Kes teab mind, see teab ka seda, et ma pole eriline pildistaja. Ma ei tassi nt üritustele fotokat kaasa ega tee klubides selfisid. Kammoon, mu telefoniga selfi tegemiseks peaksin ma selle selfi ise joonistama, vot nii iidne on mu telefon! Ka ei suhtu ma väga suure entusiasmiga piltidele jäämisesse ja igasugused fotosessioonid, millel ma ise veel poseerima peaks ... need jäävad minu jaoks teise dimensiooni. Ei teagi, kas asi on mu ebakindluses oma välimuse suhtes või .. tegelikult on vist jah põhjuseks mu ebakindlus oma välimuse suhtes.Ma lihtsalt ei meeldi endale ja seega eelistan ma endast selliseid pilte, kus on peale minu veel midagi huvitavat, mõni laps vms.
Vaatasingi siis ühel päeval oma ristitütre sünnipäevapilte ja leidsin ühe nunnult kunstilise pilti, mis annab edasi minu tolle õhtu emotsioone ja tegevusi.
Sest kui seltskonnas on laps, on ta alati minu süles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar