeldamise oskus ning seda nii muusikas kui ka raamatus. Seepärast meeldibki mulle Metro rohkem. Kõvasti rohkem. 

Tegemist pole kohe kindlasti tüüpilise skandaaliraamatuga, millest tuleks otsida kuulsaid nimesid ja nende piinlikke hetki. Peamiselt jagab Rainer piinlikke hetki iseenda elust ja kui mõni teine muusik ta kõrval juhtub olema, saab temagi kajastatud. Küll aga on raamatu põhiteemaks siiski muusika ja ka need joomaseiklused ja kivisse tõmbamised on välja toodud põhjenduseks, miks mingi asi just nii oli ja mitte teisiti. Miks mõni laul sai sisse mängitud just sellisena ja mitte paremini. Muusikasse süveneb Rainer nii süviti, et võhiklikumale muusikafännile (khm, mulle) on osa juttu mõneti arusaamatu, aga see ei vähenda raamatu huvitavust. Kui inimene millestki kirega räägib, on teda alati hea kuulata/lugeda. Nii ka siin.

Järgmiseks aastaks

Aasta kokkuvõtmiseks on veel vara, sest mõned sündmused on veel ees, aga uue aasta lubaduste jaoks on aeg täpselt see õige. Või siis pigem mitte lubaduste, vaid plaanide.

Tegelikult mul grandioosseid plaane ei olegi, aga pärast väikest mõttetööd said mõned ikkagi kirja.

- Õppida, õppida õppida. Ma kavatsen uurida UT-st oma diplomi kohta ja kui selle korda saan, siis tahan minna Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Lisaks tahaksin ma veel rohkem õppida asju, mida mul töös vaja läheb ehk kujundamist. Ma olen küll läbinud PS ja AI koolitused, aga kujundamine on teatavasti selline asi, mida ei saa iial täiesti selgeks.

- Olen rohkem kursis päevakajaliste sündmustega ehk lugeda rohkem uudiseid ja arvamusartikleid. Kui vahepeal mingid tibikesed internetis hõiskasid, et ega nemad siis tea, kes Eestit valitseb, siis tundsin ma piinlikkust, sest ma taipasin, et kuigi ma tean, mis on seadusandlik ja täidesaatev võim ja kuidas need toimivad, siis praegu maailmas toimuvate protsesside analüüsimiseks on mu baas liiga nõrk.

- Jätkan oma stereotüübivastast retoorikat.

- Otsin veelgi enam oma tervisehädadele, täpsemalt unetusele, lahendusi. Kuigi nüüd jään ma tavapärasel ajal magama ja uni tuleb ka üsna kiiresti, ärkan ma täiesti põhjuseta keset ööd üles ja vähkren tunde ja tunde. Jube ebamugav.

- Pööran veelgi enam tähelepanu taaskasutusele ja keskkonnale.

***

Lisaks veel jätkan ma kõike seda, mida sel aastal alustasin, ehk töötan ja kasvatan last. Ka neis kahes on mul väikesed eesmärgid, aga need on sellised igapäevased ja väikesed.

Vaatasin filmi

Eile õhtul oli tuju vaadata midagi hästi kerget, nii et valituks sai (Steni poolt, muide) "Pahad emad". See on siis see film, mis peaks kõnetama kõiki minusuguseid lapsevanemaid, kes tööl käivad ning selle kõrvalt veel last kasvatada üritavad ... aga ei kõnetanud.

Mitte, et film halb oleks olnud, tegemist oli kvaliteetse ja tüüpilise Hollywoodi toodanguga, kus sai naerda (aga mitte nutta). Eriti meeldis mulle üks dialoog, kus kanaemmed küsivad peategelaselt kuidas ta suudab oma lapsed (12- ja ee, 10-aastane?) terveks päevaks üksi jätta ning kui too vastab, et raha on ju ka vaja teenida, vaatavad teda kaasatundvalt. Aga isegi see dialoog, kuigi ma ise seda sadu ja sadu kordi läbi olen elanud, ei kõnetanud mind. Ma tean, et ma olengi pika taibuga kõige suhtes, mis puudutab läbi lillede vihjamist (näiteks kingivad kõik mulle juba pool aastat järjest erinevaid šampoone, huvitav küll, miks?), nii et võimalik, et see film oli tegelikult mõeldud vihjena kõikidele emadele, aga mina igatahes aru ei saanud. Ma olen nimelt seisukohal, et lapsevanemate headust ei defineeri laste peale kulutatud summa, küpsetatud juurikate arv või see, kui palju lapsi tal üldse on, vaid oma lapse tundmine ja temast aru saamine. Armastus loomulikult ka, aga see on juba loogiline. Näiteks peetakse mingis ringkonnas kindlasti halvaks sellist ema, kes oma lapse nii vara lasteaeda paneb, aga minu lapse jaoks oli see parim otsus üldse. Või siis tervislik toit – mina oma maanaise aruga leian, et see on loogiline, kui süüakse normaalset ja korralikku kodutoitu ja vahel ka veidi maiustusi, mitte ei minda hulluks toitainete ja kalorite loendamisega. Sellised väikesed asjad ühesõnaga. Ma ei pea ennast halvaks ega ka mitte heaks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks. Eks ma tahan loomulikult olla parem, kõiges tahaksin ma ju olla parem, kui ma olen, aga selleks kasutan ma teistsuguseid viise, kui filmis näidatuid. Näiteks tahan ma kasvatada Ernsti võimalikult stereotüübivabalt ja tarbimisvabalt, mistõttu ma a) ei osta talle palju mänguasju ja b) ei keela tal mängimast nn "tüdrukute asjadega". Ka proovin ma seada talle kindlaid piiranguid, kuid samas võimalikult vähe keelde, pakkuda talle nii palju lähedust, kui ta tahab, käia temaga võimalikult palju väljas ... sellised häääästi tavalised ja loogilised teguviisid, mis minu arvates teevad minust täiesti normaalse, ma ütleks isegi, et hea ema. Filmis aga kuhutati head ja halba nii stereotüüpselt, et voolas mööda minu külgi täielikult maha. Meelelahutusena tore, aga õppefilmina mõttetu.

Kui juba laste kasvatamise peale jutt läks, siis tegelikult mõned põhimõtted on mul veel, mida ma vähemalt viis aastat veel rakendada kavatsen - ma ei käi lapsega a) poes ja b) reisil. Punkt. Jääb kõigile rohkem närve alles.

Jõuludest

Mul on tohutu hea meel näha, et mida aastad edasi, seda enam inimesi on hakanud võitlema tarbimismaaniaga ning on otsustanud kingivabade jõulude kasuks. Eks selliseid leidub ikka, kes postitavad pilte kingikuhja all lookas jõulukuuskedest, aga õnneks on rohkem neid, kes leiavad, et täiskasvanute vahel pole vaja kinke teha. Ma läheks veel nii kaugele ja ütleks, et ka lastele ei pea meeletult suuri kinke tegema, aga ma tean, ma tean ju ise ka, et ma olen üks hüüdja hääl kõrbes. Aga hüüan siiski edasi.

Meie jõulud möödusid vaikselt ja stressivabalt ning paljude sugulastega. Kuigi kinke ei tehtud, siis herr Ernstile toodi ikkagi üks raamatuke ja pingviin, sest ta on lihtsalt nii armas. Ise kinkisin ma Ernstile rohkelt rõõmsat aega uute inimeste keskel, sest pole midagi muud, mida ta rohkem armastaks, kui uued kohad ja võõrad inimesed. Mis muud, kui võtsin vankri ühes ja kihutasin Tabasallu. Sel aastal tegime isegi mõne jõulupildi, millel on umbes 1/100 meie lähemast suguvõsast:

Olen süüdi

Üldiselt mind väga tihti ei süüdistata, kuigi vahel tuleb ikka ette. Kui midagi on kodus kadunud (loe: paar sentimeetrit vasakul-paremal), kui ma telefoni vastu ei võta (tihti) või kui ma liiga minis peol ringi käin. Sellised tavalised asjad ühesõnaga. Eile sain aga sellise süüdistuse osaliseks, et esmalt jäi mul suu lahti ega osanud midagi öelda. Minu puhul on see äärmiselt haruldane juhtum. Ega see süüdistus esitatud muidugi ainuisikuliselt minu tagasihoidlikule isikule, vaid mulle kui feministile, täpsemalt kõikidele feministidele siin- ja sealpool lahte.

Milles ma süüdi olen? Vägivallavastasuses. Kes eile uudisteportaalides kolas, see kindlasti juba teab, millest ma räägin, kes ei tea, siis ikka Mihkel Kunnusest ja täpsemalt tema "perevägivallaskandaalist". Enne aga, kui ma seda lahkama hakkan ja otse loomulikult ka ennast õigustan, kirjeldan ma parem oma esimest reaktsiooni, kui uudist lugesin.

Mina: "Issand, Mihkel Kunnus mõisteti perevägivalla eest süüdi!"

Sten: "Nägin teda ükskord Zavoodis, purupurjus ja ülikonnas, üritas absoluutselt kõiki naisi sebida ja sai kõikidelt korvi ka. Iga kord oli ta reaktsioon selline:"

Kõik. Hetkeks käis mu peast läbi veel mõte, et perevägivalda liigub ikka igasugustes ringkondades, aga rohkem ma sellest ei mõelnud. Kuigi Mihkel ise paistab arvavat vastupidist, et ole ta Eesti esiliteraat, kellest kõik igal pool räägivad.

Järgmisel päeval sattusin lugema aga nii tema kui ka ta naise kriiskamisi, kui palju neile ikka see avalikkuse tähelepanu halba on teinud ja ei kuigi see olukord oli vägivaldne, siis poleks pidanud seda ju nüüd nii suure kella külge panema. Ärge kiusake vaeseid vägivaldseid mehi ja allaheitlikke naisi! Teineteist nad aga millegipärast süüdistada ei tahtnud, nii et valiti hoopis ohutum sihtmärk: feministid. Feministe on ju alati hea igasugustes asjades süüdistada, sest ega keegi täpsemalt tea, millega nad tegelevad, ning nähakse vaid nende radikaalsemat poolt - miks siis mitte neid igaks juhuks kõiges süüdistada? Nii ongi feministid süüdi selles, et mehed ei või naisi peksta, et mehed lähevad välismaale tööle, et kooseluseadus vastu võeti, et naised tööl käivad, et naised üldse nii valivad on jne jne. Siinkohal võtangi ma sõna, ma nüüd ei tea, kas kõikide feministide eest, aga enda eest küll, ja ütlen:

jah, ma olen süüdi! Ma olen tõesti vägivalla vastu, kooseluseaduse poolt, võrdsete töövõimaluste poolt ja paljude muude asjade poolt/vastu, mis minu arvates on normaalse kooseksisteerimise aluseks. Võib-olla musklimehed (Kunnus ei suutnud oma artiklis mainimata jätta, kui musklis ta ikka on) ja allaheitlikud naised nii ei arva, aga kuna ma kumbki pole, siis jätan ma endale õiguse olla normaalne inimene. Ma paluks vabandust, kui selle pärast häbi tunneks, aga ei palu, sest ma ei tunne.

Kusjuures nii palju mul on empaatiavõimet, et ma saan ohvrist aru - kes meist tahaks, et pärast sellist ebameeldivat intsidenti tema identiteet avalikkuse ette parastamiseks ja kaasatundmiseks toodaks? Samas aga oleks kogu asi väga kiirelt kalevi alla vajunud, kui asjaosalised oleks a) vait olnud või b) kenasti olukorda seletanud, ilma ühiskonda süüdistamata ja ennast õigustamata. Paari nädala pärast poleks keegi seda mäletanudki, eriti veel Eestis, kus paarisuhtes peetakse mehe ülemvõimu igati õigustatuks. No andis väikese tou vastu nina, paha poiss küll, aga ega ta enam ju nii tee, sai ju karistuse kätte. Nüüd aga, pärast emotsionaalseid artiklipurskeid, jätkub juttu kauemaks. Samuti olen ma valmis uskuma Kunnust, kes kirjutas, et konkreetne loomine oli kogemata - mind ei olnud seal, pealt ei näinud ja seetõttu ei hakka ka spekuleerima - aga üht kommenteeriks ma küll: mida teeb (normaalne) inimene siis, kui ta on kedagi löönud, kasvõi kogemata? Palub vabandust! Või okei, kui ei suuda vabandust paluda, siis vähemalt tunneb ennast süüdi, mitte ei prööka ajakirjanduses, et ega tema ju midagi valesti teinud.

Nüüd aga kujutame ette, et asjad läheksidki nii, nagu konkreetse juhtumi asjaosalised soovivad, ning perevägivalda ei kajastataks nii palju. Mis see kaasa tooks? Ikka rohkem vägivalda. Kas see on see, mida me tahame? Mina mitte, aga ma ei tea, enam ei julge ma teiste eest rääkida, sest mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et normaalsed väärtused on ühiskonnas põlu alla sattunud. 

Aga lõpetuseks tsiteeriks ma oma tädipoega, kes eile avaldas FBs postituse, mis võib-olla ei käinud selle teema kohta, aga võib-olla käis ka:

Nagu varemgi mainitud, olen märganud, et teatud sorti inimesel lööb terav õiglustunne välja ainult ekstreemsetel juhtudel – siis, kui on vaja õigustada nt naisepeksmist või naiste-laste riiklikku tapmist või lihtsalt väga rikkaid kurjategijaid – just siis hakkab tema hing helisema ja ta astub tugevama poole kaitseks välja, eksimatult, ühtegi võimalust vahele jätmata.
Igas muus olukorras on nad rahulikud nagu taimed. Aga sellistel puhkudel nad süttivad ja tõmbavad üksteist ligi nagu mingi vastikult kleepuv leek eriti jäledaid kärbseid. Siiski on meeldiv, kui inimesed näitavad oma tõelist palet.

Häda erinevate pidudega ehk murelik tibipostitus

Pärast ERRi juubeligalat (ma loodan, et kõik ikka nägid mind telekast, eksole) hingasin kergendatult, sest selleaastane peokvoot tundus olevat täis saanud, nii et sain rahus mugavamad riided välja otsida. Ennatlikult! Eile õhtul helistas Igor ja kutsus mind R2 aastahiti peole, vihjates veel kõnes, et tegemist on punase vaiba üritusega. Tuleb vist taas kleit kapist välja võtta ja ära triikida.

Nüüd on mul mure. Ei, mitte kleidiga, sest mul on mu ilus punane õhtukleit, millega ma mööda üritusi ringi jooksen, vaid hoopis juustega. Ma nimelt ei oska nendega mitte midagi ette võtta, aga kui ma midagi ette ei võta, siis ma näen välja, justkui oleksin oma pead WC-harjana kasutanud. Miks pidin mina olema see ainus must lammas oma perest, kes sündis lokkidega? Ja oleks siis veel ilusad ja korralikud lokid - ei, mingi ebamäärane kahupea, mis põhiliselt jätab mulje, nagu oleksid juuksed pikemat aega kammimata. Teine häda on see, et mul on hästi paksud juuksekarvad, päris traadid kohe. Kui need kaks asja kokku panna, on tulemiks see, et mu juustesse on täiesti võimatu normaalseid soenguid teha. Juuksurid ka alati ägisevad, et lokid ei jää sisse, juuksed ei jää kinni, sirgestada ei saa, tukka lõigata ei saa ... aga mida ma siis aastahitiga teen? Äkki näen seal oma eluarmastust Hendrik Sal-Sallerit ja olen oma WC-harja-soenguga – kus on siis häbi ots! Sest otse loomulikult tulevad kõik sinna mind vaatama, mitte muusikat kuulama. Juuksurisse ma minna ei taha, sest pidu toimub nimelt kaks päeva enne mu palgapäeva.

Oot, ma panen pildi ka oma juustest:

Siin pildil tunduvad nad isegi normaalsed, aga ärge laske ennast petta, päriselt on asi palju nukram. Nii et jah, mida teha? 

**

Olgu, tegelikult ma nii paaniline oma juuste pärast ei ole, aga eks ikka tuleb iga peo eel sisse väike ärevus, mida kanda, kuidas olla. ERRi juubelipeole tahtsin ma tegelikult minna oma litritega minikleidis, aga ema ütles, et ega see mingi ööklubi ole, nii et panin taas oma ainsa pika kleidi selga. Õigesti tegin! Litterkleidis oleksin olnud nagu valge vares või siis tellitud "esineja". Pidu ise, muide, oli kontserdi kohapealt väga ilus, aga muu koha pealt ... veidi oli probleeme kontserdisaali mahutavuse ja ka söökide-jookidega. Ma pole küll veinigurmaan, aga isegi minu maanaise maitsmismeel ütles, et pole vist kõige kvaliteetsem. Õnneks aga kultuurielamus oli hea, kontsert oli ilusasti kokku pandud ja ka president pidas täitsa arvestatava kõne. Kui keegi soovib kontserti vaadata, siis ERRi kodukal on see võimalus olemas.

Sain häid soove

Ega pikka juttu olegi, tahtsin lihtsalt näidata, et vahel soovitakse mulle head.

Nüüd aga võtan hoogu, et teha ära oma tüüpiline aastakokkuvõte, aga ma pole veel otsustanud, kas kirjutada pikemalt, iga kuu kaupa või siis hoopis lühemalt. Elus on rasked valikud, ma ütlen.

Kuidas pidutseda, kui oled abielunaine?

Et ma olen hakanud nüüd sügise edenedes rohkem väljas käima, olen avastanud kombeid, mis mulle suure üllatuse on valmistanud. Ma nüüd ei ütleks, et ma selliseid kombeid väga armastaks või järgida tahaks, aga hea teada ikkagi, millises keskajas me siiani elame. Oma tutvusringkonnas liigeldes, mis koosneb põhiliselt normaalsetest inimestest, olen juba hakanud naiivselt arvama, et elan 21. sajandil, aga ei, oh ei.

Näiteks olen ma siiani arvanud, et inimest peol kohates on kombekas vestluse alustamiseks kiita ta rõivavalikut või küsida, ega ta juba Rammsteini piletit ostnud ole, sellised normaalsed ja neutraalsed teemad, eksole. Võib-olla vallalistelt ja lastetutelt naistelt ja meestelt tõesti küsitaksegi neid küsimusi, aga kui sa oled naine ja sul on alla 18-aastane laps, saab sulle osaks ainult üks küsimus:

"Kuhu sa lapse jätnud oled?"

Ma küll vastan alati viisakalt, et üksi kodus loomulikult, aga läbi mu pea jookseb roppuste laviin ning ma mõtlen, mis küsimus see selline on. Täpsemalt: mis vastust sellele oodatakse? Ma saaks aru isegi veel sellest, kui küsitaks, kuidas mu lapsel läheb (kuigi kuidas saab 1,8-aastasel minna?), aga KUS TA ON? Kusjuures ma arvan ja loodan, et enamasti inimesed ei ürita selle küsimusega vihjata, milline sitt ema ma olen, et kodus sokke ei koo või jõulukaunistusi ei meisterda, vaid tahetakse lihtsalt midagi jutujätkuks öelda, aga siiski. Kas noorte emadega ei kõlba muust rääkida kui tittedest? Kasvõi küsida, mida ma arvan uuest valitsusest või automaksust või millised on mu lemmikraamatud - ma ei sünnitanud oma ajusid välja, nii et palun, ärge rääkige minuga ainult ja AINULT titeteemadel.

Laupäeval oli mitu erinevat koosviibimist ning ühel neist sattusin rääkima sõbranna mehega, kelles leidsin nii mõneski teemas mõttekaaslase ja kes ei küsinud mult seda keelatud küsimust, millest rääkisin eelmises lõigus. Põhjuseks oli ilmselt see, et ma tegin suure fopaa ega alustanudki vestlust oma perekonnaseisu ja laste arvu teatamisega, nagu hiljem välja tuli, aga jutt jooksis, sest teemaks oli eneseareng ja see, kui igavad on kodus tühja passivad inimesed. Ei olnud mingit flirtimist, ma ei näperdanud oma juukseid ega lehvitanud dekolteed või mida naised flirtides teevadki. Igatahes oli meie omavaheline vestus tolle sõbranna jaoks, kelle mehega ma rääkisin, liiga hoogne, sest ühel hetkel sadas ta mu kõrvale ja küsis oma mehelt naljatada püüdes, aga tegelikult armukadedusest nõretades: "Noh, mis sa sebid siin abielunaisi?"

Ma tundsin ennast äärmiselt kehvasti ja tsipa solvununa, sest mind võib pea kõiges muus siin ilmas süüdistada, aga oma sõbrannade (eks)meeste suhtes on mul nulltolerants ning ma ei sebiks neid isegi siis, kui nemad mulle igavest armastust vannuksid (miks nad küll seda tegema peaks, ei tea). Teiseks, ma ei tea, kas mu flirdiandur on roostes, aga mina nägin meie omavahelises vestluses lihtsalt tavalist suhtlemist kahe inimese vahel, kes juhtumisi on ka vastassoost, aga kindlasti mitte sebimist. Kolmandaks, see abielunaise staatuse äramainimine oli vähemalt minu jaoks kahe alatooniga: a) abielunaisi ei saa sebida ja b) abielunaised ei tohiks võõraste meestega klubides rääkida.

Aga nagu ikka, panevad mind sellised olukorrad, kus minu moraal põrkub teiste moraaliga, mõtlema: kas mina olen imelik või on seda teised. Tore oleks ju mõelda, et teised, aga väga kindel ma selles ei ole, sest ikka ja jälle satun ma olukordadesse, kus mulle proovitakse vihjata, et ära ikka nii tee, istu ikka nurgas, ole tagasihoidlikum ja räägi ainult naistega. Või okei, kui meestega, siis ütle kohe alguses ära, et sa oled abielus, korda seda igaks juhuks iga kahe lause tagant ning räägi võimalikult "naiselikel" teemadel, näiteks kui ebamugav on kontsadel mööda jääd käia või kui armsad kuuseehted sul kodus on. Minu arvates näiteks ei ole see imelik, kui ma meestega juttu räägin, eriti veel sellepärast, et meestega jookseb mul tihtipeale jutt paremini, aga teiste (loe: enamasti naiste) jaoks on. Siit ka küsimus suurele ringile, millele võib vastata, aga ei pea: kas minu abielunaise staatus peab muutma mu käitumise, vestlemise ja ka riietumise kuidagi kammitsetumaks? Et kui ma tahan rääkida soostereotüüpidest Tallinna klubielus või sellest, kui hästi sobib Rammsteini muusika Lars von Trieri filmidesse, siis võiks ma ennast tagasi hoida? Ja võõraste meestega ei tohi ka enam rääkida?

Oleks ma seda kõike enne teadnud,  siis poleks ma küll abiellunud.

Eesti Laulu 2. poolfinaal

1. Liis Lemsalu - "Keep Running"

Esimest korda kuulates tekkis mul õigustatud küsimus: kuidas sai žürii arvata, et see on hea laul, mida edasi valida? Täiesti mõttetu ja meeldejäämatu laul, milliseid on maailmas miljoneid. Ilmselt valisidki selle edasi inimesed, kelle arvates Liis Lemsalu on äge ja ilus ja pikkade jalgadega ja noh, sellest ju piisab ka, aga nagu ma eile Epule ütlesin, siis maailmas on palju toredaid inimesi, aga see ei tähenda, et nad ilmtingimata laulma peaksid. Vahepeal oli mul juba lootus, et laul sai läbi, aga ei, minut aega piinlemist oli veel.

2. Koit Toome ja Laura - "Verona"

See laul oli ka kuidagi liiga pikk, ma jõudsin juba igavlema hakata. Üldiselt aga oli sellele laulule suurelt "Sven Lõhmus" peale kirjutatud, et ongi kaks varianti: kas oled Lõhmuse muusika austaja või mitte. Mina ei ole. Lõhmuse muusika on minu jaoks natuke liiga laiadele massidele mõeldud ja mind nii tohutult häirib see, et laulusõnad on sisutud. Kohe absurdsed. Lisaks on mul kahju, et Laura, kes minu aravtes on üks Eesti kihvtima häälega lauljaid, peab sellist laulu laulma, millega isegi mina hakkama saaks. Koit Toome puhul ei meeldi mulle aga see, kuidas ta inglise keeles laulab.

3. Rasmus Rändvee - "This Love"

Vot see oli üks kaasahaarav laul! Hakkas kohe pihta, mitte ei alanud mingi onanatsiooniga, nagu paljud teised. Meenutas veidi Muse'i, täpsemalt seda, kuidas Muse"Feeling Goodi" laulab, aga õnneks ei olnud see sarnasus häirivalt suur. Kerge Robbie Williamsi svingihõng lõi ka sisse - ühesõnaga, mulle meeldis! Rasmus Rändveel on taas selline omapärane hääl, mis võib-olla mõne jaoks on liiga inisev, aga minu maitsele sobib.

4. Kerli - "Spirit Animal"

Ilmselt on see laul üles ehitatud show'le, sest muus mõttes on see laul täiesti keskpärane. ERRis räägiti, et seda laulu on nüüd kaua oodatud - kes ootas? Mina küll mitte. Eks Kerli suhtes olid muidugi paljudel lootused hästi suured, sest ämeerika ikkagi, aga noh ... eks see selline keskmine USA diskokas oligi. Mind häirib tsipa see, et salmid ja refrään teineteisest nii palju erinevad, aga eks seda tuleb vist ette, kui laulu nii mitu inimest korraga kirjutavad.

5. Daniel Levi - "All I Need"

Nii mõnus on kuulata vahelduseks aktsendivaba inglise keelt! Laul ise oli taas ameerikapärane, aga juba parem kui eelmine, selline mõnus ja rahulik laul, mida ma ilmselt kuulaks veel. Refrääni sõnad meeldisid mulle ka, sest kui muidu on vist popp ja noortepärane väga detailselt naisekeha ja selle erinevaid omadusi kirjeldada, siis siin oli armastus veidi platoonilisem. Ja armsam.

6. Alvistar Funk Association - "Make Love, Not War"

Oo, midagi peavoolust erinevat ... aga veidi liiga jazz minu maitsele. Ma nimelt ei salli absoluutselt jazzmuusikat, see on igav ja uinutav. Laul oli ka selline kulminatsioonitu ja kaasalaulmatu, mis vajub unustustehõlma kohe, kui esitatud saab.

7. Close To Infinity featuring Ian Karell - "Sounds Like Home"

 Veidi üheksakümnendaid siis ka, ma hakkasingi juba mõtlema, kuhu need jäävad. Tegu oli väga kummalise looga, ma ei tea, kas asi on minus, aga ma kuidagi ei saanud sellest laulust sotti. Mis see siis oli? Ei meeldinud just kõige rohkem, aga ei häirinud ka. Selline ühtlane tapeet, mida uuesti ei kuulaks.

8. Almost Natural - "Electric"

Liiiiga elektrooniline minu rokihingele, aga ma kujutan ette, et klubimuusika austajatele võib see isegi meeldida ja kummitama jääda. Minule ... oeh, küsimus suurele ringile: miks valitakse edasi nii vähe rokkmuusikat? Või ei esitata seda konkursile? Miks ei ole ühtegi laulu, mis meenutaks mõnda Monster Magneti laulu? Või no hea küll, Rammsteini?

9. Antsud - "Vihm"

"Igal Eesti Laulul peab olema üks etnolaul!" öeldakse ilmselt žüriile, kui valimine algab, sest miks muidu igal aastal mõni - enamasti naeruväärne - etnopopplaul on. "Vihm" pole naeruväärne, tegelikult on see täitsa kuulatav, aga lihtsalt veidi igav. Et etno on nii popp viimasel ajal, siis ootan ma midagi enamat, ekstravagantsemat, löövamat .. see oli aga pigem nagu vaese mehe Trad Attack. Plusspunktid eesti keele eest.

10. Angeelia - "We Ride With Our Flow"

Ilmselt pole mina sellise muusika sihtgrupp, sest see muutus mu kõrvaklappides tapeediks. Tegelikult tuli mulle selle laulu ajal meelde, et ma ostsin eile Rammsteinile pileti ära, juhuu! Kui see pole hea uudis, siis mis on?

**

Kokkuvõtteks võib öelda, et üsna palju oli tapeeti ja igavat muusikat, mida ma uuesti ei kuulaks, aga mõni pärl leidus siiski ka, Rasmus Rändvee näiteks. Küll aga ei ületanud ükski laul mu lemmikut, Kosmose laulu. 

Jagage ikka oma eelistusi ka, kes samuti kõik laulud läbi kuulas! Jube huvitav on erinevate maitsetega inimeste arvamusi lugeda.

Enne arvustust ...

Kuulan praegu Eesti Laulu teise poolfinaali laule, sest mul on ju ometi kavas homme nende kohta taas arvamust avaldada, aga kuulamise vahepeal tekkis mul mõte, kas ma üldse olen õige inimene muusikat arvustama, kui silmas pidada seda, et mu muusikamaitse pole just kõige peavoolulisem. Veel hullem: ma ei ole ka tänapäeva muusikaga eriti kursis, nii et ma hindan põhimõtteliselt ainult enda maitse pealt. Mu enda arvates on selline hindamine muidugi kõige parem, sest näiteks minu kriteeriumiks pole see, kas laul eurovisioonile sobiks või ei, vaid pigem, kas ma viitsiks seda uuesti kuulata, seda kaasa laulda või selle järele tantsida. Need kriteeriumid täitmata, lendab laul ka prügikasti, aga ... ma ei ole professionaalne hindaja. Ma ei mõtle, kuidas see teistele meeldida võiks, milline produktsioon seal taga on, kuidas see laval kõlaks ega üldse muid selliseid asju, mille põhjal vist tavaliselt eurolaule hinnatakse. Ilmselt oma hindamisviisi pärast olengi üks väheseid, kes Janno Reimi ja Kosmose loost täielikus vaimustuses on ja seda peast laulda oskab.

Sellepärast panengi siia ühe laulu, mis mulle väga meeldib, ja ei, tegemist pole Eesti Laulu finalistide või poolfinalistidega.

Ühe pildi postitus

Kes teab mind, see teab ka seda, et ma pole eriline pildistaja. Ma ei tassi nt üritustele fotokat kaasa ega tee klubides selfisid. Kammoon, mu telefoniga selfi tegemiseks peaksin ma selle selfi ise joonistama, vot nii iidne on mu telefon! Ka ei suhtu ma väga suure entusiasmiga piltidele jäämisesse ja igasugused fotosessioonid, millel ma ise veel poseerima peaks ... need jäävad minu jaoks teise dimensiooni. Ei teagi, kas asi on mu ebakindluses oma välimuse suhtes või ..  tegelikult on vist jah põhjuseks mu ebakindlus oma välimuse suhtes.Ma lihtsalt ei meeldi endale ja seega eelistan ma endast selliseid pilte, kus on peale minu veel midagi huvitavat, mõni laps vms.

Vaatasingi siis ühel päeval oma ristitütre sünnipäevapilte ja leidsin ühe nunnult kunstilise pilti, mis annab edasi minu tolle õhtu emotsioone ja tegevusi.

Sest kui seltskonnas on laps, on ta alati minu süles.

Tähelepanek

See on uskumatu, kui mõistlikku juttu saab rääkida inimesega, kui pole kohustust teda sebida. Jutt käib loomulikult reedesest Sõpruse Puiestee kontserdist, mille ajal kohtusin ka ühe kunagise poolsebitava/pooltuttavaga. Praeguseks on kirg ammu jahtunud, aga põhjus, miks ma teda üldse sebima hakkasin - tegemist on väga toreda inimesega - on jäänud. Toona oli meie vahel see sebimise klaasmüür, mis pani vähemalt mind küll sõnu valima ja mõtlema, mida ta küll arvab, kui ma NII käitun või teen. Nüüd julgen ma rääkida rohkem südamelähedastest teemadest ka. Ja tema ka.

Hakkasin just mõtlema, et ega ma tegelikult teagi, miks meil selline väike romaan oli, sest me oleme väga erinevad inimesed - ma ei pea siinkohal silmas usku, rahvust, rassi vms, mis meil samad olid, vaid iseloomu ja ellusuhtumist. Ja seda ka, et isegi siis, kui ma sõnu valisin, rääkisin ma täiesti ajuvaba juttu ning ma tõesti ei saa aru, kuidas keegi, kes sellist juttu kuulnud on, veel ühe korra minuga suhelda soovib.

Aa, kui kedagi huvitab, siis Sõpruse Puiestee on ikka kuradi äge bänd.

Eesti Laulu esimene poolfinaal

Eile avalikustati esimese poolfinaali laulud ja otse loomulikult kuulasin ma need kohe läbi. Suure rõõmuga avastasin, et täielikku paska polegi .. aga kõigest juba järgemööda.

1. Lenna Kuurmaa - "Slingshot"

Tugev Vanilla Ninja vibe on juures, aga eks põhjuseks ole ka see, et üks autoritest on vist tollest ajast. Ei ole midagi öelda, kvaliteetne popplugu, aga minu jaoks liiga lihvitud ja mittemidagiütlev. Häirib just see, et kõik n-ö kohustuslikud hittlaulu elemendid on olemas, ma eelistan lihtsalt veidi robustsemat ja orgaanilisemat lähenemist.

2. Elina Born - "In or Out"

Asi on ilmselt minus, et selline poppmuusika minus erilisi emotsioone ei tekita, kuigi tegelikult on ju tegu igati korraliku tantsulooga. Sellele saaks laval näiteks mingi ägeda tantsunumbri taha ehitada ja ongi korralik show olemas. Kujutan ette, et niisama tantsida võiksin selle järgi küll, aga kodus kuulata ... vaevalt.

 3. Carl-Philip - "Everything But You"

Võiks ju öelda, et taas on tegemist ühe tüüpilise popplooga, mida see ka kindlasti on, aga see meeldib mulle juba rohkem kui eelmised (ja järgmised). Esiteks meeldib mulle laulja hääl ja see, et ta laulab väga ilusasti ja puhtalt, teiseks jääb refrään kummitama. Haaras esimesest kuulamiskorrast ja täiesti võimalik, et kui vaja tööl nt kaamost peletada, siis kuulan uuesti.

4. Ivo Linna - "Suur loterii"

Jube keeruline on seda laulu iseloomustada, sest Ivo Linna on kui rahvuslik aare, keda kritiseerida oleks patt. Ega ma tegelikult kritiseerida tahagi, aga lihtsalt ... igav laul oli, noh! Ma pole ilmselgelt selle laulu sihtgrupp, aga sellegipoolest on ju tore, et Eesti Laulul igasugust erinevat muusikat on. See tundmatute indie-inina bändide võidukõik hakkaski juba ära tüütama

5. Ariadne - "Feel Me Now"

Laulja hääl on kihvt, aga ma tahaks väga seda laulu otseesitusena näha. Ma olen selliste väga-väga produtseeritud laulude suhtes veidi kahtlev, sest pahatihti ole nad otse esitatuna nii ägedad kui lindilt. Laul ise oli üsna tüüpiline klubilaul, mis kindlasti paljudele meeldib, aga minu häda on selles, et mulle ei meeldi see, mis paljudele meeldib. Ma otsin lauludest sellist rabedat orgaanilisust, sellist tunnet, et laul on kirjutatud koos jammides kusagil garaažinurgas. See laul seda kindlasti pole.

6. Uku Suviste - "Supernatural"

Oot, see laul on juba ju olnud:

Aga Prantsuse laul on juba selle pärast parem, et see on prantsuse keeles ja laulja on ka pandavam.

7. Laura Prits - "Hey Kiddo"
Mõnus suvine lugu, mida oleks ilmselt hea kuulata selle reggae-baaris, mis ühes Viimsi rannas (nime ei mäleta) on. Laulu ajal ma hakkasingi nostalgitsema ja meenutama neid ägedaid võrkpalli- ja ujumisõhtuid, mis me seal maha pidasime. Olid alles ajad! Aa, laulust oli juttu ... ka selle laulja hääl meeldib mulle väga, aga ootan taas otseesitust. Laul pani õlgu nõksutama ja suve meenutama, nii et vähemalt hea positiivsuselaks on garanteeritud.

8. Karl-Kristjan & Whogaux feat. Maian - "Have You Now"
Mul on tunne, et mu mäluga on midagi lahti, sest ma just kuulasin seda laulu, isegi kaks korda kuulasin kogemata, aga IKKAGI ei suuda ma meenutada sellest laulust ühtegi viisikatket. Kuidagi nii mittemidagiütlev oli, et ma ei räägikski rohkem.

9. Janno Reim & Kosmos - "Valan pisaraid"
Lõpuks ometi on keegi minu peale ka mõelnud! No nii hea laul on, ma kuulasin seda just umbes kolm-neli korda ja armusin iga kord uuesti. Tegelikult ei saa see kellelegi üllatusena tulla, et Janno mulle väga meeldib (lauljana), aga ma ise kartsin, et äkki on nende kvaliteet langenud pärast Super Hot Cosmos Blues Bandi. Ma millegipärast kardan seda kõikide oma lemmikute puhul, mul on vist midagi viga. Aga - oi ei, ma ütleks isegi, et "Valan pisaraid" on parem kui "Maybe maybe", sest see on oluliselt psühhedeelsem ja eestikeelsem.

10. Leemet Onno - "Hurricane"
Jälle deja vu! Tükk aega piinas mind see rõve tunne, et ma olen ju seda laulu ka varem kuulnud, lõpuks tuli meelde ka, kus:


Vähemalt see ümin tolles Leemeti laulus on üks-ühele. Muidu aga ... ei häiri. Kui see raadiost tuleks, siis ma kohe ära keerama ei jookseks, aga vaevalt, et ma seda kunagi uuesti viitsin ise peale panna. Asi on ka selles, et ma pole teab-mis kantrifänn ja kui ma üldse kantrit kuulata viitsin, siis mõnel vastaval üritusel, kuhu mind veetud on. Muidu eelistan ma midagi muut siit nimekirjast.

**

Mu hinnangud pole küll väga professionaalsed, aga ma ise olen rahul, et leidsin siit ühe väga hea laulu ja õnneks mitte ühtegi ülisitta laulu. Teine poolfinaal on aga alles ees, nii et andkem aega atra seada.

Väikesed rõõmud

Tegelikult on mul selline paradoksaalne loomus, et kuigi ma ei salli ebavajalikke asju ja tilulilu (seepärast ei ole ma ka suur kodukaunistaja), siis meeldivad mulle sellised asjad, mis tavaliselt on nimekirjades "Ära neid asju mitte kunagi mitte kellelegi kingi". Näiteks kruusid. Kohe, kui ma kuulen, et kellelegi on plaanis välismaale minna, lendan ma kohale ja hakkan peale käima nagu uni: "Palun, paluuun too mulle kruus!" Ma ei ole teab-mis nõudepesija, nii et lihtsam on ju kapist uus kruus haarata kui vana ära pesta. Teiseks tundub mulle juba mõte iga päev samast kruusist joomisest nii tohutult igav. Kolmandaks ei meeldi mulle, kui kõik nõud on ühesugused sel lihtsalt põhjusel, et a) see on igav ja b) nii kipuvad nõud sassi minema. Eriti veel meie kodus, kus Ernst on avastanud lauakatmise võlud, aga tema nägemus nõudejaotusest on tsipa teistsugune kui minul ja kui ta avastab, et laual on nõud valesti (tema jaoks), viib ta kruusid ja taldrikud neile inimestele, kelle käes need siis tegelikult olema peaksid. 

Lisaks meeldivad mulle igasugused ägedad söögid ja juustuletist ei saa ma peaaegu kunagi eriti kiiresti mööda. Eile näiteks viisin koju punast värvi juustu (oli vist pestoga) ja avastasin, et mu tšillimoos sobib sellega jube hästi. Veel fännan ma maitseaineid ja kõiksuguseid asju, millest kooke saab teha. Rääkides kookidest, siis ise ma eriline koogisõber olegi ja seetõttu meeldib mulle neid teistele teha. Eile oligi üks hea võimalus, sest lasteaias oli jõulukohvik ja ma sain sinna ühe kamatordi valmis meisterdada. Osteti kõik ära ja kiideti veel takka. 

Jõuludest veel

Ma ei tea, miks mu eelmine postitus jõuludest mustandiks muutus, ilmselt vajutasin ise kuhugi valesse kohta, aga no las ta siis olla. Mulle meenus vahepeal aga, et ma tahtsin ju kunagi rääkida sellest, mis mulle jõulude juures ei meeldi ja mis oleks parem aeg kui praegune?

Ma olen juba aru saanud, et ma olen ainus inimene maailmas, keda soovi(tus)nimekirjad ajavad oksele, aga kuna neid detsembris ilmub nagu Vändrast saelaudu, siis olen ma leppinud, et olen oma põlguses üksi. Üks asi on see, kui poed teevad jaotust, kellele mida kinkida (kuigi need on tihti nii stereotüüpilised, et ajavad mind ikka oksele), aga et naisteajakirjad ja suvalised inimesed hakkavad seda tegema ... see paneb mind õlgu kehitama. See selleks. Veel hullem on selline tüüpiline lause, mida ma selle aasta detsembris (ja praegu on alles seitsmes) sajast erinevast kohast kuulnud ja lugenud olen:

"Ma ei tea, mida talle kinkida ja see ajab mind ahastusse, sest MIDAGI JU PEAB KINKIMA!"

Aga miks peab kinkima? Selliste ahastuskõõksatuste pärast ongi a) poed täis mõttetud kraami ja b) inimeste kodud täis mõttetut kraami. Mulle meeldib väga inimestele kinkida asju, mida nad soovivad, aga kui ma ei tea, mida inimene tahab ja ta ise ka ei tea, siis on ju parem jätta see raha kulutamata, kas pole nii? Minna näiteks koos kohvikusse või leppidagi kokku, et kinke pole vaja teha. Selline mitteteadmine on põhjuseks, miks me peres sel aastal kinke ei tee ja miks me sõbrannadega juba aastaid kinke ei tee. Ma juba tunnen, kuidas mul praegu närvid puhkavad, sest mõte ilma igasuguse kingiideeta poodiminekust tekitab mus õõva. Sel aastal on tegelikult asjad isegi paremuse poole pöördunud, sest nende ahastavate kingihullude vahele satub ka asjalikke inimesi, kes räägivad sama, mida mina: kingi targalt või ära kingi üldse.

Samas mõistan isegi mina, et kui peres on lapsed, kes saavad juba asjadest aru ja ootavad jõuludel kinke, siis on neile väga raske selgeks teha, et nii, nüüdsest kinke ei saa, kui midagi mõistlikku ei soovi. Laste soovid on ju tihti igasugused lelud ja muu kraam, mis vanematele just kõige vajalikum ei tundu. Ma ise sel aastal Ernstile jõulukinki ei tee, kui see raamat, mille ta lasteaiast saab, välja arvata, aga järgmisel aastal ma ilmselt nii lihtsalt ei pääse. Mida siis kinkida, et mitte tarbimishullusesse sattuda? Aega! Materiaalseks kingiks võib olla näiteks mõni väiksem tore mänguasi, aga suuremaks kingiks näiteks veepargi külastus, väike perereis, väljasõit või midagi sarnast. Ma arvan, et ma järgmisel aastal lähengi seda teed, et kingin elamusi. Ma üritan Ernsti mänguasjakogust väga väikesena hoida, et teda mitte tarbimishullusesse nakatada. Nii ongi näiteks, et kui tihti on lastel sellises vanuses olemas juba mänguköögid ja muu säärane kraam, siis meil pole. Ega saagi ilmselt olema. Mänguasjateema on mu jaoks praegu üsna aktuaalne, sest ma just viskasin hunniku kasutuskõlbmatuid mänguasju ära ja nüüd mõtlen, kas midagi oleks äkki siiski juurde vaja? Midagi, mis oleks vajalik? Just ühel päeval mult küsiti, mida Ernst jõuludeks tahab ja ma pidin pool tundi mõtlema, et jõuda järeldusele, et äkki üks puidust pusle võiks tõesti juures olla. Ise vaatasin täna üht mängasjapoe kodulehte ja ei leidnud midagi vajalikku. Ahjaa, meelde tuli, lauda ja tooli oleks vaja, aga seda ma ju teistelt inimestelt nõudma ei hakka. Mul pole midagi ka kvaliteetsete ja korralike mänguasjade vastu, mida saab kasutada aastaid, aga siiski - väikestes kogustes.

Aga kui siis ikkagi tahta täiskasvanutele kinke teha ...

... siis tasuks kinkida kvaliteeti. Mitte suvalist tilulilu kaubanduskeskuse esimesest ettejuhtuvast letist, vaid näiteks raamatuid. Kui tead, et kingisaaja armastab kokata, siis huvitavaid maitseid, ilunautlejale mõni kaunis ehe, õllefännile mõni huvitav käsitööõlu. Ühest raamatust ma kunagi lugesin, et kui on kingi tegemiseks ette nähtud mõni kindel summa, siis osta kõige väiksem asi, mida selle raha eest saab. No näiteks: kui kingipiir on 20.-, siis parem on osta selles väärtuses üks ja korralik huulepulk, mitte kotitäis meigikraami samas summas. Ma olen sellega nõus, sest olgem ausad, mida odavamad asjad (uuena), seda suurem on võimalus, et need ruttu katki lähevad.

Niisama juttu

Teen vahepeal väikese hingetõmbepausi, aga et mul palju aega pole, siis räägin lihtsalt suvalistest asjadest, mis peas keerlevad.

– Eelmise postituse pilt on tehtud laupäeva õhtul Genialistide klubis. Pildi tegemise ajal olin mina sunnitud backstage'is vaatama, kuidas Marco Tasane riideid vahetab. Või noh, keegi mind seal kinni ei hoidnud, aga kes pilti vaatas ja mu põlgust rahvamasside vastu teab, saab ilmselt aru, miks ma saalis polnud. Õnneks aitasid neid raskeid hetki mööda saata Epp ja viinapudel.

– Tartust tagasi tulles oli mul tunne, justkui oleksin sõitnud mitte teise linna, vaid teise aega. Tartus oli talv, tugevad miinuskraadid ja lumi ning Tallinnas 7 plusskraadi ja kevadised tuulehood. 

– Meie lasteaiagrupp koosneb nii tüüpilistest Eesti lapsevanematest, et mina, saate aru, MINA olen nende kõrval üks suur asjaajaja ja korraldaja. Jõulude ajal on vaja koguda raha kinkidest ja arvake, kas keegi vastab ka mu küsimustele? Kusjuures ma ei küsi üldse retoorilisi või filosoofilisi küsimusi, vaid enda arvates tahan teada väga loogilist ja lihtsat infot: kui palju kellele maksta ja mida kinkida. Teiseks on homme lasteaias jõulukohvik ja kuigi suvel olin ma veendunud, et mina küll ühisüritustest osa võtma ei hakka, siis eile tuletas kohusetunne ennast meelde ja otsustasin ikka midagi küpsetada. Täna siis küsisin, kas keegi teeb veel midagi ja kas meil on mõtet oma rühma laud välja panna. Arvake, kui palju ma vastuseid sain? Kolmelt inimeselt! Kusjuures mu küsimus polnud sõnastatud nii, et kurat, kõik peavad küpsetama ja kes ei küpseta, on halb lapsevanem (mõned musteremad armastavad selliste küsimuste kaudu hinnanguid anda). Ei! Ma lihtsalt küsisin, kas keegi osaleb veel või mitte. Pole ju raske öelda ei või jaa.

– Reedel on Sõpruse Puiestee kontsert mu kõrvalmajas ja ma nii ootan seda! Selle tähistamiseks kuulasin ma täna umbes 10 korda Metro Luminali "Isa tuli koju" ja nukrutsesin, sest liiga selgelt jõudis kohale, kui kaua Metro esinenud pole. No kuidas nii saab? Vaadake, kui madalale ma langenud olen selle pärast, käin isegi Marco Tasase kontsertidel.

– Ma pole kodu veel jõuluvalmis seadnud ja ole üldse kindel, et ma seda teen, aga kuuse tahaks ikka tuppa tuua. Sellega seoses üritan ma välja mõelda, kust saaks ühe ilusa potikuuse, tingimuseks on ainult see, et see koht võiks asuda Tallinna kesklinnas. Siin vist pole aianduspoode? Või on?

– Otsustasin, et kirjutan kõik detsembrikuu jooksvad kulutused üles ja pärast vaatan, kuhu kui palju kulub ja kust annaks kokku hoida. Peale selle üritan ka detsembris olla kohe eriti kokkuhoidlik. Mul on tegelikult päris palju säästunippe, mida ma iga päev rakendan. Mingisugune internetikampaania on ka, mis ärgitab inimesi rohkem säästma, aga need nipid on nii naeruväärsed, et ... oeh. Miks keegi minu käest nippe ei küsi?

– Täiesti juhuslikult tuli mulle praegu meelde üks mu kiiksudest: nimelt ma keeldun einestamast söögikohas, kus menüüs on valet eesti keelt. Trükivead mind nii isegi ei ärrita, aga sõna "kreembrülee" küll.

– Kirjutasin "Linn on minu" autorile ja edastasin oma kiidulaulu. Autor kirjutas vastu nii armsa kirja, et siiani on sees soe tunne. Mul oli egoistlik tagamõte ka – tahtsin oma raamatusse autogrammi. Kui ma ei eksi, siis just praegusel hetkel peaks see autogramm mu raamatusse tekkima ka.

Tartu vol1

Enne, kui ma jõuan pikemalt Tartureisist jutustada (ma praegu ei saa, sest tööinspiratsioon on peal), lisan ma siia ühe iseloomustava pildi meie õhtust. Mind seal küll peal pole, aga sõprade selfisid tuleb ikka jagada.